Professor Viitso liivlased (2011)

Selgitavad tiitrid

Algustiitrid

Liivi keel on läänemeresoome keel, mida on tuhatkond aastat räägitud balti keelte ja eesti keele vahel.
Esimesed teated liivlaste kohta pärinevad 12. sajandi Nestori kroonikast.
12. sajandil võis liivlaste arvuks olla paarkümmend tuhat inimest.
19. sajandi keskel elas Liivimaal Salatsi jõe ümbruses veel 22 ja Põhja-Kuramaa rannikul 2700 liivlast.
Peale I maailmasõda elas Põhja-Kuramaa kaheteistkümnes rannakülas ligikaudu 1500 liivlast.
Peale II maailmasõda elas rannakülades veel ligikaudu 800 liivlast.
2011.a. kevadel rääkis liivi keelt emakeelena teadaolevalt veel üks inimene.

Episoode selgitav tekst

27. mai 2011 Tartu
Viktor Berthold, 1. veebruar 2009, Liepaja, Läti Vabariik
Erna Vanaga, 30. juuli 2009, Ventspils, Läti Vabariik
Viktor Bertholdi matused 28. veebruar 2009, Kolka, Läti Vabariik
5. august 2009, Tartu Ülikool
Sikrõg, Kuramaa 1989. aasta august - Tiit-Rein Viitso ja Seppo Suhonen intervjueerivad Elfrida Žagare't
Seppo Suhonen, liivi keele uurija, 1. november 2009 Helsinki, Soome Vabariik
13. november 2009 Liivi lipu päev, Tallinn
7. veebruar 2010, liivi keele laager, Hiiumaa, Kassari
Grizelda Kristiņ, 23. mai 2010, Saulaine, Kanada
10. detsember 2010 Tartu Ülikool Tartu Ülikool, Valts Ernštreitsi doktoritöö kaitsmine

Lõputiitrid

Viktor Berthold - sündinud 10. juulil 1921.aastal Vaide külas Kuramaal, Läti Vabariigis. Surnud 28. veebruaril 2009. aastal Liepajas

Erna Vanaga - sündinud 30. mail 1925. aastal Sikrõgis, Kuramaal, Läti Vabariigis. Surnud 19. veebruaril 2010. aastal Ventspilsis

Seppo Suhonen - sündinud 16. mail 1938. aastal Iisalmis, Soomes. Surnud 13. septembril 2010.a. Helsingis

Grizelda Kristiņ - sündinud 19. märtsil 1910. aastal Vaide külas Kuramaal, Läti Vabariigis. 1944.a. põgenes Rootsi. Elab alates 1952. aastast Kanadas

Tiit-Rein Viitso - sündinud 4. märtsil 1938. aastal Tallinnas, Eesti Vabariigis

Filmi saamisloost

Filmi valmimise käigus kohtusid Eesti teadlased ja filmitegijad Kanadas 100aastase Grizelda Kristiņaga, kes on teadaolevalt viimane liivi keelt emakeelena rääkiv liivlane.

Haruldase kohtumise eellugu sai alguse juba 2004. aastal, mil režissöör Vahur Laiapea kavandas filmi liivi juurtega lauljast Julgī Staltest. “Minul jäi see film tookord tegemata,” ütleb Laiapea. “Julgist tegi filmi hoopis Liivo Niglas, aitasin teda jõudumööda produtsendina.” Aga liivlaste teema jäi Laiapea hinge kripeldama ja oma aega ootama.

Ning kui ühte tema juhitud saatesse tuli liivi keelest ja kultuurist rääkima Tartu ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessor Tiit-Rein Viitso, siis arenes ka filmimõte edasi: miks mitte vändata film liivi keelest ja liivlaste saatusest hoopis professori isiku kaudu? “Ja teha just nimelt läbi ja lõhki liivikeelne film, ehk esimene omataoline. Professor Viitso on teadaolevalt meie planeedil parim liivi keele asjatundja,” selgitab režissöör oma ideed. “Mõte teha film eesti mehest, kes käib Riia ülikoolis liivi juurtega lätlastele liivi keelt õpetamas, tundus intrigeeriv.”

2009. aasta alguses plaanis Laiapea koos professor Viitsoga minna Liepājasse kohtuma toonase teadaoleva viimase emakeelse liivlase Viktor Bertholdiga. Kohtumine sai teoks, ent paraku tuli juba kaks nädalat pärast Viitso ja Bertholdi jutuajamist Laiapeal jäädvustada Viitso hüvastijätukõnet Bertholdile Kolka surnuaial...

“Kuid elu näitab, et viimase liivlase “tiitliga” tuleb ettevaatlik olla,” jätkab Laiapea. “Liepājas oleku ajal rääkis Viktor Bertholdi tütar meile nende Kanadas Torontos elavast sugulasest Grizelda Kristiņast, kes samuti liivi keelt emakeelena räägib.”

21. mail [2010 – toim] istusid professor Viitso, režissöör Laiapea ning Viitso juhendatavad  doktorandid Tuuli Tuisk ja Valts Ernštreits lennukisse ning põrutasid proua Kristiņale külla.

Märtsikuus oli proua Kristiņ saanud 100 aastat vanaks, Viitso ja doktorandid saatsid talle juubelitervituseks liivikeelse helifaili. Kas aga 100aastane vanaproua, kes on kaks kolmandikku oma elust võõrsil elanud, tõesti mäletab kunagi isatalus õpitud keelt?

Tegelikkus ületas kõiki ootusi. Eesti teadlasi ja filmimehi tervitas särav, vitaalne ja erksa mõistusega daam, kes vestles nendega täiesti ladusas ja ehtsas liivi keeles. “Grizelda Kristiņa keeleoskus on hiilgav, kuigi ta põgenes Liivi rannast 1944. aastal,” kiidab professor Viitso. “Ta räägib liivi keelt vabalt, räägib 1944. aasta tasemel, ilma sovetismideta.”

Grizelda Kristiņ sündis 1910. aastal Kuramaal Liivi rannas Vaide küla (liivipäraselt Vaid-külas). Kui tüdruk oli nelja-aastane, evakueeriti sealsed liivi külad I maailmasõjas pealetungivate Saksa vägede eest. Evakueeritud viidi osalt Läti sisemaale, osalt aga Venemaale ja Eestisse. “Tagajärg oli, et need pered, kes viidi Lätimaale, nende lapsed õppisid lätikeelses keskkonnas selgeks läti keele ja pärast sõda kodukülla naastes ei õppinud nad enam kunagi korralikult liivi keelt kõnelema,” nendib Viitso.

Proua Kristiņa pere evakueeriti aga Venemaale. Seal säilis perekonna koduse keelena liivi keel ning pärast Vabadussõda naasti oma kodupaika. Proua Kristiņa jutustas palju eluolulisi ja ajaloolisi detaile liivi külade argipäevast. Näiteks oli lapsena üheks tema ülesandeks, kui Vaide külas keegi suri, joosta Kura poolsaare tipus asuvasse naaberkülla Kolkasse ning anda kurvast sündmusest teada Kolka kirikuõpetajale, et see laseks kiriku kella helistada. Kooli minnes omandas Kristina mõistagi ka läti keele, kuid tema esimene sünnipärane keel - emakeel - on liivi keel.

Läti iseseisvuse päevil sai Kristiņ ühena liivi noortest võimaluse õppida Soomes. Seal tudeeris ta kodumajandust - õppis kokakunsti, õmblemist, kudumist ning muud taolist. "Kokana on ta ka töötanud, ta on omal alal tõeline meister," lausub Viitso. "Ehkki ta on 100-aastane, küpsetas ta veel meilegi hiilgavalt. Ning kõik katted ja kardinad oma kodus on ta ise valmistanud."

1944. aastal põgenes Kristiņ 34-aastase naisena järjekordse sõja eest. Saabuv Nõukogude okupatsioon ei tõotanud midagi head tema lätlasest mehele ning perekond lahkus üle Läänemere Rootsi. Kui põgenike olukord Rootsis osutus oodatust ebakindlamaks väljaandmisohu tõttu Nõukogude Liidule, rändas pere edasi Kanadasse.

"Saja-aastasena annab ta oma ellusuhtumiselt ja mõistuse teravuselt paljudele silmad ette!" kirjeldab Tuuli Tuisk. "Ta on äärmiselt soe ja armas inimene! Kanada lätlaste kogukonnas on ta  väga austatud. Tema keel on hämmastavalt hästi säilinud, kui võtta arvesse seda, et ta ei ole pea 66 aastat kellegagi liivi keeles rääkinud."

Oma doktoritöös uurib Tuisk liivi keele prosoodiat, st intonatsiooni, kvantiteedi ja rõhu iseärasusi. Liivi keeles on rõhk tüve esimesel silbil ja kvantiteedisüsteem on sarnane eesti keele omaga. Toonisüsteem on aga sarnane läti keele omaga. Nimelt iseloomustab keelt kahe erineva tooni eristamine: tõusev püsitoon ja tõusev-langev katketoon. Toonist sõltub sõna tähendus umbes samal moel nagu eesti keele vältevahelduse eri välted annavad mõnele sõnale mitu tähendust (nt sada - saada - saada).

"Tema keeles on see katketoon säilinud, see oli mulle väga suur üllatus," rõõmustab Tuisk. "Lindistasime tema kõnet ning saime väga palju tohutult head materjali." Professor Viitso teine juhendatav doktorant Valts Ernštreits uurib aga liivi kirjakeelt ning selle erinevaid arenguetappe.

Talviti Torontos oma tütre juures elav proua Kristiņ veedab suved Toronotost ligikaudu 100 kilomeetri kaugusel asuvas Saulaine suvilarajoonis, mis kuulub peaasjalikult lätlastele. Naabersuvila omanik tuntud Toronto (nais)filmioperaator ja režissöör Zoe Dirse lubas vajadusel proua Kristiņa tegemisi eestlaste tarvis juurde filmida. "Nii et film on kujunemas Balti-Kanada  koostööprojektiks, kuna Zoe on ema poolt läti ja isa poolt leedu juurtega," lausub Laiapea.

Professor Viitso sõnul ei ole sajaprotsendiliselt kindel, et Grizelda Kristiņ on tõesti päris viimane emakeelena liivi keele omandanud liivlane. Liivi rahvakillu korduva laialipaiskamise tõttu XX sajandil on võimalik, et kuskil maailma nurgas elab veel keegi, kellest teadlastel andmed puuduvad. "Kuid meile teadaolevalt on ta viimane selline liivlane," ütleb Viitso. Proua Kristiņa tütar näiteks liivi keelt ei valda.

Professori kinnitusel on Kanadas tehtud lindistustel ka suur keeleteaduslik väärtus. "Liivi keel on oma mõningates arengutes kaugemalegi läinud kui eesti keel. Liivi keel on mõjutanud eesti keelt ning eesti keel ka liivi keelt. On piisavalt selge, et ka praegusel Eesti alal on räägitud liivi keelt - Liivi lahe rannas kuni enam-vähem Pärnu jõeni," selgitab Viitso.

"Lisaks on liivi keel väga huvitav keel. Paljud maailma keeled on suhteliselt vähehuvitavad keeleteadlase seisukohast, kuigi nii ei ole muidugi ilus öelda. Aga liivi keel on just oma häälikute ja vormiõpetuslike arengute tõttu tõesti väga huvitav keel."

Lõhmus, A. (2010). Kas tõesti viimane liivlane elab Kanadas? Maaleht, 01. juuli, lk 22-23.
http://www.livones.net/norises/2010/?raksts=8619 (14.04.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Vahur Laiapea on teinud ühe igati korraliku ja vajaliku õppefilmi, millele oleks raske midagi ette heita või siis enamat nõuda, kui ta on – dokument(aalfilm). /---/ Ometi on tegijad pannud filmi sisse kohti, mis otseselt ei kuuluks nagu selle dokumendi koostamise eeskirjadesse. Filmitegija(te) sisemuses pulbitsevast protestist lihtsalt jäädvustatu n-ö mehaanilise esitamise vastu panid filmiloojad (küllap planeerimatult, eneselegi ootamatult) filmi sisse selle, mis oli lindile jäänud ja oli käepärast, kuid polnud jäädvustatud filmi otstarbeks ehk siis n-ö režiistsenaariumi järgi. Need on kohad, kus professor Tiit-Rein Viitso jändab tehnikaga, vana lintkassettmagnetofoniga. Pärast esmast (ilmselt katselist) filmi sissemonteerimist said neist aga juba (üsna tõenäoliselt) taotluslikud filmi komponendid, sest tabatud oli miskit tähenduslikku ja vahest ka olemuslikku. Need kohad ka toimivad, mängivad filmi struktuuris, selle kunstilis-esteetilises mõõtmes, üsna olulist rolli. Seda filmis domineeriva informatiivse (liivlased, nende keel ja kirjakeel, ajalugu) ja emotsionaalse (kõnekeele näited, laulud, luuletused, kohtumised, maastikud) osa kõrval ja vahel. See ei ole filmi sisu aspektist mitte üldsegi vajalik komponent selles teoses, küll aga oluline märk filmikeele seisukohast.“ /---/

Loe arvustuse tervikteksti:
Kunst kuristikus - Sirp
Tootmaa, R. (2011). Kunst kuristikus [dokumentaalfilmidest "Professor Viitso liivlased" - režissöör, operaator ja produtsent Vahur Laiapea ning "Ideaalide tund" - režissöör ja operaator Manfred Vainokivi]. Sirp, 16. dets, lk 26.