Villem Reimann

Villem Reiman
(9.III 1861 Suure-Kõpu vald - 25 V 1917 Kolga-Jaani)

Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse.

Villem Reiman tudengina

1882 astus Villem Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli Villem Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sini-must-valge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid K.A. Hermanni "Postimees" ja olid suunatud venestamise vastu. J. Hurda eeskujul kutsus Villem Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.

1887 lõpetas kandidaadikraadiga TÜ ja siirdus prooviaastat pidama J. Hurda juure Peterburi. Seal süvenes tema huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai Kolga-Jaanis kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 ha) ja tulukamad Eestis. Järgmise aasta (1891) suvel abiellus Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi haritud eesti perekondi, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.

1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reiman pooldas täiskarskust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

Pildil keskel, lühikest kasvu härrasmees on V.Reiman

V.Reiman Kolga-Jaani kirikuõpetajana oma elu viljakamal perioodil.

Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelevalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsesside ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Villem Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega.

1896 ostis grupp eesti tegelasi (Villem Reiman,Oskar Kallas ja Heinrich Koppel- uueks toimetajaks kutsuti Jaan Tõnisson ) Villem Reimani algatusel K.A. Hermannilt "Postimehe"(vältimaks lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte), millest Jaan Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvuslaste peahäälekandja. Villem Reiman andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus. EÜS-i kalendris "Sirvilauad" 1898 ilmunud Villem Reimani kirjutis "Ignati Jaak " põhjustas tõsise konflikti luteri kiriku kõrgema juhtkonnaga. Selles üllitises väitis, et rahvusest taganeja eksib neljanda käsu vastu ja tema suguvõsa sureb välja. Sealsamas kinnitas ta, et sakslased on meie maal võõrad.

20 . sajandi algul jätkas Villem Reiman seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda , peamiselt Tartus . Revolutsiooni ja vägivalda Villem Reiman ei pooldanud, ent 1905 astus ta karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks . 1905 . aasta lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Edukonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas Villem Reiman avalikult nõude asendada baltisaksa härrakirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuste alusel.

V.Reiman vanaduses
Kolga-Jaani kirikuõpetjana

1905 alustas Villem Reiman koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks , mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis Villem Reiman ülima kohusetundega 1914 . aastani , oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. Villem Reiman osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi ( oli selle esimees 1913 . aastani ) , mis samal aastal pani käima tütarlaste progümanaasiumi kursusega erakooli . 1914 halvenes Villem Reimani tervis järsult. Ta suri 56- aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.

V.Reiman tütrega vanaduspõlves

Villem Reiman toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS- i albumeid (I - VII, 1888- 1902), kalendrit "Sirvilauad" (1896- 1907 ) , koguteost "Eesti Kultura " ( I- V, 1911- 1915), Eesti Haridusseltside Aastaraamatut (1909- 1910), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja " Eesti Kirjandus" asutaja ja toimetaja liige. Kõigis neis avaldas ta oma uurimusi , toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti "Üleüldise ajaloo tõlke (1903- 1906, 1910- 1911) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on Villem Reimani panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.

Eesti ajalukku on Villem Reiman läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna ja liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Ta oli venestusreformide vastu protestiva põlvkonna vaimne juhtfiguur. Villem Reimani vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas Villem Reiman kõlblust, kohusetäitmist, õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli Villem Reiman optimist . Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, "valgusele ja vabadusele vastu" .

Tekst: "Eesti ajalugu elulugudes", Sulev Vahtre, Tallinn 1997

http://www.hot.ee/v/villemreiman/elulugu.html