Valeria Anderson

11.03.1932–03.11.2023

Dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöör Valeria Anderson (1968. aastast Anderson-Käsper) sündis 11. märtsil 1932. aastal Prantsusmaal Soulac-sur-Meris, tema Vabadussõja kangelasest isa oli sillaehitaja. Elas 1938. aastast Eestis. Lõpetas 1959. aastal Moskvas Üleliidulise Riikliku Kinematograafiainstituudi (VGIK) mängufilmirežissöörina (oli Mihhail Rommi õpilane) ning töötas 1959–1989 Tallinnfilmis dokumentaal- ja kroonikafilmide režissöörina. Teinud režissöörina 29 dokumentaalfilmi ja 98 kinoringvaadet "Nõukogude Eesti" (1959–1984). 1965–1967 oli õppejõud Tallinnfilmi juures loodud filminäitlejate stuudios. Oli Eesti Kinoliidu liige 1962. aastast. 1976 anti Valeria Anderson-Käsperile Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus. Tema abikaasa oli mängufilmilavastaja Veljo Käsper.

Valeria Anderson-Käsperit peetakse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonna loojaks ja üheks kriitilise publitsistika rajajaks filmidokumentalistikas (terves tollases Nõukogude Liidus). Oma filmide loomisel on ta kasutanud mitmesuguseid uuenduslikke võtteid, näiteks filminud varjatud kaameraga ("Ma kardan kõrgust", 1976), kasutanud sünkroonkaamerat ja toonud konflikti vaataja ette, täielikult loobunud (esimest korda eesti dokumentalistikas) ideoloogilisest diktoritekstist ("Kivine hällilaul", 1964). Tema probleemfilmid on saanud auhindu nii iga-aastastel Balti vabariikide ja Valgevene kui ka üleliidulistel festivalidel. Olulisemad tõsielufilmid on "Kohtumised tänaval" (1960), "Tere, tüdrukud!" (1962), "Kivine hällilaul" (1964), "Reportaaž kuritööst" (1966), "Tagasitulek" (1966, baleriin Helmi Puurist), "Tõde" (1975), "Ketrajad" (1976), "Ma kardan kõrgust" (1976) ja "... ja supp on valmis õigel ajal" (1983).

Vaata intervjuud: Intervjuu Valeria Anderson-Käsperiga