Vladimir Karasjov

14.12.1931−27.01.2015

Õige nimevorm Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar 

1953–1976 Vladimir Karasjov – selle nime all on tehtud kogu tema nõukogudeaegne filmilooming

1976–2012 ekslikult Karassev-Orgusaar – Prantsusmaal poliitilist varjupaika paludes oli tema NSV Liidu välispassis nimevorm Karassev; kuna välispass oli ta ainuke kaasasolnud dokument, siis hakati seda nimekuju Prantsusmaal automaatselt kasutama

Sünnipäraselt ja aastast 2012 uuesti Vladimir Georg Julian Orgusaar

Ajakirjanik, ajaloolane, filmilavastaja ja publitsist Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar sündis 14. detsembril 1931 Tallinnas teenistuja Jaan (Joann) Orgusaare pojana. Pärast isa surma sõitis ta koos emaga Siberisse sugulaste juurde, kus võttis omale ka vene perekonnanime. Õppis 1955–58 Tomski Riiklikus Ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning töötas Tomski oblasti tele-raadiokomitee korrespondendina (1958–59). 1959–65 tudeeris Moskvas Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (ÜRKI, VGIK) filmiteadust ja alates 1960. aastast Sergei Gerassimovi juhendamisel ka mängufilmirežiid. 1964–65 osales Moskvas nn kinematograafilise teatri loomisel ja selle tegevuses. Tallinna naasnud, töötas 1965–69 Tallinnfilmis ja 1969–74 Eesti Telefilmis stsenaristi ja režissöörina ning 1972–76 poole kohaga nädalalehes Sirp ja Vasar filmitoimetajana.

Mais 1976, saanud nõukogude delegatsiooniga esmakordselt läände Cannes’i rahvusvahelisele filmifestivalile, palus Karasjov-Orgusaar Prantsusmaa ametivõimudelt poliitilist varjupaika. Prantsuse üldsuse kaasabil nõudis ta oma näitlejast abikaasa Ene Rämmeldi ja poja Tarahi (sündinud 1972) väljapääsu NSV Liidust, mis saavutati 1981. Tegi vabakutselisena 1981–2000 kaastööd raadio Vaba Euroopa / Raadio Vabadus (RFE/RL) eesti- ja venekeelsetele saadetele − tema esimesed saated said alguse dissident Jüri Kuke surmast − ning esines hiljem ka Prantsuse ja Välis-Eesti ajakirjanduses. Tema saatesarjade peateemaks kujunes Eesti sovetiseerimise lugu, selle tagajärjed ja tee ettevalmistamine taasiseseisvumisele. Oma raadiovestluste sarja „Mõtisklusi ja tähelepanekuid“ põhjal avaldas 1988–90 Stockholmis neli ajaloolis-publitsistlikku raamatut. Korraldas Pariisis (eeskätt Pompidou kultuurikeskuses ja Pariisi Soome instituudis) Eestit tutvustavaid üritusi ning osales poliitilistes aktsioonides iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi taastunnustamiseks Prantsusmaa ja teiste lääneriikide poolt. Valiti 1989 Eesti Kongressi saadikuks ja kahel järgmisel aastal oli ta Eesti Komitee esindaja Prantsusmaal. Ühtlasi oli Eesti Vabariigi õiguste kaitse komitee (hiljem Association France-Estonie – Pont de la Démocratie) asutajaliige ja kaaspresident. Eesti Kinoliidu liige 15. jaanuarist 1971 (kustutatud  nimekirjast 1976, taastatud 2007). Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal andis 8. aprillil 2011 Eesti suursaatkonnas Pariisis filmiloojale üle talle president Toomas Hendrik Ilvese poolt annetatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

Vladimir-Georg Karasjov-Orgusaar suri Pariisis 27. jaanuaril 2015 ja on maetud Père­-Lachaise’i kalmistule. 2020. aastal paigutati Tallinnas Kadrioru pargi pärnaalleele Karasjov-Orgusaare mälestusplaat.

1966. aastast pühendus Karasjov autorifilmide tegemisele, vaagides neis möödaniku seoseid olevikuga. Osa filme keelati poliitilistel põhjustel. Tema ajaloolise filmidokumentalistika üheks tööks oli "Eelkäija" (1967) Viktor Kingissepast, teine sama tsükli film "Pööripäev" (1968) oli juunipöördest, kolmas – "Väejuht" (1968) – punasest armeekomandörist August Korgist. Suurtööks kujunes Eessaare Aadu (Jaan Anvelti) romaani "Linnupriid" motiividel vändatud neljatunnine mängufilm "Lindpriid" (1971). Konspiratsiooni tingimustes elavate revolutsionääride elu näitavas novaatorlik-eksistentsialistlikus telemängufilmis (film ei olnud alguses mõeldud telefilmina, vaid pidi valmima Tallinnfilmis) proovis lavastaja rakendada uusi kinematograafilisi väljendusvahendeid. Paraku ei saadud Eesti Telefilmi ega kompartei juhtkonna käest esitusluba, film pandi riiulile ja kästi mõne aja pärast hävitada. Kolleegide abiga õnnestus "Lindpriid" päästa ning 18aastase hilinemisega jõudis see ka kodumaise televaatajani. Samal 1989. aastal linastus "Lindpriid" Pariisis Vabaduse Ekraanide festivali raames, tähistamaks Suurt Prantsuse Revolutsiooni. "Lindpriid" on 1960-ndate eksperimentaalse kino produkt. Nagu Anveltki, kujutab Karasjov inimese hinge küpsemist/lagunemist ekstreemsetes tingimustes ja tema sümbolid vajaksid raamatu mõõtu käsitlust. Kõigile Karasjovi filmidele kirjutas muusika helilooja Veljo Tormis, kes astus "Lindpriides" üles ka näitlejana. Tormis pühendas Karasjovile 7-minutise heliteose Hando Runneli tekstile "Lindpriiuse rasked päevad". Selle esiettekanne, kus esinesid metsosopran Leili Tammel ja ENSV Riiklik Akadeemiline Meeskoor dirigent Olev Oja juhtimisel, toimus Estonia kontserdisaalis 18. oktoobril 1980.