Camino (2011)

Vastab Andres Sööt

Hiljuti näitasid Tallinna Kinomajas oma seni viimast tunniajalist filmi "Camino". Selles võtad ette 800 kilomeetri pikkuse jalgsiteekonna Põhja-Hispaanias mööda palverändurite tuhatkond aastat tuntud rada, Camino de Santiagot, ja jõuad Atlandi ookeani rannale Finisterrasse. Rändad üksinda, seljakott kukil, ja jäädvustad selle rännaku. Miks sa sellise katsumuse ette võtsid, kas taotluseks oli teha film või oled katoliiklane? 
Oma rännakut alustasin 2004. aasta oktoobbris, kuu lõpul jätsin teekonna pooleli, ilmad läksid halvaks, tihti sadas vihma ja mul polnud veekindlat riietust. Pealegi tahtsin näha ka kevadist Hispaaniat; järgmise aasta aprilli lõpul alustasin teekonda sealt, kus sügisel pooleli jätsin. Käimist ei lõpetanud päris Atlandi ookeani ääres, vaid Santiago de Compostelas, mis on palverännaku lõpp-punkt. Kes tahavad, lähevad veel kaheksakümmend kilomeetrit edasi lääne poole, kuni jõuavad ookeanini. Minul oli tagasisõidupilet juba olemas ja aega jäi väheks, selle viimase otsa Finisterrasse sõitsin bussiga. Tänavu sügisel, kui õnne on, üritan minna Santiagosse ja need kaheksakümmend kilomeetrit, mis käimata jäid, tahan jalgsi läbida.
Mul ei olnud mõtteski filmi teha, tahtsin lihtsalt muretult käia ja vabaneda argipäevasest elust. Mul oli kaasas küll väike videokaamera, kuid jäädvustasin nähtut selleks, et fotode asemel oleks veidi liikuvat pilti ja heli. Nüüd mitu aastat hiljem näitasin materjali, mida oli kuus tundi, produtsent Peeter Urbale ja ta leidis, et sellest võiks proovida filmi teha. 

Mitu kilomeetrit tuli päevas kõndida?
Olenes, kui raske etapp oli, vahepeal oli mägine maastik, alla viieteistkümne kilomeetri päevas ei käidud kunagi. Keskmiselt kakskümmend-kolmkümmend viis kilomeetrit, kõik sõltus ilmast, meeleolust ja seisundist. Mis puutub usutunnistusse, siis katoliiklane ma ei ole. Ma ei ole kahjuks isegi ristitud; vanemad tahtsid mind nelja-aastaselt ristida, aga siis tuli sõda peale. Kui ma mõne päeva eest täitsin rahvaloenduse ankeeti, siis märkisin usu kohta, et hoian luterluse poole. Seda ma usun aga kindlasti, et on olemas midagi meist tugevamat ja kõrgemal.
Mõte minna palverännakule tekkis nii, et kunagi kuulsin juhuslikult raadiost üht saadet, selles rääkis Hannes Tamjärv, kuidas ta käis seal ligemale kolmsada kilomeetrit maha ja kirjeldas põhjalikult, mis seisund tekib säärasel üksi rändamisel. Mind hakkas see huvitama. Kõndida nii pikka maad ja kaua aega võõral maal, see peab tekitama teistsuguse tunde kui sõita turistina.

Päris tihti oled ka ise kaadris, sul meilt kaaslasi ei olnud, kas võõrad kaasrändurid abistasid? Tundub, et sulle meeldib üksinda rännata. 
Seda küll. Aga iseennast filmida on lihtne, hoiad kätt kaameraga pikalt ees, nagu Mark Soosaar teeb, ja räägid, mida tahad. See on rännak, mida tuleks üksinda ette võtta. Sõltub muidugi ka iseloomust, mõni ei suuda olla veerand tundigi üksinda ja vaikida. Mina arvates tekivad aga kõige väärtuslikumad mõtted just üksi käies.
Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 5-7.

Filmist kriitiku pilguga

Maris Balbat: „Ja kuigi ka linnad ja pildid linnaelust on huvitavad, samuti põgusad kohtumisstseenid kaasteelistega ning vanad kloostrite ja kirikute juurde tekkinud palverändurite öömajad, uljad möödasõitvad või mudasel teel ukerdavad jalgratturid ning loomulikult päikesest põlenud näoga einet võttev, kusagil kivinukal või välikohvikus istuv Sööt ise (ta lasi kaameral end filmida), on filmi põnevaim osa minu jaoks vanad hispaania külad — suurtest kividest laotud ürgsete majadega, kõrgete kiviaedadega, lehmade, karjuste, koerte ja eeslitega külatänaval. Söödi kaamera jälgib vanu ehitisi aeglaselt ja tähelepanelikult. „Sellist faktuuri ei näe iga päev,” kinnitab autori hääl kaadri taga. Vanade külade, keskaegsete linnade, katedraalide pildid vahelduvad lagedatel künklikel tasandikel lõputuina näivate teedega. Enamasti staatilised kaadrid valgete, päikeses ja varjus vaikselt seisvate majadega, hukkunud rändureid mälestavate tahvlite ja ristidega tee ääres, üllatavate vanade külaehitistega mõjuvad nagu maalid. Vaikne, endassesüüvinud, mõtlik meeleolu. Veidi sarnane
käekiri Söödi Konrad Mäe filmi maaliliste kaadritega. Samas on kaamera jäädvustanud lustaka stseeni laulvate, pilli mängivate, tantsivate vanade hispaania meestega ühes külas - võta või jäta, täiesti Ernest Hemingway vanamehed!

Miski siin filmis mõjub nii, et tekib peaaegu tunne, nagu oleksid ise selle tee läbinud.

/---/

See pikk teekond, kuhu Andres Sööt läks kavatsuseta teha filmi, on siiski andnud tulemuseks lummava filmijäädvustuse.

„Camino” esilinastusel Kinomajas ütles Sööt, et arvestanuks ta eesmärgina filmi tegemist, teinuks ta selle põhjalikumalt ja süvenenumalt. Raske kujutleda, mis oleks siis filmis teisiti olnud kui praegu. Oleks autor ehk avanud rännaku eneseületamisega kaasnenud vaevu ja raskusi? Vähe usutav, Söödi karakterit arvestades. Võtnud filmi kaasteeliste lugusid? Ka mitte eriti tõenäoline. Süüvinud põhjalikumalt vanasse arhitektuuri ja kohalike ellu? Mõeldav. Süvenenud palverännaku filosoofiasse, kajastanud rännakuga kaasnevat sisekaemuslikku, tavaelu hülgavat meeleolu? Küllap nii. Kuid see on muidugi spekulatsioon. „Camino” elab ka praegusel kujul oma väga elavat, köitvat ja mõtlikku elu.“

Loe tervikteksti:
Balbat, M. (2012). Andres Söödi nägemus palverändurite teest. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 88-92, http://www.temuki.ee/numbers/2012/4/article5448.pdf

Filmi koduleht:

http://exitfilm.ee/film/camino (11.06.2013).