Vana kloun (2011)

Filmist kriitiku pilguga

Tiit Tuumalu: „Ja ongi kõik, lihtne lugu, aga milline alltekst, suisa inimolemise mõtet puudutav. Esile tõuseb huvitav vastuoksuslikki kujund - kloun, kes peab naerutama, meelt lahutama ka siis, kui isiklik käekäik selleks põhjust ei anna. /---/ Müts maha ka Vainokivi ees, kes samasuguse järjekindlusega oma rida ajab. Siiski ei teeks paha, kui ta üritaks vahelduseks ka muust filmi teha.“
Tuumalu, T. (2011). Mina ei taha veel magama jääda... Postimees, 4. mai, lk 17.

Tarmo Teder: „Manfred Vainokivi uus dokumentaalfilm „Vana kloun” on temaatiliselt ja keskse tüübi profiililt omaette jätkulugu tema „Tsirkuselapsele”, kus vaadeldi legendaarset estraaditähte Vladimir Sapožninit ehk Bobat. „Vana kloun” portreteerib akrobaati ja estraadiklouni Sem Fatkinit, kes töötas Moskva muusikahallis ning tegi jõu- ja ilunumbreid ka tandemis Truus ja Fatkin, millest Sulev Nõmmik võttis 1971. aastal Eesti Telefilmis lõbusa lühidokumentaali „Truus ja  Fatkin”. 
/---/

Kaamera on meenutajatele päris lähedale sõitnud, prevaleerivad rääkijate suured plaanid, nii et näokurrud näha, aga targu filmi mingit pikka seletamist ei lasta. Vainokivi enda püütud pilt pole rahutu ega liigselt hakkiv, kuid kaugel rahulolevast ja jutustavast staatikast. Kompositsioonilise mitmekesisuse huvides lastakse vahele vanu värvilisi amatöörfilmikaadreid (avenüüd, karussellid, katedraalid, tänavakunstnikud) välismaalt, taustaks akordionimuusika.
/---/

„Vana kloun” annab küll mõnedest tahkudest Fatkini portree, aga see jääb liiga põgusaks,  kuidagi visandlikuks, poole tunni sisse oleks võinud intensiivsemat materjali suruda. Pilt on küll vahelduslik, aga kogumulje jääb kuidagi kammerlik. Võib-olla püüdiski autor olla „õhuline”: vaatajale on hingamiseks sisse pandud pildistikku Pariisi metroost ja nostalgilist meeleolu ärgitav akordionimuusika, vana klouni näidatakse bulvaril Notre Dame’i ees ja tänavakohvikus, kus ta teeb väikseid vigurdamisi ja mustkunstitrikke. Kaamera on  rakursivahelduslik, mida tingib homogeenne kaadrikeskkond. Ja otsekui selle montaaži kinnituseks iseloomustab Baskin Fatkinit kui igiliikurit: „Tore poiss! Sümpaatne inimene”. Ei vaidle vastu.

Kogumulje „Vanast klounist” jääb siiski kuidagi etüüdilik, küll suhteliselt terviklik, aga ilma teravate nurkadeta. Pariisi pildistiku asemel võinuks keskenduda Solženitsõni teoste levitamisele ja järsule elumuutusele ning natuke rääkida ka 1990. aastate õpetajaametist Soomes (millest pole filmis silpigi), kuigi  Fatkin ei paista just suur jutumees. Režissöör Vainokivi ei kannusta oma kaamerat, ei taha ka liigselt seletada, kulgeb pigem kaude kaasa nagu tihtipeale Sööt ja Keeduski. Ja kujutamine dokumentaalfilmis on pigem voorus kui puudujääk.“
Loe arvustuse täisversiooni:
Teder, T. (2011). Kaude kaasakulgevalt. Sirp, 13. mai lk 21. Kaude kaasakulgevalt - Sirp

Ralf Sauter: „Vana kloun” on filmina fragmentaarne ja suuresti pooletunnisest kestusest tingituna on montaaž rutakas, kuid sageli valulikke mälestusi vanadest aegadest-tegudest esitatakse üllatavalt ladusalt ja kontrollitud tempoga. Kompositsioon võib näida umbkaudne või koguni lohakas, ent lühike film ei järgigi eluloojutustuse loogilist mudelit. Vainokivi lubab nii Baskinil kui Fatkinil rahulikult kaamera ees mõtiskleda ning mõttes kunagisi paremaid ja halvemaid aegu taasluua, raamides filmitut oskuslikult Pariisi turistirohkeimates kohtades üles võetuga, kus pilkupüüdvas erksas klounikostüümis Fatkin püüab möödujaid lõbustada ning lubab puhkepausil endale kohvikus tassi kohvigi.

Film ei paku mõistetavalt täiesti lineaarset ja selget pilti Fatkini elust ning tema kaua kestnud karjääri kõikidest tahkudest, kuid vaatajatega jagatavad meenutused on koos kasutatava arhiivimaterjali ja värviliste Pariisi stseenidega võrdlemisi põnevad. Pildikeel on monoloogile üles ehitatud portreefilmi kohta rikkalik ja haarav, muusika kasutuski on leidlik. Filmi sissejuhatuses kasutatav lauluke „Mina ei taha veel magama jääda” on oma nukrusega igati sobiv taust kaadritele, kus näeme õhtupimedasse Pariisi otsekui eksinud klouni, kuid iseloomustab kenasti eaka Fatkini vankumatut sihikindlust meelelahutaja ja kunstnikuna.“
/---/
Sauter, R. (2012). Vana kloun Fatkin Pariisis. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 93-94.