Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan (2009)

"Mehed rääkisid, mina võtsin üles. Ongi kõik!"

Intervjuu režissöör, operaator, produtsent ja kunstnik Manfred Vainokiviga:

Palju õnne, Manfred Vainokivi, lühikese ajaga on teie nime alt välja tulnud kaks väga head dokumentaalfilmi: «Valli baar» ja «Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan» – teie esimesed üldse. Kuidas te seda seletate?
Jään vastuse võlgu. Ju ma hoidsin end seni lihtsalt tagasi. Ilmselt komplekside tõttu. Ei julgenud teha, dokumentaalfilmi vähemalt. Nagu vang, kes on aastaid trellide taga istunud, siis välja saanud ja näeb naist. Artur Talvik võttis mind paar aastat tagasi «Baruto» filmi peale ja siis ma mõtlesin, et võiks ise ka proovida.

Kumbagi filmi ühendavaks lüliks on viinapits, mille taga pannakse paika maailma asju. «Emumäe Eedi» teeb seda tragikoomiliselt, dialoogiga, mis on nii särav, et seda võiks kadestada iga mängufilm. Kas see on etteantud või improviseeritud? Ja kuidas selline film üldse sündis?
Eedi ja Kristjan ongi hea suuvärgiga. Mina võtsin selle lihtsalt üles. Kuidas sündis? Tahtsin teha filmi klassikutest. Läksime Kristjaniga Eedile – nad on vanad konkurendid veel Eesti Telefilmi aegadest – külla. Nii, et Eedi ei teadnud, et me tuleme. Käisime ära, vaatasin, et väga hea jutt oli, aga filmi siit välja ei pigista. Viskasin Kristjani autoga koju, tagasiteel tuli mõte, et sõidutaks Eedi Kristjani poole ka. Ja et see tuleks viimase jaoks sama ootamatult. Kordan veel, kogu tekst, nagu ka see teineteise aasimise asi, on nende endi looming.   

Mis sõnumit võiks see film kanda?
Minu jaoks on see veidi kurb lugu. Sellest, kuidas aeg isegi meistrid kõrvaltvaatajaks jätab. Ja unustama kipub.

Millal näeb «Emumäe Eedit ja Lobi küla Kristjanit» laiem avalikkus? 
Tahaks veel ühe filmi, Kalju Suurest, pealkirjaga «Saatusest suurem», valmis saada ja siis üritada neid koos ka kinos näidata. Seegi film tuleb südamlik – üldse, mulle istuvad lihtsad filmid, sellised siirad, kus tundeid ei häbeneta. Mitte kunsti panek iga hinna eest.

Tuumalu, T. (2009). "Mehed rääkisid, mina võtsin üles. Ongi kõik!". Postimees, 27. jaan, lk 14.

Kristjan Svirgsden

“Kui inimesed püüavad näida paremad, kui on, siis siin on inimesed, kes julgevad olla need, kes nad on, eneseiroonia käib selle juurde,” ütles Svirgsden, nimetades teost žanrilt kostüümidraamaks, sest kui tema läks Salla külla, must pintsak seljas, siis Eedi tuli mere äärde valges univormis. “Sõnum on suurem kui meie ise, see film teeb küll autorile au,” hindas Svirgsden pärast filmi vaatamist.

Edvard Oja 

Edvard Oja sõnul teda selle lõppmaterjal eriti ei huvitanudki. “Poisid tulid suvel hoovi peale filmima, ma mõtlesin, et las nad teevad,” ütles Oja, kes samuti pole kaamerat veel põõsasse visanud. Ta tahtis teha filmi Maire Aunastest, kuid ei saanud selle jaoks raha, aga üritab muud, kui vähegi õnnestub. “Seda ma küll ei tunne, et ma ree pealt maas olen,” lisas Oja, kes tuli Tallinnast Emumäe alla Sallasse elama neli-viis aastat tagasi. Edvard Oja rääkis, et ega nad Kristjaniga omavahel hästi läbi ei saanud, kuid tegelikult valitseb nende kahe vägikaikavedaja vahel soe suhe.

Mäe, A. (2009). Vimmamehed pandi filmi sisse. Virumaa Teataja, 28. jaan, lk 1.