Jüri Sillart

29.05.1943–10.09.2011

Operaator, lavastaja, produtsent ja õppejõud Jüri Sillart sündis 29. mail 1943 Tallinnas. Lõpetas 1961 Tallinna 21. Keskkooli ja 1970 Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (ÜRKI) filmioperaatorina. Töötas 1970–1971 operaatorina Eesti Telefilmis (peale kontsertfilmide tegi palasid „Aktuaalsele kaamerale“), 1971–1994 operaator-lavastajana ja režissöörina Tallinnfilmis. 1997. aastast produtsent ja režissöör omaenda stuudios Kairiin OÜ. Töötas õppejõuna 1996. aastast Tallinna Kunstiakadeemias ja 1997. aastast Tallinna Pedagoogikaülikoolis. 2004. aastast Tallinna Ülikooli filmi ja video õppetooli juhataja professori ametis, alates 2006. aastast juhtis filmikunsti bakalaureuse- ja magistriõppekavasid Balti filmi- ja meediakoolis. 

1980 nimetati Sillart Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. 2001 pälvis ta Valgetähe V klassi teenetemärgi. Euroopa Filmiakadeemia tegevliige 2008. aastast. Esindas Balti Filmi- ja Meediakooli rahvusvahelises filmikoolide organisatsioonis CILECT.

Oli abielus dokumentaalfilmide režissööri ja stsenaristí Julia Guteva-Sillartiga.

Jüri Sillartil oli enam kui 40 aastat kogemust režissööri ja operaatorina. Ta oli 1970.–80. aastatel  üks huvitavamaid ja omapärasema kunstilise pildikirjaga operaatoreid, keda kõrvutati selliste kuulsustega nagu näiteks Tarkovski operaator Georg Rerberg. Sillart oli peaoperaatoriks 12 Tallinnfilmi mängufilmi juures („Briljandid proletariaadi diktatuurile“, „Surma hinda küsi surnutelt“,„„Hukkunud Alpinisti“ hotell“, „Karge meri“, „Nipernaadi“, „Saja aasta pärast mais“ jt). Sillart tegi režissöörina neli täispikka mängufilmi („Äratus“, „Noorelt õpitud“, „Victoria“ ja „Kuldrannake“) ning neli eluloolist portreefilmi kolleegidest Anton Mutist („Antoša“, 1995), Grigori Kromanovist („Griša“, 1996), Leida Laiusest („Leida lugu“, 2002) ja Kaljo Kiisast („Sest ma nagu linnukene…“, 2005). 1994 lavastas ta Vene Draamateatris August Kitzbergi näidendi „Libahunt“.