Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan (2009)

Filmi juhtlause

Kui sõbrad on surnud või hüljanud minu,
siis otsin ma üles, mu vihamees, sinu.
Sa oled veel ainus, kes arus, kes elus,
kes mõelnud mu peale nii palju siin elus.
(Hando Runnel)

Režissöör Manfred Vainokivi nägemus filmist

Dokfilm kahest eesti filmioperaatorist (ja režissöörist) ja kahest vanast vingamehest.
Esiteks on see portree hiliskeskealistest filmimeestest Kristjan Svirgsdenist ja Edvard Ojast, kes mõlemad on olnud aastaid tuntud tegijad, aga nüüd jäänud konkurentsist suhteliselt kõrvale (mis pole neile kerge) ja...  teiseks on film kahest kangest konkurendist, kes asusid ühel ajal tööle Telefilmis ja kes alati asuvad teineteiselt mõõtu võtma ja ärplevad kohtudes. See Andrese ja Pearu, Vestmani ja Piibelehe stiilis kangutamine on teatud tüüpi eesti meeste suhtlemine, töö- ja elustiil, millest on vanema põlve kirjanikud korduvalt ainest ammutanud.
Kristjan ja Edvard on olnud kolleegid-konkurendid pea 40 aastat, nüüd lähevad nad esimest korda teineteisele külla...
Filmi läbib kolm põhiteemat. Peamiseks on kunstnike ja meeste omavaheline konkurents, teiseks teemaks on igapäevasest filmitegemisest ja elust kõrvalejäämine, kolmas teema on üldsuse poolt unustusse jäämine. Kui vähe me teame ja hoolime oma vanema põlve filmitegijaist (laiendatult oma kultuuritegijaist).
Film on tragikoomiline, inimlikult soe ja puudutav.
Allikas: EFI andmekogu

Lõike stsenaariumist

Edvard Oja ja Kristjan Svirgsden alustasid kinokarjääri Eesti Telefilmis seitsmekümnendatel. Svirgsden oli suuresti Mati Põldre abimees ja õpilane, Edvard Oja aga peab end Andres Söödi kooli kuuluvaks. Tollal kiitis neid kriitika, meestel kasvas eneseusk ja tõusis enesehinnang. Mõlemad on keerulise iseloomuga. Telefilmi aegadel mängisid nad raha peale malet - 20 kopikat partii ja tollal oli Svirgsden tihti võidumees. Täna on Oja oma valla tšempion ja kui ta kutsub välja Svirgsdeni, hiilib too kõrvale.
Svirgsden eelistab võtta filmi pika optikaga ja vastu valgust, Oja kasutab tihti lainurkvõtet. Mõlema jaoks on need maailmavaatelised ja põhimõttelised erinevused. Kohtuvad nad omavahel harva, aga kui kohtuvad, kisub aasimiseks ja tülikangutamiseks. Mõlemad kiitlevad oma filmide ja auhindade ja tunnustusega ning üritavad teineteist madaldada ja alla kiskuda. Samas on tunda, et nad jagavad saatust, sestap ka naudivad koos kinost rääkimist ja loomulikult uuema kino (kus enamasti ei kasutata 35mm filmilinti) kirumist.
/---/
Oja ja Svirgsden on loometeed alustades kelkinud kui noored kuked, vahepealsetel aastakümnetel teinud palju  tööd, teeninud korralikult ja leidnud tunnustust. Nüüd on nad autsaiderid, kes taas tahaks tööd, mis vastaks nende profioskustele, aga tööd on vähe ja paraku nad suuresti vegeteerivad. Ja kui kokku saavad, siis on nad ikka needsamad konkurendid kes noortena. 
Allikas: EFI andmekogu

Tootmine

Filmi arendusperiood: 1. veebruar - 31. mai 2008
Võtted: 15 päeva perioodil 1. mai - 30. september 2008
Järeltöötlus: 15. september - 15. detsember 2008
Allikas: EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Simm: " Peategelasteks on kaks hinnatud filmioperaatorit. Et neil omavahel teab mis ajast kana on kitkuda, sain teada alles nüüd. Välja mõeldud ja lavastatud on vaid filmi algus. Üks «vihamees» ilmub teise kodulävele, kikilips lõua all ja must ülikond üll. Juhuslikult on operaator ja helimees just samal ajal õue peal riistad üles seadnud. «Oot-oot, mis su nimi nüüd oligi, oot, mul tuleb meelde küll...»

Mis järgneb, on juba puhas dokumentalism.

Kaks küpset isandat, kelle professionaalseks ülesandeks on kogu elu olnud teiste valgustamine ja teravalt ülesvõtmine, on nüüd sunnitud mängima iseendid. See, muuseas, ei olegi nii lihtne. Oja ja Svirgsten on oma usutavuses võrreldavad mis tahes särava esitajate paariga «Päikesepoistest». Jah,  nad on lihtsalt veel ka väga head näitlejad.

Selleks et olla kaamera ees väljendusrikkalt sina ise, peab olema artistiannet. Eedi ja Kristjani mõte on kiire ja salvav, nii muutub dokumentaalfilmi tekst ühtäkki vaimukamaks, ootamatumaks ja kujundlikumaks kui suur osa arvuti taga välja hautud mängufilmi dialoogidest. Isegi meeste diktsioon on tasemel ja Ivo Feltil on korda läinud see silpigi kaotamata üles võtta.
/---/
Olen kindel, et sedapuhku on suudetud lisaks kahele inimesele portreteerida ka aega. Seda, mis kulgeb praegu, ja toda teist, mis on möödas. Aega, kui filmimiseks ei piisanud mobiiltelefonist. Pidi olema kaamera, valgus, mikrofon.

Lisaks kahele iseloomule tunneme ära ka midagi meile kõigile iseloomulikku. Ärplemise ja näägutamise taga tajub äkki kummalist soojust. Kristjan korjab Edvardi ülikonnalt purusid. Laual on maleülesanne, mida Eedi ei ole suutnud juba teab mis ajast lahendada, ju on trükiviga sees, arvab ta. Kas mitte meiegi malendid ei ole truult ruutudel, käigudki teada, aga lahendust pole kuskil? Mingi nähtamatu täheviga on kusagilt sisse lipsanud. Sellest piisab.

Kes pole filmiga ise kokku puutunud, saab aimu elukutsest, millest nii paljudel on tulnud loobuda, kuid mille salapärane ja natuke edev olemus ei lase end ealeski unustada.
Tänu kõigile, kes selle ekraanile tõid. Ka Hando Runnelile, kelle read on filmi noodivõtmeks.“
Simm, P. (2009). Eedi ja Kristjan - valguse ja varju rüütlid. Postimees, 27. jaan, lk 14.

Andres Laasik: "Mõnes mõttes on see filmis avalduv pastoraalne idüll kurvavõitu, välja paistab mõte, et kunagi kindlalt kaamerat käes hoidnud mehed on jõudnud vähemalt oma kutsetöös perifeeriasse, kus kunagised vägiteod on vaid tore minevikumälestus.
Aga ka see lavastatud süžee ei muuda midagi, tegu on lihtsa, otsekohese ja ausa filmiga, kus keegi ei keeruta kaamera ees ega taga. Kõik on selge, kuni selleni, kes kaadris joodava viina ostis ja kui palju seda oli. Ja kuigi peale viinajoomise filmis suurt midagi polegi, on kahe mehe kohtumine ülihuvitav ja kaasakiskuv, avanevad kahe endise Tallinnfilmi mehe elulugu, töössesuhtumine ja saavutused. Seda muidugi pitsi taga peetava tavalise tögamise käigus, kuid just see tögamine annab räägitud teemadele elutõe maitse juurde. Filmis on nalja ja kurbust.
„Emumäe Eedit ja Lobi küla Kristjanit” võib osalt pidada aastaid tagasi Edvard Oja tehtud filmi „Autorportree emaga” järjeks. Teemade kattumus on suur. Kuid Manfred Vainokivi on siingi mees, kes kaardid lauale paneb ja seda sidet mitte ei varja, vaid oskab väga hea maitsega rõhutada."
Laasik, A. (2009). Viinapitsid panevad Tallinnfilmi raudvara vaimukalt tögama. Eesti Päevaleht, 26. jaan, lk 14.

Sigrid Saarep: "Minu arvates kujutab Manfred Vainokivi viimane dokumentaalfilm solidaarsust, seda inimeste ühtekuuluvustunnet, millest viimasel  ajal palju räägitakse, eelkõige majanduskriisist tingitud kokkuhoiupoliitikaga seoses. Inimese ja mitte riigi mätta otsast vaadates on solidaarsusel ka teisi tahke: näiteks on olemas meestevaheline solidaarsus, ametialane kokkukuuluvustunne ja alkoholisõltlaste üksteisemõistmine. Need kolm inimliku mõistmise tasandit tuuaksegi Vainokivi filmis vaatajani. /---/

Manfred Vainokivi on filmi stsenarist, operaator ja režissöör, seega vastutab tulemuse eest vaid tema ise. Filmi autori isikuomadused määravad ka selle, kuivõrd peategelased end  kaamera ees avavad. Vainokivi kui filmitegija hoiakus tekkis paralleel Jaan-Jürgen Klausiga ja tema filmidega Erkki Hüvast, Marko Kompusest ja Hannes Varblasest. Mõlemal juhul on kaamera pääsenud intiimselt lähedale, kuid pole ometi pealetükkiv. Kaamerasilm suriseb vaikselt ja rahulikult tegelastega samas ruumis ning viimaks filmitavad ei märkagi kaameraga meest. Isegi kui märkavad, siis mees meeldib neile. Ta on oma jope."
Saarep, S. (2009). Vanad kuked saputavad sulgi. Sirp, 30. jaan, lk 15.

Aarne Mäe: "Mere ääres Lobil elavast Kristjan Svirgsdenist ja Emumäe veerel Sallas elavast Edvard Ojast valminud pooletunnine dokumentaalteos esilinastus läinud reedel kinos Sõprus ning tekitas esilinastuse järel vaatajais väga positiivset elevust. Filmimees Valentin Kuik ütles pärast filmi vaatamist, et tegemist on väga hea teosega:
“ L a v a s t a j a Manfred Vainokivi suhtub oma kangelastesse suure empaatiaga. Kuigi film ajab saali kohati naerma, on see lõpuks üsna kurb film. Mille üks kangelane ka lõpuks välja ütleb. See kõlab umbes nii – kas me sellist riiki tahtsimegi? Või sellist elu.” Kuik lisab samas, et mehed ei kurda, ei hala, nad viskavad teineteise kulul karmi nalja, kuid jäävad samal ajal soojaks. “Tundub olevat hirmus lihtne, et mis seal ikka, kaks sõpra või kolleegi saavad üle pika aja kokku ja hakkavad viina võtma, kuid tasapisi hakkab nende jutust kooruma midagi palju enamat.” /---/

Välja kukkus ühelt poolt küll humoorikas ja mahlakate dialoogidega pooletunnine dokumentaalfilm, teisalt aga võib mitme kihi alt leida nukraid noote, sest juttu on kahest kunagisest tegijast, kes nüüd jäänud mõneti kaadri taha ja on võib-olla kibestunudki."
Mäe, A. (2009). Vimmamehed pandi filmi sisse. Virumaa Teataja, 28. jaan, lk 1.

Maire Aunaste: "Noore ajakirjanikuna unistasin ma ka, et teen ühel päeval dokumentalistikat. Et saaks jäädvustada inimeste hingi, nende elu, nende mõtteid. Sest mitte midagi huvitavamat kui kõige tavalisem inimene pole maailmas olemas.
Kõik skandaalid, odav meelelahutus ja infomöll pole küünemustagi väärt, võrreldes filmijao ausa ülestunnistusega inimeste poolt, kes ei taha teha ennast ilusamaks, targemaks ega väärtuslikumaks, kui nad ise ennast peavad.
Aga kahjuks ei ole ma nii andekas, et selliseid filme teha.
Aunaste, M. (2010). Nauding nimega ausus. Maaleht: TeRa, nr 47, lk 5.

Salla küla elanikud Edvard Oja ja Hando Kuntro

Kaks aastat tagasi sai filmimees Edvard Ojast Salla küla elanik. Oma eluga väikeses Lääne-Virumaa külas on ta väga rahul. /---/ Edvard Oja elab koos eaka emaga talumajas, mida ümbritseb suur aed. “Mis siin viga, emal nokitsemist piisavalt,” on mees rahul.
Ta mõtleb veidi ja lisab: “Külaelu on minule linnaelust palju mõnusam. Ma tõesti väsisin Tallinnas elamisest ära. Olen ju alkohoolik. Siin joon palju vähem kui Tallinnas. Lähed pealinna, seal on vanad sõbrad, hakkad filmijuttu või mõnda ideed arendama, ikka võtad õlle ette, ei oskagi muidu vestelda.“
Klaas, E. (2007). Mees, kes näeb elu läbi kaamerasilma. Virumaa Teataja, 20. jaan, lk 2.