Karu süda (2001)

Arvo Iho intervjuust ajakirjale Kinoforum:

Kust te leidsite sobivad kohad? Kus filmisite? Kuidas töötasite loomadega? Millist uut tehnoloogiat kasutasite võtetel ja montaažis?

Arvo Iho: Alguses otsisin ma õiget keskkonda Lääne Sajaanides Krasnodari krais ja Evengimaal.  Need on kohad, kus kirjanik Baturin viisteist aastat tagasi töötas kütina.

Eestist on sinna enam kui kuus tuhat kilomeetrit. Isegi üksinda on sinna jõuda raske, mis siis veel rääkida võtete organiseerimisest nendes karmides paikades.

Seepärast me leidsime sobiva paiga kolm ja pool tuhat kilomeetrit lähemal — Põhja-Uuralites.

Põdrakasvatajaid filmisime neljakümne kilomeetri kaugusel Saranpauli külast, Berezovski rajoonis. Talvised mäed leidsime Uuralite Aasia-poolsel küljel Ner-Oika baasi juures. Talvist jahti ja sõitu mööda jõgesid  filmisime Komi vabariigis.

Võttekohtadesse, elukohast mitte kaugemale kui viiskümmend kilomeetrit, jõudsime talvel mootorsaanidel “Buran”, suvel aga sõitsime pikkadel puust paatidel “komilanna”.

Mägisesse taigasse visati meid ära “Sevgazpromi” helikopteriga, aga elasime me väikeses Kõrta külas Petšoora ääres.

Kõik stseenid karuga on üles võetud Eesti metsades. Meil vedas väga, et pärast pikki ja lootusetuid otsinguid leidsime lõpuks karu nimega Malõš. Selle imepärase looma kasvatasid üles ja õpetasid töötama inimestega endine tsirkuseartist Valentina Pantelejenko ja endine eriüksuse ohvitser Viktor Gorbatšov.

Pärast asjatuid katseid kaheteistkümne karuga olime juba kaotanud lootuse leida õige loom.

Ja siis näidati minu abilisele Semjon Levinile Moskvas amatöörfotot hiiglaslikust karust, kes istub pingil kõrvuti naisega. Ilmselt on tegu meisterlikult tehtud topisega, mõtlesime meie, kuid alustasime siiski otsinguid.

See oli kirjeldamatu rõõm, kui me lõpuks nägime hiiglaslikku elusat karu (pikkus 2,7 meetrit, kaal 480 kg) ilma kettide ja suukorvita omanikuga jalutamas. Ma pole elus veel näinud suuremat ja sümpaatsemat looma.

Armusin temasse esimesest pilgust ning nädala jooksul harjusime üksteisega, töötades koos tema kodusel territooriumil.

2000. aasta suvel toodi Malõš võtteplatsile Eestisse. Kohe esimesel päeval rebis Malõš katki rihmad, pani plehku ja plärtsatas metsas järve. Isu täis ujunud, eemaldus ta sohu. Mõtlesime, et nüüd on ta igaveseks läinud. Aga pärast mitmetunnist ekslemist ja ilmselt ka tänu näljale ilmus karu jälle järve äärde tagasi. Meie võtsime ta toiduga vastu — sprotid ja krabipulgad — ning visates talle kaela kaks terasest trossi, köitsime ta puude külge kinni. Ja  niimoodi, teda söötes ja puude külge sidudes, tõime ta kahe tunniga puuri juurde.

Hiljem ujus Malõš igal hommikul endal isu täis ja alles pärast “vanni” õnnestus ta maiustuste abil võtteplatsile “kutsuda”. Malõš oli väga tark loom ja sai kiiresti aru, et sellise magusa elu nimel tasub tööd teha.

Enamjaolt see artist rohkem kui paar tundi hommikul  ja paar tundi õhtul tööd teha ei tahtnud ja võttegrupp mugandas ennast Malõši tujude järgi. Suvel elas ta Eesti metsades kolm nädalat ja pärast talvel veel viis.

Malõš Dobrõnja ei tahtnud sugugi meie metsikult maalt ära sõita, aga rumalad poliitikud suurele vene kunstnikule Eesti kodakondsust ei andnud. See-eest Uurali laika Laska jäi siia ja naudib pensionipõlve Tallinnas.

Mingit uut tehnoloogiat meie filmi võtete juures ei kasutatud.

Filmi alguses ilmutasime kontrolliks kaks positiivirulli, aga pärastpoole filmisime suuremalt jaolt pimesi. Töömaterjali nägime VHS-kassettidel alles viis—kuus nädalat pärast võtteid. Negatiivi laboratoorne töötlemine toimus Prahas. Kokkuhoiu nimel panime materjali teele harva ja suurtes kogustes. Operaatorile oli see väga raske.

Lindinappuse tõttu filmisime enamasti kuni kaks duublit, aga vahest juhtus ka, et ainult ühe. Seda kõrgemat hinnangut väärib Rein Kotovi operaatoritöö ja ma leian, et ta arvati täiesti väljateenitult Euroopa Filmiakadeemia auhinna nominendiks.

Montaaž on tehtud arvutil ja stereoheliga tegime tööd Praha stuudios “Virtual”.

Taiga helimaterjal oli kvaliteedi poolest nõrk. Ilmselt “Lenfilmi” helioperaator polnud harjunud tegema puhast helisalvestust natuuris. Tuli teha tõsist järeltööd helistuudios. Olen väga tänulik oma vanale kaasvõitlejale Enn Sädele ja suurepärasele helivõlurile Pavel Dvořakile Prahast.“

Karu-naine — kas oli tegemist näitlejannaga? Kas võiksite veidi pikemalt tutvustada selle keerulise osa täitjat?

Karu-naise kehas mängis üheksateistkümneaastane Štšepkini-nimelise teatrikooli üliõpilane jakuuditar Iljana Pavlova. Ta on pärit Tiksi asulast, mis asub Kaug-Põhjas Laptevite mere ääres. 2000. aasta mais lõpetas ta õpingud Moskvas ja hakkab mängima Jakutski teatris.

Iljana torkab silma peaaegu et loomalikult loomuliku käitumisega kaamera ees ja mingi ürgse sisemise jõuga. Tal on suurepärane tugev hääl, ta valdab kurgulaulu tehnikat ja mängib rahvapille. Filmi muusikalises kujunduses kasutasimegi tema pillimängu ning vokaalseid improvisatsioone. Ma loodan, et debüüt meie filmis aitab Iljanal edukalt alustada professionaalse näitleja karjääri. Muide, 2002. aasta mais esines Iljana oma lauludega Ida muusika festivalil “Orient 2002” Tallinnas.

Stišova, J. (2003). Inimeste rikkus seisneb nende erinevuses [intervjuu Arvo Ihoga]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88-93. Ajakirjast “Kinoforum” 2002, nr 4 tõlkinud Kristiina Davidjants.

Enn Säde:

On lumerohke talv, metsateed muutuvad ohtlikult läbimatuks. Siber mis Siber! Poole võtteperioodi keskel on maandumine võõra filmirühma sekka tavaliselt ebamugav, õnneks kõik inimesed on omad, vahest näitlejatega tuleb veel sina peale saada, muudmoodi mängufilmi ei tee. Rain Simmul ei ole esiotsa minule see Niika, kelle ma Baturini raamatust olin endale silme ette loonud, liiga linnamees ehk?

Kusagil lumisel mäekünkal filmime episoodi Niika „teise minaga”, dublant mängib Niika-nganassaani, lõkkesuits keerutab tuulisel mäel otse objektiivi poole. Miks nganassaan? See on küsimus pigem iseendale, kes ma 24 aastat tagasi tõepoolest Taimõril nganassaani šamaani Demnime võtetel olin. Ootamatu kogemus on tuttavaks saada ehtsa jakuuditarist metskassiga, Iljana Pavlova nimeks. Lindistame Emili-Iljana südantlõhestavaid röökimisi paksus kuusikus, mets hõikab vastu, miskitmoodi on Siberi taiga nüüd kohale jõudnud. 

Niika-Rain hakkab omasemaks saama, ma pole ju veel näinud varem võetud filmimaterjali. Näitleja füüsise paneb Arvo küll proovile: me kukutame Niika klaaslibedaks jäätunud Jägala joa all keerlevasse vette, ei mingeid kaskadööre, roni ise libedale jäärinnatisele, kuidas saad. Ja sumpa nabani lumes, sõida ehtsa siberlase kombel koerterakendiga, jahmerda 400-kilose emakaruga, keda hüütakse Malõšiks. Arvo Iho poleks soomeugri verd, kui ta filmis ei tegutseks alasti mehed, paljastest naistest rääkimata.

Meie metskass Emili lippab ju pärast sauna jahionni juures lumes, möirates vaimustusest. Olgu see siis meie andam Siberi põlisrahvastele pimedatel talvekuudel! 
/---/
Suured kuused kohisevad peade kohal kõvasti, kuidas siin inimkõnet lindistada? Tuiskab, ja see pole tuulemootorite kunsttuisk, lumelarakaid kukub pähe, meie digimakk hakkab vembutama. Moodne tehnika pole Siberi tuisule mõeldud, kas nii? Mu fotoparaat ei näita elu märke, aga ometi pildistab... Õnneks tundub filmikaamera operaator Rein Kotovil korras olevat, aga seal ümber on ka rügement tublisid assistente, kes on Matrossovitena valmis tema eest ennast ohvriks tooma.

Jahionnis, palktares tegelikult, köeb raudahi, akende taga vuhiseb lumi, kuum tee ja pisku kangemat loob jälle töötuju. Ja kas keegi hakkab äkki joiguma saami viisi? Ei, see on vaid samasuguse lumetuisu kauge mälestus Lapimaalt märtsis 1977... Aga Emili-Iljana lasebki oma kurguhäälsel kunstil siin tares kõlada ja ainuüksi selle laulu eest tasus siia tulla.

Filmi raske kokkupanek

Filmi kokkupanek kulgeb raskelt, seda on ka valmis töös näha. Arvo on rinnutsi liiga ohtra materjaliga, Siber on liiga „dekoratiivne”, olemuselt liiga heaks operaatoriks jäänud režissöör ei suuda loobuda hollywoodlikust indiaanisündroomist, Baturini Niika maailm kaob jälle mingisse välispidisusse.

Oleme mitu kuud kolleeg Koit Pärnaga umbses helistuudios ETV vanas majas taastekitanud Siberi helimaastikke, salvestanud näitlejaid. Kokkusalvestus tuleb Prahas, kuhu mul pole asja. Lennuk läheb hommikul kell kuus, kõmbime Arvo Ihoga keskööl rampväsinult ETV pikkades koridorides: „Ma ei tea, mis filmi ma olen valmis teinud... ”
Säde, E. (2012). "Karu südames" tuksusid Siberi ekstreemsed olud. Eesti Päevaleht, 21. juuni.