Elu libedal jääl (2012)

Tootjafirma sünopsis

Film "Elu libedal jääl" otsib vastust küsimustele, kes on meie hulgas elavad pagulased, kuidas nad siia on sattunud ning kas ja kuidas on neil võimalik Eestis kohaneda. Ananthan saabus Sri Lanka kodusõja eest Eestisse pakku aastal 2006. 2010. aastal õnnetus tal järele tuua ka oma naine ja kaks last. Lapsed käivad kolmandat aastat eesti koolis ja räägivad soravalt eesti keelt. Nende vanemad õpivad samuti usinalt ning soovivad saada Eesti kodakondsuse, et kasvatada oma lastest eurooplased. Nende pere on rõõmus ja töökas, virisemise asemel hoiavad nad kokku ja sulatavad oma säravate naeratustega ka kõige külmema Eesti talvepäeva. Maroof tuli Eestisse Pakistani alla kuuluvast Kašmiirist. Ta võitles aktiivselt oma kodumaa  iseseisvuse eest ja sattus seetõttu Pakistani võimaudega pahuksisse. Maroof pakkis minutitega oma asjad, jättis hüvasti naise ja nelja-aastase pojaga ning asus põgenema. Saatus tõi ta 2010. aasta talvel Eestisse. 2012. aastal lubas Eesti riik tal järele tuua ka oma naise ja poja. Nüüd õpivad nemadki usinalt eesti keelt ja on tänulikud uue, rahuliku ja turvalise elu eest Eestis. Lisaks Ananthani ja Maroofi perede lugudele selgitab film, milles seisneb pagulase staatus, kuidas suhtub Eesti riik pagulastesse ning mida me võiksime teha, et nende elu Eestis oleks natuke lihtsam ja neid ümbritsev ühiskond veidi sallivam.

Autorid filmi saamisloost

Produtsent Paul Aguraiuja: „Peale filmiga alustamist saime aru, et ülitundlikele pagulastele saame me ligi ainult kahekesi [režissöör ja monteerija Brett Orloff ja produtsent/operaator Paul Aguraiuja - toim] ja väga vaikselt, st olude sunnil ei saanud me endaga isegi helioperaatorit võttele kaasa võtta. Kuna filmi tehes tuli olla ise võimalikult tagasihoidlik ja märkamatu, ei olnud võimalik kasutada ka soovitud kaameratehnikat ja kaamera lisatehnikat, sest see oleks oma suurusega me tegelased lihtsalt ära hirmutanud.

Kokku oli ajavahemikus veebruar kuni september 10 võttepäeva, kus ka midagi filmiti. Neile lisandus väga palju võttepäevi, kus ei filmitud mitte midagi. Eestis elavad pagulased hoiavad lihtsalt väga madalat profiili ja meil võttis aega, et tekitada usaldus, et me üldse mingi filmimiseni jõuaksime. Lisaks on meil ka materjali tegelastest, kes alguses nõustusid filmis olema, aga pärast ümber mõtlesid. Nendega sai palju tühja tööd tehtud ja ohtralt mööda Eestit sõidetud. Lõppkokkuvõttes oleme õnnelikud, et leidsime kaks perekonda, kes olid nõus oma elu jagama. Saades aru nende läbielamistest, püüdsime edasi anda nii informatiivset poolt, miks nad siin on, kui ka emotsionaalset poolt, et miks nad enam oma kodumaal ei ole.“
Allikas: EFSA andmekogu.

Filmist kriitiku pilguga

Peeter Sauter: „Dokumentaalfilmid võib laias laastus jagada kaheks. Üks sort on filmid, kus on leitud (või lastud ette sööta) teema ja režissöör hoiab ennast tagaplaanil ja võtab lihtsalt üles, mis näha, nagu kinokroonika või telesaate jaoks –  näita teistelegi seda, mis oli sulle kohapeal näha, ja ära liialda oma hinnangute ja hoiakutega. Teine sort on justkui autorifilm, kus kaamera ette jäänu on rohkem vahend režissöörile oma loo rääkimiseks. Olgu see lugu siis midagi filosoofilist ja sõnastatavat või puhtkunstiline kujund montaaži, valguse, taustaheli ja muude filmikeele vahendite kasutamise ja autoripositsiooni pildi suhtes nihkes hoidmisega. /---/

„Elu libedal jääl” on filmike esimese rehkenduse järgi. Vajalik teema on leitud või ette söödetud, pagulased, immigrandid Eestis, ning üleliia materjali kokku kuhjamata ongi telesaadet meenutav publitsistlik lugu kokku keevitatud. Pagulasi on filmis kaks (koos perega): Ananthan Sri Lankalt ja Maroof Pakistanist. Öeldakse ka, et enamik põgenikke ei soovi dokfilmis nägu näidata, kuna kardavad võimalikku tagakiusamist kodukandist. Ma ei saanudki aru, kas see pidi põhjendama, miks on kangelasi filmis nii vähe. Ega muidugi kümnest põgenikust poole tunniga ka portreed joonistada ei jõuaks.

Mis me siis teada saame? Seda, et põgenikud võivad Eestisse saabuda küll illegaalseid teid pidi ja inimkaubitsejate klientidena, aga nende hulgas on aferistide ja parema elu otsijate kõrval ka inimesi, kelle elu on kodus reaalselt ohus. Seal kodus on sellised inimesi muidugi küll ja veel ja noid me sinna kohapeale ju aitama ja kaitsma ei tõtta, aga kui põgenik on juba sülle kukkunud, ei ole ilus teda tagasi surmasuhu kupatada.

Sõna saavad mõned riigiametnikud ja pagulaste abistajad ja neilt saab olukorrast kiire ülevaate kätte.

Lugesin hiljuti eesti-vene kirjaniku Andrei Ivanovi romaani „Hanumani teekond Lollandile” tema pagulasaastatest Taanis. Ivanov ei hoia selles värve kokku, et anda pilti pagulasnihverdajate elu aferistlikumast poolest. Tundub lausa, et elu pagulasena surub kelmi rolli inimesele peale, kui ta hakkama tahab saada (ja mitte deporteeritud). Ivanovilt sai pildi, kui rutiinne võib põgeniku elu olla nii pagulaste laagris kui väljaspool seda. Ei võta see parema elujärjega riik pärapõrgust saabunud tüüpe nii kergesti omaks, kui ka igati humaansete reeglite järgi paberil eeldaks.

Tõmmud Ananthan ja Maroof ei ütle Eesti elu ja kohtlemise kohta ühtki halba sõna, nad räägivad poliitiliselt ülikorrektset juttu, aga ma kahtlustan, et survet ja üleolevat suhtumist on nad kohanud küll ja kohtavad veel. Kahju, et seda ei õnnestu filmis avada. Aga srilankalane ja pakistanlane on saanud Eesti abiga tuua kodust siia veel ka naised ja lapsed ega ei soovi oma vedamist kuidagi ära solkida. Kõigil nii muidugi ei vea.

 
Näeme, kuidas lõunamaa mehed õpivad koos peredega eesti keelt ja arvutikasutamist (tõenäoliselt väga selgeks kumbagi ei saa, sest õppimine edeneb visalt). Küllap saavad neist ajapikku igati kenad Eesti kodakondsed.

Üks episood filmis pani mind mõtlema. Päris pikalt näidatakse, kuidas täiskasvanud mees, pakistanlane Maroof, kes pole elus jalgratta selga saanud, õpib Eesti ametnikuneiu lahkel kaasabil jalgrattasõitu (tore, et riigilt ka siukest koolitust saab ja veel koos jalgrattaga). Täiskasvanul pole lihtne nullist jalgrattasõitu selgeks saada ja loomulikult on need kaadrid naljakad. Ja mees talub stoiliselt, et ta tola rolli on sattunud (kuni lõpuks siiski ütleb: „Nüüd aitab!”). Ja see on kindel nõks näidata, kuidas keegi on tobe ja naeruväärne ja inimesed vaatavad rõõmuga. Nojah, see on sama mees, kes äsja pajatas, kuidas ta elu oli ohus ja kellele me kaasa tundsime. Filmi testikoht, et kui valjusti ja mis toonis me teise üle naerame. Ega me ise Pakistanis eesli seljas ratsutamist õppides palju paremad välja ei näeks. Režissöör võiks ju nüüd öelda, et abitu jalgarattasõit on kujund ja kogu see uus Eesti elu on Maroofi jaoks üks suur vanuigi jalgrattaga sõitma õppimine. Aga ma ei tea, kas ikka ütleb või kas see veenab.“
Sauter, P. (2013). Dokfilmi stiil näitab tegija isseloomu ["Eesti lood": "Elu libedal jääl" ja "Üleloetud inimesed"]. Sirp, 16. aug, lk 27.