Dokumentaalfilm Eesti rockmuusika ajaloost. Esimene film: Kuuekümnendad
Muusikadokumentaal "kuldsetest kuuekümnendatest" Eesti NSVs, mil noort põlvkonda haaras raudsest eesriidest läbi imbunud rokkmuusika ja vabaduse vaim.
Nagu tõelises rokkifilmis kunagi, näeme amatöörfilmis elurõõmsalt teel pulli tegevatest noortest muusikutest, Aleksander Müller soleerimas. Vanemuise Suveaias mängib ansambel Kontrastid. Aasta on 1968, eelnevalt on justkui ime läbi Eesti NSVsse džässfestivalile jõudnud Charles Lloyd oma kvartetiga ning soomlaste Ernos toonud üle lahe poppi. Koos välismuusikutega saabusid kohale ka ajakirjanikud ja muusikakriitikud. Kõik oleks ühtäkki nagu võimalik. Ameerikas võtab maad hipiliikumine, kuulutades armastust ja rahu, Rolling Stonesi ja The Beatlesi lood jõuavad ka Eestisse. Noored tantsivad bändide muusika saatel tantsuõhtutel ning kinos Kosmos toimub esimene biitansamblite kontsert, kus esinevad Kristallid, Mikronid, Pop Pojad ja Virmalised. Tartus toimuvad samal aastal üliõpilaspäevad. Esineb ansambel Fix, lauljaks Tõnu Kilgas. Kohilas teeb muusikat Kooma, kelle lugu "Pesen oma hambaid verega" kompab lubatavuse piire.
Repressioonid ei jää siiski tulemata. Vene tankid on Praha kevade maha surunud ja Eestiski tõmmatakse pidurit. Võimud kardavad noorterahutusi ja nii mõnigi muusik saab esinemiskeelu. Viljandis toimuv rokkfestival 1976. aastal, kus esinevad ansamblid Suuk ja Haak, saab otsekui vaimsuse luigelauluks, Müllerilt ja Steinfeldtilt võetakse esinemisõigus. Neid ammuseid sündmusi meenutavad osalised ise. Aleksander Müller esitab oma ansambli vanu laule Tartu Athena kinos 2008. aastal. Ivo Linna meenutab oma vaimustumist muusikast ja vabadusest, Peeter Tooma räägib Mülleri Sassist, Jüri Lina raadiosaatest "Pobifo revüü".
Vaata lisainfot selle filmi kohta