Kosmos 68 - Legendid vol 1 (2011)

Peeter Brambat: "Kosmos 68" ootas tegemiseks tõuget

Katkeid intervjuudest režissöör Peeter Brambatiga

Kuidas juhtus, et filmi peategelaseks kujunes Tartu veteranrokkar Aleksander Müller?
Aleksander Mülleriga tutvusin juba 1976. aastal Viljandi festivalil. Möödus aastakümneid, enne kui meie rajad jälle ristusid. Nimelt kutsus ta mind filmima oma juubelikontserti kinos Athena, mis jäigi tema viimaseks suuremaks ettevõtmiseks 2008. aastal. Sellest on kaks episoodi ka filmis.

Ansambel Suugi amatöörkino, mis sattus minu kätte tänu Hain Salujärvele, oligi see, mis käivitas kogu filmi. Nii tõetruult saavad sündmusi ja aega, kus need toimuvad, jäädvustada ainult amatöörid. Amatöör filmib kõike, mis liigub ja häälitseb. Seega saame me palju tõetruuma pildi mingist nähtusest või sündmusest.

Tegelesid poolpõrandaaluse nähtusega. Mida on sellest jäädvustatud?
Materjali on palju. Alguses me vist visklesime siia-sinna ja kobasime pimeduses. Mitte kellelgi ei olnud seda õiget visiooni, milline film peaks tulema. Samas ei olnud ka selget ülevaadet, kui palju selle aja kohta üldse materjale on. Riiklikud arhiivid just eriti palju temaatilist ei sisaldanud.

Kuulu järgi on 8 mm arhiivi Eesti peal veel. Tuleb ainult üles otsida. Selle filmi tegemine oli piltlikult öeldes kõrs kõrre haaval materjali kokku kandmine. Fotodki, mis olid suuremad kui piltpostkaardid ja sisaldasid hindamatuid hetki, olid sõna otseses mõttes räbaldunud või neljaks kokku murtud. Kõike tuli kaaderhaaval taastada.

Millal teed järje, mis räägiks näiteks Tartu levimuusikapäevadest?
Ma ei ole kunagi teinud filmi lihtsalt selleks, et teha filmi, vaid selleks, et jutustada mõnda lugu, mis on oluline minule ja inimestele, kellest ma lugu pean.
Ma ei võtnud endale kohustust jutustada selle filmiga kogu toonase aja lugu. See on ainult üks imepisike killuke. Siit on võimalik minna edasi, mis oleks ka meie siiras soov. Loodame, et saame jätkata. Ajaloo seisukohalt oleks see lausa kohustuslik. Äkki leidub rahastajaid ja üldist huvi… Vastust teab vaid tuul…
Laasik, A. (2011). Peeter Brambat: "Kosmos 68" ootas tegemiseks tõuget. Eesti Päevaleht, 8. dets, lk 14.

Filmi plakatil on kirjas, et «Kosmos ’68» valmis nelja aasta jooksul ja alapealkiri «Legendid, vol 1» osutab, et tegu on alles esimese osaga. Kas materjal kasvas üle pea ja tulekul on di- või koguni triloogia?
"Kogu selle filmi valmimislugu on omaette saaga. Nelja-aastane tootmistsükkel on tingitud mitmest põhjusest, peamised, nagu ikka, aeg ja raha.

Ei, üle pea see ei kasvanud, küll ilmus tegemise käigus välja üha uusi põnevaid materjale, näiteks ansambli Suuk tehtud amatöörfilm, mis tundus nii oluline, seda õige meeleolu tabamise mõttes, et ajendas tegema ka kontseptsioonis muudatusi.

Kavas on, jah, seda teemat jätkata, liikuda ajas edasi kümnendite kaupa, 1970ndatesse ja 1980ndatesse. Muidugi, kui leidub huvi ja rahastajaid.

Rõhutan, et «Kosmos ’68» ei ole ainult muusikafilm. Pigem on see püüd portreteerida väikest killukest ajast, mil vanusepiirangutest mööda hiilides joodi Žiguli õlut. Juhul muidugi, kui seda poest osta oli. Ajast, kui rulookardina taga, kurja silma eest varjul, kuulas vanaisa õhtuti Ameerika Häält ja banaane sai Raekoja platsilt pärast pikas järjekorras seismist kaks korda aastas: oktoobrirevolutsiooni aastapäeval ja töörahvapühal.
Mihkelson, I. (2011). Agadega film eesti rocki sünnist. Postimees, 6. dets, lk 16.

Film valmis aastatel 2008-2011

Filmist meedias

Immo Mihkelson: „Probleem on mujal. Aga kindlasti samal ajal seoses ka Nõukogude aja pärandiga. Nimelt ei tee «Kosmos ’68» tegelikult erilist vahet rock- ja popmuusika vahel, kuigi alguskaadrid seda eristamist tõotavad.

Just umbes siis, kui aastal 1968 toimus filmile nime andnud eriline kontsert Kosmose kinos, hargnes läänes 1960ndatel plahvatuslikult paisuva arengu läbi teinud noortemuusika selgesti kahte suunda: meelelahutuslik ja tantsuline popmuusika ning eluhoiakutega seotud rockmuusika.

Õigupoolest tingis selle muutuse muusikapublik.

See, mis varem paistis The Beatlesi ja Rolling Stonesi vahelise kosmeetilise kõlaerinevusena, omandas nüüd suisa maailmavaatelise mõõtme – enam ei soovinud erineva orientatsiooniga kuulajad kujundlikult öeldes kohtuda samas saalis.

Midagi sarnast hakkas toimuma ka (Nõukogude) Eestis. Mitte ainult kitarri kõla ja stiil ei eristanud, vaid ka hoiakud. Ning see erinevus ei olnud tühine.

«Kosmos ’68» näitab hoopis enamat, kui paistab olevat autorite eesmärk. Jah, film ei tee erilist vahet härjal ja pullil, kuid selle üks põhjusi on näha ekraanilt: tollase ühiskonna eripära oli see, et ta nivelleeris läänepärase noortemuusika üpris ühtmoodi tõrjutuks ja ebasoovitavaks. Sellepärast võibki eemalt vaatajale paista, et näiteks ansamblite Polyphon ja Kooma erinevus polnud nii suur, kui oli tegelikult.

Veel kõneleb «Kosmos ’68» tahtmatult sellest, et meie kultuuriruumis (nagu sageli tavatsetakse öelda) puuduvad ikka veel traditsioon ja «keel», millega rääkida siin kasvanud inimesi mõjutanud rockmuusikast. Vähemalt mitte sellisena pole teda olemas, nagu eksisteerib kunagi raudse kardina taga asunud läänes.

Ei ole sellel teemal siinmail veel ühtegi doktoritööd tehtud, ühiskonnateadlased piirduvad parimal juhul mõne häguse viitega, sest neil pole millelegi toetuda. Vaateväljast puudub üks oluline osa kultuurist, mis aitaks paremini mõista meie maatükil elavaid ja tegutsevaid inimesi. 

«Kosmos ’68» annab sellest aru saamisesse oma panuse.“
Mihkelson, I. (2011). Agadega film eesti rocki sünnist. Postimees, 6. dets, lk 16.

Peeter Piiri: „See pole esimene kord puudutada visuaalse meedia vahendusel seda ajajärku. 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses tegi Reet Linna sel teemal ETVs terve saatesarja, kusjuures üldse mitte kehva sarja, kus vaatles põhjalikult seda ajastut, neid sündmusi ja inimesi. Peeter Brambati dokumentaalfilm pole ei parem ega halvem, see on minu silmis suhteliselt samal tasemel linateos, lihtsalt esmakordselt dokumentaalfilmi liigis. Siinkohal tuleb filmi autoreid tänada, et nad lõpuks ometi sellise asja üldse ette võtsid ja ära tegid. Ja oli ka viimane aeg. Inimesed vananevad, mälestused kahvatuvad, filmi- ja helilindid kaovad kuhugi või kuluvad lihtsalt olematuks. Selles mõttes on kogu filmil kergelt mõru maitse juures – äratundmine, kui palju on kaotsi läinud. Näeme suurel ekraanil intervjuusid inimestega, keda meie hulgas enam ei ole. Filmi tegijad on üles otsinud ja leidnud mitmesugust heli-, foto- ja filmimaterjali tollest ajast, muu hulgas on nad avastanud mitmeid päris unikaalseid kaadreid.“
Piiri, P. (2011). Pilte eesti biitmuusika koidikust. Sirp, 16. dets, lk 28.

Raimu Hanson: „Vanade fotode, filmilõikude ja helisalvestiste kõrval on ka tänapäevaseid ülesvõtteid. Teiste meenutajate hulgas on vaatajate ees Ivo Linna ja Aleksander Müller. Viimane on ka üks peategelasi Suugi bussisõitu jäädvustanud amatöörfilmis. Just need kümned meetrid mustvalget 8-millimeetrise laiusega filmilinti annavad muusikadokile «Kosmos ´68» õige värvingu, hõngu ja maitse. See nalja pärast bändimeeste tehtud salvestis on justkui sild toonase ja tänase vahel.“
Hanson, R. (2011). Film tõi lavale vanad rokimehed: muusikadokis "Kosmos '68" ehitab ajastute vahel silla Tartu bänd Suuk. Postimees: Tartu Postimees, 7. dets, lk 1.  

Andres Laasik: „Õieti pole väga õige rääkida rokkmuusikast, sest stiililt ei esinda kuuldud laulud sugugi ainult rokkstiili. Kõne alla võetakse filmis ka kantri ja bluusi viljelejad ning tehakse kõrvalepõige džässi maile. Asi pole selles, mis stiili keegi viljeleb, filmis on tähtis, kuidas see kõlab. Film on valinud välja muusika, millel oli omas ajas vabaduse kõla, ja räägib selle tunnuse alusel neist vapratest muusikutest, kes kuulutasid oma muusika kaudu tollases Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis läänelikku vabadust. See film ei räägi niivõrd muusikast, kuivõrd poliitilistest protsessidest.

Võiks ju arvata, et muusikast rääkiv dokfilm on muusikafilm. Seda ta mõnes mõttes ongi, sest muusikanäiteid on filmis rohkesti, kõlab juppe suurest hulgast 1960-ndatel ja 1970-ndatel loodud lugudest. Aga selles mõttes pole „Kosmos 68” muusikafilm, et muusika looks seal mingit ülesehitust. Filmi dramatism seisneb pildis. Tegemist on jutustusega hallist ja tuhmist Eesti NSV-st, kus läänest mõjutusi saanud muusika sütitab inimestes elusädeme ja see on nende rõõmsas näos näha. See on film pikkade juustega meesterahvastest, kes jõuavad tänapäeva vaataja ette amatöörfilmi ja fotode kaudu. Ajastu vaim peegeldub ka praeguste rääkijate (Ivo Linna, Jüri Lina) jutus, kui meenutatakse tollast teistmoodi olemist ja tegemist. Film räägib kõigist neist, kes ei mahtunud populaarsesse ja ametlikku „Horoskoobi” saatesse – neist, kes esindasid tollast kontrakultuuri.
/---/

Igal juhul on “Kosmos 68” persoonide rida tulnud huvitav ja kõnekas. Kui alguses võis jääda mulje, et filmi juhib tegelasena kunagi rokkmuusika korraldamises teenekas olnud Olavi Pihlamägi, siis filmi jooksul aktsent muutub ja peategelase koha võtab sisse rokkmuusika veteran Aleksander Müller.

Müller veab filmi auga välja. Alles see oli, kui „Kormoranide” mängufilmis sai nautida vana rokipeeru, keda esitas Guido Kangur. „Kosmos 68” toob rokipeeru uuesti ekraanile, aga mitte väljamõeldud kujul, vaid kogu täiega, reaalselt nagu ta on. Filmi finaalis on stseen, kus elust räsitud vana mees võtab koos bändiga laval uuesti laulu üles. Tegemist on hetkega, kus film langeb sentimentaalsusse, kuid ette seda heita ei saa, sest elutõde ongi selline.

„Kosmos 68” on midagi sellist, mida peaks nägema iga erksam noor ja mitte enam nii noor, sest see räägib ju meie maast ja rahvast. Ausalt ja kaasaelamist võimaldaval moel. Film räägib inimestest, kes tõid 1960. aastatel ühiskonna ellu killukese vabadust. Midagi sellist, mis on väärtusena tänaseski päevas täiesti alles.
Laasik, A. (2011). Rokipeerud said ärateenitud väärika kummarduse. Eesti Päevaleht, 8. dets, lk 14.

Sirje Vihma-Normet: „Brambati filmis on juttu kunagisest Vanemuise näitlejast ning hilisemast tuntud rokkarist Aleksander Müllerist. Temast on filmis tehtud lausa Shakespeare’i sulge vääriv tegelane — see oli tõesti haruldane vaatepilt, kuidas Mülleri Sass - see „Tartu vaim“ ja elust räsitud vananev „rockipeer“ - lõpukaadrites mööda Supilinna tänavaid komberdas. Mõju oli seda suurem, et nägime samas filmis ka noort lokkispäist Müllerit 1976. a Viljandi rockifestivalil esinemas. Ja muidugi kohe koos skandaaliga! Tal olevat keelatud Jüri Üdi tekstile kirjutatud laulu „Narkomaan“ esitada. Müller astus muidugi keelust üle, laulis oma laulu tohutu menuga ära ja sai edaspidiseks esinemiskeelu. Esinemiskeelu sai ka karismaatiline rock-laulja Joel Steinfeldt. Aga mitte keelatud laule lauldes, vaid hoopis sürrealistlikku luulet lugedes. Lõppkokkuvõttes keelati ära kogu rockfestival.“
Vihma-Normet, S. (2011). Peeter Brambati dokfilm „Kosmos 68`“ ärgitab mõtisklema. Eesti Elu, 16. dets.

Rokifestival kinos Kosmos

28. aprillil 1968 kell 10.00 kõlas Tallinna kinos Kosmos Olav Ehala komponeeritud signatuur. Algas kontsert, mida hiljem on hakatud õigustatult nimetama kogu NSV Liidu esimeseks rockifestivaliks.

Festival ise kestis täpselt neli tundi, algas kell 10.00 ja lõppes kell 14.00, et filmi “Pulmad Malinovkas” (režissöör Andrei Tutõškin – toim) seanss saaks õigel ajal alata. Ometigi jõudsid sel festivalil esineda tollase eesti rokkmuusika tipud.
Davidjants, K. (2008). Peeter Brambat: eestlane on setusid lollideks pidanud. Eesti Päevaleht, 2. juuni, lk 15.

Loe lisaks:
Kulli, J. (2012). Kunagine esinduskino Kosmos pani uksed kinni. Õhtuleht, 3. nov.
Kunagine esinduskino Kosmos pani uksed kinni | Õhtuleht