Andres Sööt võtab ette 800 kilomeetri pikkuse jalgsirännaku mööda keskaegsete palverändurite teed Camino de Santiagot Põhja Hispaanias ja jõuab välja Atlandi ookeani rannale “maailma lõppu” Finisterresse.
Kaasas seljakott ja väike videokaamera, suundub 70-aastane Andres Sööt 2004. aasta oktoobris Prantsuse-Hispaania piirilt palverännakule. Kohalike rännusõprade ühing varustab teeleminejaid kaartide ja passiga, kuhu ööbimiskohtades tempel võtta. Esimesel päeval viib kõige raskem teelõik üle Püreneede 1400 m kõrguse kuru: lummavad maastikuvaated, lamba- ja lehmakarjad mäekülgedel, tee ääres pühakute kujud, ristid ning mälestusmärgid rändureile, kelle elutee lõppes enne Santiago de Compostelasse jõudmist. Kirikute ja kloostrite juurde on tekkinud tagasihoidliku sisustusega öömajad, mis pakuvad ka pesemisvõimalust. Sööt kohtub rändajatega Uus-Meremaalt, Kanadast, Brasiiliast, jäädvustab ümbrust ja külade, linnade vaateid, ajalugu, arhitektuuri, kohalikku eluolu ning muidugi lõputut kulgemist iidsel teel. Jalgratturid, turistidegrupid ja üksi kõndijad toeka kepiga. Väsimus, sügisene jahedus ja vihm.
Sahagunis jätab Sööt oma teekonna pooleli, et jätkata täpselt samalt kohalt järgmise aasta aprillis. Santiagoni jääb üle 400 km. 2005. aasta aprill: Sööt lõpetamas oma palverännakut. Kevadine vihm, uued linnad, katedraalid, külad, külaelanikud, ööbimiskohad – ikka kulgemine üle mäenõlvade, läbi lõhnavate eukalüptisalude. Viimane öö veedetakse linna külje all moodsamas peatuspaigas, et jõuda Santiago de Compostelasse enne hommikumissat, millel nimetatakse kõiki neid maid, kust täna rändurid on saabunud ja Santiago katedraalis oma pika teekonna lõpetanud. Kuid Sööt liigub edasi Atlandi ookeani äärde Finisterresse, kus Columbuse eelsel ajal arvati olevat maailma lõpp. Üksinda veepiiril kaljunukil seistes tõdeb rännumees, et midagi seletamatut jääb sellest teest eluks ajaks hinge.
Vaata lisainfot selle filmi kohta