Valdur Himbek

31.07.1925–05.04.1991

Filmilavastaja ja telerežissöör Valdur Himbek sündis 31. juulil 1925 Tallinnas näitleja Aado Hõimre (1893–1966) pojana. 1933–40 õppis ta A. Tõrvand-Tellmanni inglise kolledžis, pärast erakooli sulgemist jätkas õpinguid Tallinna 21. Keskkoolis, mille lõpetas 1943. aastal. Seejärel võeti ta sundkorras Saksa sõjaväkke ning teenis Luftwaffe eesti lennuüksuse maapealses koosseisus (õhutõrjepatareis). Sõja lõppedes seikles Valdur Himbek Saksamaalt tagasi kodumaale, lõpetas 1949 Eesti Riikliku Teatriinstituudi esimese lennu ja töötas 1949–50 Võrus Lõuna-Eesti Teatri näitlejana. Teatrikoolis õppides tutvus ta oma tulevase naise, hilisema Eesti NSV Riikliku Filharmoonia kontsertmeistri ja hinnatud pianisti Aino Himbekiga (neiupõlvenimega Vilimaa). Sügisel 1950 Valdur Himbek arreteeriti, sõjatribunal mõistis talle 25+5 aastat Kolõma vangilaagrit Magadani oblastis. Vabanenud Stalini surma järgse amnestiaga 1955, leidis Himbek tööd vastloodud Eesti Televisioonis, olles 22. töötaja selles asutuses. 1955–91 (koos vaheaegadega) töötas ta televisioonis režissööri assistendina, režissöörina ja peatoimetuse pearežissöörina, kelle põhitegevuseks oli publitsistlike, uudis- ja lastesaadete kujundamine. "Aktuaalse Kaamera" režissöörina tegutses Himbek 1964–86. Üle tosina aasta oli ta filmiamatööride tegemisi käsitleva-tutvustava saatesarja "8 ja 16" ekraaniletooja. Valdur Himbek suri 5. aprillil 1991 Tallinnas.

Lisaks telesaadetele ja -lavastustele on Valdur Himbek teinud 19 dokumentaal- ja muusikafilmi, teismelistele mõeldud mängufilmi "Tuli öös" (1973, Eno Raua jutustuse "Tuli pimendatud linnas" järgi) ning osalenud mitmes raadiokuuldemängus (näiteks Kolonelina Andrzej Szypulski "Vaduzi agendis", 1969). Esimene edu tuli 1965 laulupeofilmiga "Laul, ava tiivad!" ning Eduard Vilde 100. sünniaastapäevaks ja Eesti Televisiooni 10. juubeliks valminud telemängufilmiga "Külmale maale" (kaasrežissöör Ants Kivirähk; peaosades Leonhard Merzin, Linda Tubin, Ada Lundver ja Karl Ader). Järgnes Mati Undi jutustuse ja stsenaariumi järgi vändatud telemängufilm "Võlg" (1966). Teisteks olulisemateks filmitöödeks on Eesti Telefilmi esimene värvifilm, novaatorlik muusikaline film-fantaasia "Katused ja korstnad" (1968, stsenaristiks, balletistseenide lavastajaks ja meespeaosatäitjaks oli naisevend Ülo Vilimaa) ja ballettfilm "Inspiratsioon" (1971, kaasstsenaristiks ja peaosatäitjaks taas Vilimaa).