Karu süda (2001)

Sünopsiseid

Romantiline draama noore jahimehe Nika armuseiklustest ja kirevast kütielust Siberi ürglaantes. Taigasse saabunud Nika (Rain Simmul) võtavad kiiresti omaks kohalikud elanikud evenkid. Temast saab ka mitme naise, koolitüdrukust libuni, ihaldusobjekt. Nika abiellub hapra poolatariga, kuid elab hiljem laanes kokku müstilise karu-naisega. Elu paneb noore küti tõsiselt proovile, kuid lõpuks leiab Nika pääsetee hingelisest kriisist sisemise harmoonia ja tasakaaluni.
EFSA, http://www.efsa.ee/index.php?page=54&product_id=179&action=show_product_details (21.06.2012).

Eesti soost jahimees Nika rändab kaugele Siberisse õnne otsima. Karges taigas palkmajas elav mees võetakse kohalike seas kiirelt omaks. Kuigi Nika on ka sealsete naiste seas populaarne, kuulub mehe süda hoopiski tema enda ülesseatud karulõksu langenud naisele. Nika ravib "karunaise" vigastustest terveks, kuid siis kaob naine sama salapäraselt, kui ta ilmus.
Eesti film. Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 44-45.

Noor eesti mees läheb Siberisse kütiks, sooviga looduse keskel ennast leida. Kohalikud tutvustavad talle põhjala müüte. Ta leiab hea naise ja müütilise karunaise. Kogemata tapab ta suure karu ja süütunne jälitab teda varjuna seni,  kuni tal avaneb võimalus sellest vabaneda. Romantiline draama suurepärasel loodusfoonil.
Reklaam filmi esitusele Tamperes kinos Niagara 18.12.2004.

Nikolai Baturin ja tema romaan „Karu süda“

Nikolai Baturin (sündinud 5. augustil 1936 Arumetsa külas, Suislepa vallas, Viljandimaal) on eesti ja mulgi kirjanik. Baturin on lõpetanud keskkooli, põllumajanduskooli ja merekooli. Seejärel teenis ta viis aastat NSV Liidu mereväes, töötas kuus aastat Siberis geoloogiaekspeditsiooni liikmena ning oli viisteist aastat elukutseline kütt Siberi taigas.

Samal ajal kirjutas Baturin luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume, esseistikat jm. Ta on ka oma raamatuid ise illustreerinud ning oma näidendeid lavastanud.
Nikolai Baturin, http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_Baturin (3.09.2012).

Lauri Sommer Nikolai Baturinist: „Esimesed, millega ta eesti proosas eristuma hakkas, olid lood taigast, selle eraklusest, kyttimisest ja asukatest: «Kuningaonni kuningas» (1973), «Laiuvad laaned, kauguvad kõrved»(1981) ja teised.  

Muistse maailma hingus, kylmalade karm ilu, eneseotsingud, kytilik mehelikkus, raskused ja armastus — see suund tipnes «Karu südamega» (1989), milles kirjeldatud maailm on kirjanduses ainulaadne. Leidub ju väga põnevaid põhjarahvaste muinasjutte ja Siberist pärit soomeugrilaste romaane, aga «Karu südames» on kogemuste ja ainetundmise kõrval veel mingi stseene rikastav kõrvaltvaataja pilk.

Mulle tundub, et Baturini rännuaastad, geoloogilistel ekspeditsioonidel käimine ja eriti kytina töötamine olid tema enda võetud proovikivi. Kyllap oli seal ka natuke maadeavastajalikku romantikat, aga kindlasti peitus nendes minekutes mingi suurem kysimus. Kas ma jäängi siia nõukogude poolsuletud yhiskonda ja omaenda elu tingituste keskele, sellele tasandile ja nende piiridega, kus olen praegu, või saab minust tundmata ja karmides tingimustes midagi hoopis muud.

Iga loovisik peaks olema julge ka oma elu elades, sest lugemus ja eruditsioon on kogemusteta yksnes tolmunud õhuloss. Kuidas karastus Baturin? Teda vormisid kolm stiihiat, taiga, kõrb ja meri, ning ta on need yles kirjutanud: kõrbet esindab «Kentaur» (2003) ning meri on «Sõnajalg kivis» (2006) ja «Delfiinide tee» (2009).“
Sommer, L. (2011). Selline mees, keda mujal ei ole — NB! Nikolai Baturinil täitus 75. Sakala, 15. aug.

Filmi saamisloost

Režissöör Arvo Iho: „Neli aastat rabelesin filmiõpetuse korraldamisega ja siis oli mul toss väljas. Koolitööst oli kõrini ja tahtsin uuesti ise filmi tegema hakata.

Veel Ameerikas olles lugesin läbi Nikolai Baturini romaani „Karu süda”, mis jättis mulle erakordselt sügava mulje. Olen palju Siberis rännanud ja armastan põhjala ürgloodust. Juba Moskva filmikoolis palusin end saata suvepraktikale kõige kaugemasse paika ja mind saadeti Sahhalini saarele. „Milarepa laule” tehes käisime ümber Baikali järve ja rändasime Mongoolia steppides. 1989. aasta septembris filmisin eskimoid Sireniki külas Tšukotkal. Tahtsin näha ka neid kohti Siberis, kus mu isa vangis oli ja kust ta siiski elusana ära tuli.

„Karu südame” võttepaikade otsimist alustasin novembris 1995 ja võtted algasid alles 1999. aastal. Komi partner pettis meid esimese võtteperioodi lõpul ja seejärel peatas Eesti Filmi Sihtasutus filmi rahastamise. Kümme kuud otsisime produtsent Mati Seppinguga uusi partnereid. Mina sain kaubale Lenfilmi direktoriga ja Seping leidis uued partnerid Berliini festivalil.

Saksamaalt tuli appi Oscariga pärjatud tootja Manferd Durniok ja Tšehhist kaks väikest filmifirmat. Uued võtted algasid Põhja-Uuralites aprillis 2000 ja viimane võttepäev oli Kõrvemaa metsades 2. veebruaril 2001.

„Karu süda” esilinastus oli 7. septembril 2001, mõni päev enne New Yorgi terroriakti. See oli raske sünnilooga film. Keeruliseks tegid selle filmi tootmise ekspeditsioonid Siberisse, kõigi aastaaegade vajalikkus ja erinevate võttekohtade hulk. Siberis võtsime üles võimsad ürgmaastikud talvel ja kevadel, kuid suure osa suvisest loodusest filmisime Eestis. Külastseenid tegime Komi vabariigis, Vasknarvas ja Kallaste vanausuliste juures.“
Teinemaa, S. (2008). Vastab Arvo Iho. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 16.

Helirežissöör Enn Säde: Võtted käivitusid koos vaevadega

„Pikalt Arvo Iho prepareeritud käsikiri arvestas ühel ajal viieseerialise televisioonivariandi ja normaalse kinofilmi tootmisega ning selleks üsna raskeks ettevõtmiseks ka koostööpartnerite otsimisega. Ja leidmisega – tasapisi saadakse tagasihoidlikku toetust Saksamaalt, hiljem tehnilist abi Tšehhist, Lenfilm tuleb kaamera ja helitehnikaga appi, Komist leitakse filmistuudio otse uskumatu pakkumisega, mis näib liiga hea, et olla tõsi.

Filmirühm sõidab 1999. aastal Siberisse ja Komisse õndsas teadmises, et väsitavateks dessantideks mägedesse ja taigasse on komide poolt varustus ja raha, kõik helikopterid, paadid, ööbimiskohad ja muu kohapealne abi, režissöör Arvo on leidnud meelepärased näitlejad, film stardib lõpuks.

Ajakirjandus tuututab „Eesti kõige kallimast filmist – 14 miljonit krooni”, tõde on igavam. „Karu süda” ei saa Eesti riigilt pooltki sellest summast... Igatahes arvestab Eesti Filmi Sihtasustus ju tootmiseelarve määramisel (olen ise eksperdikomisjoni liige) tüseda Komi-poolse osalusega ja siis hakkab kõik kiiva kiskuma. Esiotsa, nagu ikka selliste lugude puhul, „jäävad Komi rahad venima”, Komi produtsent läheb vist vangi, filmirühm pingutab püksirihma. Film on seisma panemise piiril... Uued talvised võtted tehakse Eestis, Siberi taiga tuuakse üle Kõrvemaale Pikkjärvele, Lenfilmist enam abi ei tule. Siiani oli sealt saadud kaamerat, ka toetavat tehnilist meeskonda, kaasa arvatud helimehi.“
Säde, E. (2012). Võtted käivitusid koos vaevadega. Eesti Päevaleht, 21. juuni.

Filmi vastuvõtust

Katkeid kriitikast

Andres Maimik:  „Tuleb tunnistada, et Arvo Iho mängufilmiga “Karu süda” on raske objektiivselt kommunikeeruda. Filmi nelja või teab mitme aastane eepiline valmimislugu, kriisid ja maohaavad, ambitsioonikus ja kompromissitu suurusehullustus kohustavad pöialt hoidma. Järsku nüüd on sündinud See Film, mida ammu on oodatud. Kui aga tulemus ei õigusta ootusi, on ka pettumus liiga kerge tulema.

Tõepoolest, visuaal on ülev. “Karu südame” iga kaader tõestab, et ehedus ja ekstreemsus on ding an sich, võttegrupp ronib mäe otsa ja sumpab soos, ragistab tihnikus ja rühib läbi rinnuni lume, et filmitegemise müüt oleks vähemalt sama suur kui film ise. Iga kaader on just nii väärtuslik, kui raskelt on ta kätte saadud. Passiivse vaataja jaoks aga kipub asi juba poole pealt vaatefilmiks muutuma.
Sest struktuur, mis kauneid kaadreid koos peaks hoidma, pole kindlatele aristotellikele alussammastele toetuv arengulugu, vaid vedel kulglemine. Peategelane kütt Niika (Rain Simmul) siseneb küll ohtlikku keskkonda, aga me ei saa täpselt aru, mida ta taotleb ja kas ta selle ka filmi lõpus kätte saab. Ta läbib filmi nagu rahutu somnambuul, kes, selle asemel, et haarata aktiivselt filmi juhtimine enda kätte, laseb end filmil kaasa vedada. Filmi narratiivsemad episoodid on kuidagi ludistades ja vastutahtsi edasi antud. Lembit Ulfsak ja Arvo Kukumägi sisendavad küll kodusust, ent jääb kaunis arusaamatuks, milline on nende dramaturgiline funktsioon. Niipea kui Merle Palmiste ja Külli Teetamm on oma kehakaunidused ära eksponeerinud, tõmmatakse nad vasakule ära. (Kui seitsmetunnine seriaal kärbiti lõpuks kahetunniseks filmiks, siis näib, nagu oleks kärpeid tehtud valest otsast. Kui filmist puudunuks mõni aastaring metsas, poleks ma seda ausalt öeldes tähelegi pannud.)
Jaan Ruus pakkus välja, et “Karu südamele” sobinuks muinasjutulik jutustamislaad. Nii nagu muinasjutus ei küsita kordagi “miks just nii?”, nii jätab ka Arvo Iho meid sageli informeerimata sündmuste põhjuslikest seostest. Miks on kõik naised Niikast sisse võetud? Miks üritab hõimutütar Päikesekiir enesetappu, kuigi ta tunneb Niikat vaevu mõnikümmend minutit? Miks sööstab Külli Teetamme tehtud Laima kohalikule bossile oma neitsilikkust ohverdama, kui Niika talle vaevu tähelepanu osutab? Mis seob Niikat karuga ja miks ta selle lõpuks tapab? Asjadele ei anta aega areneda, tegelased ja suhted ilmuvad vaataja ette “valmis kujul”. Niika astub majja, kus elab kohalik kooliõpetaja Gitja (Dinara Drukarova), järgmises stseenis nad juba silitavad teineteise erogeenseid kehaosi.
/---/
Filmitegijad on sama probleemi ees, millega on maadelnud lugematud merehädaliste ja kõrberändurite seikluste ekraniseerijad – kuidas dramatiseerida üksindust.
/---/
Tegelikult on arusaadav, miks stsenaristid ja režissöör on jätnud kõrvaltegelased visandlikuks. Neid ei huvita karakterid, vaid arhetüüpsed märgid: naine-koldevalvaja, naine-madonna, naine-metsloom, naine-hoor, naine-ihaleja. Paraku viitab arhetüüpsete tegelaste kasutamine liigsele ökonoomsusele. Selle asemel, et keerukate karakterite konstrueerimisega aega viita, sobitatakse süžeesse üks või teine valmisfiguur. Baturini romaani sotsiaalne ja psühholoogiline võrgustik on tunduvalt tihedam kui film seda välja pakub.

Film loksub paika alles siis, kui me siseneme mütoloogilisse ollusesse. Müütiline hingus kaasneb karutüdruk Emilyga. Emily ilmub eikuskilt ja kaob eikuhugi, olles justkui üksindusest sassi läinud Niika hallutsinatsioon.
/---/
Kui kokku arvata filmi köitvad ja piinlikud hetked, tuleb neid umbes pooleks. Isegi kui pidada “Karu südant” ebaõnnestunud filmiks, tuleb tunnistada, et tegemist on huvitava ebaõnnestumisega. Päris läbipõrunuks ei saa nimetada filmi, millest annab kirjutada häid analüüse. Ning “Karu südamest” kahtlemata annab.
Maimik, A. (2001). Hant sinus eneses. Sirp, 21. sept, lk 12.

Andrei Plahhov: Film “Karu süda” oli viimase Moskva rahvusvahelise filmifestivali kõige eksootilisem konkursitöö. Kui vaadelda teost postnõukogude kultuuri areaalis, on tegemist ühe kõige ootamatuma ja ebatavalisema kinoprojektiga. Aga kui vaadata laiemalt, siis sobitub film üsna levinud ning sümptomaatilisse kaasaegsete kinematograafiliste nähtuste ringi.
Plahhov, A. (2003). Taiga - armastuse territoorium.  Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 85-87.

Arvo Iho filmi vastuvõtust

Jelena Stišova (ajakirja “Kinoforum” vastutav toimetaja): Kuidas läks filmil Eestis? Millise hinnangu andis talle kriitika? Milline oli vaatajate vastuvõtt?

Arvo Iho: Filmil “Karu süda” oli Eestis suur menu. Meie film konkureeris selliste Ameerika hittidega nagu “Shrek” ja  “Sõrmuste isand”. Ta jooksis kinodes alates 2001. aasta septembrist kuni 2002. aasta maini ning kogus neli korda rohkem publikut kui eelmine eesti film “Head käed”. “Karu südame” kassatulud olid palju suuremad kui ükskõik millise uue aja kodumaise filmi omad. Paraku võttis 75 protsenti sissetulekutest endale levitaja, aga ülejäänud raha läks Eesti Filmi Sihtasutusest võetud laenu kustutamiseks. Mina ei saanud nendest rahadest mitte kopikatki. Asi on selles, et filmi produtsent Mati Sepping kirjutas alla röövellike tingimustega lepingule filmi Eesti-poolse monopolistist levitajaga, aga koostööleping “Lenfilmiga” on koostatud nii, et filmilevi sissetulekutest Venemaal me samuti mingeid tulusid ei saa. Nende rumalate lepingute pärast läks “Karu südame” tootjafirma “Faama Film” peaaegu pankrotti, hoolimata sellest, et filmil oli Eesti levis suur menu.

Kriitikast. Alguses ilmselt kriitikud ei leidnud “võtit” filmi tarbeks ning materdasid teda kogu jõust. Ei mäleta veel juhust, et esilinastusele järgnenud hommikul oleksid kõigis peamistes ajalehtedes pikad artiklid täiesti vastandlike hinnangutega. Oli muljet avaldav, kuidas osa kriitikuid üritas vaatajale selgeks teha, et nii ilget filmi pole eesti kinos veel olnud. Kuid publik otsustas teisiti ning täitis kinosaalid.

Nelja kuu jooksul ilmus kakskümmend üheksa kriitilist artiklit kolmes keeles. Hilisemate trükiste autorid mõistsid filmi juba paremini ning hindasid teda märksa kõrgemalt, kui seda tehti varasemates retsensioonides.

Ma tean filmi konarusi ja puudusi, kuid minus tekitab praegugi veel hämmeldust, mis siis oli filmis sellist, et kutsuda esile säärast pahameelt ja raevu mõningates kriitikutes. See on mulle tänaseni saladuseks jäänud.
Stišova, J. (2003). Inimeste rikkus seisneb nende erinevuses [intervjuu Arvo Ihoga]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88-93. Ajakirjast “Kinoforum” 2002, nr 4 tõlkinud Kristiina Davidjants.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

"Karu süda" on filmiklassika-sarja 10. film, ilmunud 23.06.2012.

Huvitavat vaatamist-kuulamist lisaks:

Asko Kase dokumentaalfilm „"Karu südame" jälgedes" (2001). Esilinastus ETV-s 5. sept. 2001.

Raadiosaade „Kultuurikaja. Rain Simmul.“ Toimetaja Pille-Riin Purje vestleb näitleja Rain Simmuliga tema tööst filmis "Karu süda" ja ka muudest näitleja ettevõtmistest. Eetris: 15.09.2001. ERR arhiiv, http://arhiiv.err.ee/vaata/kultuurikaja-rain-simmul (4.09.2012).

Telesaade „Kaadris: Karu süda“. ERR 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=134358 (17.12.2012).

Mängufilmi „Karu süda“ valmimist meenutavad lavastaja ja kaasstsenarist Arvo Iho, filmi operaator Rein Kotov, kunstnik Silver Vahtre, helimees Enn Säde ja üks produtsentidest Mati Sepping. Osatäitjatest räägivad Rain Simmul, Külli Teetamm ja Merle Palmiste. Kommenteerivad kirjanik ja filmikriitik Jan Kaus ning Eesti Filmi Sihtasutuse ekspertkomisjoni esimees aastatel 1998-2000 Jaan Ruus. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Enn Säde ja Mati Seppingu kogudest.