Ühendav usk (2013)

Filmist meedias

Intervjuu filmi tegemisel osalenud Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku ülempreestri Ardalion Keskkülaga:

Mida tähendab filmi pealkiri «Ühendav usk»?
Usu mõiste on universaalne. Film on sihitud ristiusule. Nagu Pühakirjast teame, uskumiseks tuleb kuulda, selleks on vaja kuulutamist ja kuulutajat (Rm 10,14). Sisu, mida inimene uskuma hakkab, sõltub kuulutamisest. Kristlus on meie piirkonna kultuuri alus ja nii palju kui ta toimib, on ta ühendav. Ma ise ei ole veel valmis filmi näinud.

Milline oli Teie roll selle filmi juures?
Mul oli väike osa, tegin sissejuhatuse ja muist minu juttu pandi lõppu ka. Ma käsitlesin usu mõistet. Iga osaleja tegi oma rolli ja pärast pandi need kokku. Stsenarist Aldur Vunk tutvustas mulle filmi ideed ja ma häälestasin ennast selle järgi. Pinnisin teda pikalt, enne kui nõustusin filmis kaasa tegema. Mõtted olid minu omad, neid ei kirjutatud mulle ette. Filmiti mind Tallinnas Siimeoni ja Anna kirikus.

Kas vaimulikel filmidel on mingit rolli Teie töös?
Meil on päris häid õpetusliku sisuga filme nii lastele kui ka suurtele. «Ühendav usk» on mõeldud koolidele ja minu meelest on see päris hea ettevõtmine. Film annab ülevaate vanast ajast praeguseni, ristiusu tulekust ja olekust ning see on üpris vajalik praegusel ajal, kus usuõpetuse tunde koolides enamasti ei ole. Film on igatahes hariv, seal on juttu arheoloogiast, eestikeelse Piibli tõlkimisest jne.

Kuivõrd oluline on materiaalne kristlik jälg, mis meie maale on jäänud – vanad kirikud, kirjandus jne?
Kultuuri järjepidevus on päris tähtis. Film peaks sellele tuge andma. Internetiajastul on inimeste mõtted päris laiali. Kirikulugu enamasti ei mäletata. /---/

Kas midagi võiks veel teha, et evangeelium jõuaks inimesteni tänapäevasel viisil?
Minu meelest võiks massimeedia osa olla suurem. Televisioonis on kristlikku sisu vähevõitu. Isegi lääne seriaalidest või seebikatest on näha, et religioon ja kristlus on loomulik osa rahva elust. Aga et meil võiks see loomulik olla, seda me oma massimeediast ei näe. Eelkõige Eesti Televisioonis võiks olla kirikusaateid rohkem.

Kuulutaja – Kristlik leht, http://www.ekklesia.ee/kuulutaja/2013/aprill2013.htm#3 (18.10.2014).

Vootele Hansen: „Alguskaadrites määratleb ülempreester Ardalion Keskküla usu: see on tema sõnul tihendatud kujutluspilt tegelikkusest ja juhib inimese tahet ja otsuseid. Jääb lisada, et mõneti teiste meetoditega saame ühe teise pildi maailmast – teadusliku maailmapildi. Järelikult on meie osaks elada ilmutatud või kokku seatud piltide keskel. Filmi sissejuhatuses öeldakse, et küsimusele, kas või mida usume, otsib küllap iga inimene vastust. Filmi autorid ei uuri siiski mitte üksikinimese usuelu, vaid terve rahva usku ja ühise usu vastuvõtmist. /---/

Kuid mille poolest usk ühendab? Kristiina Ross tuletab meelde, et piibel on kogu kristliku ilma keskne tekst. Kujundlik keel on sellest raamatust pärit ja selle kaudu näeme ning kirjeldame maailma. Seejuures ei meenuta me sageli nende keelekujundite päritolu. Ühendab ka kuulmine, sest Toomas Paul sedastab, et piibel oli ettelugemiseks. Kui luterlik kirik rõhub kuulmismeelele, siis katoliku ja õigeusu kirik ei alahinda ka nägemist, haistmist ja teisi meeli. Nii võivad väljendusvormid erineda, kuid on üks pühakiri ja samad väärtused. Ardalion Keskküla võtab filmi kokku mõttega, et igaühel võivad olla oma kombed, kuid vajame ühte usku tegemaks samu asju ühel meelel ja liikumaks ühes suunas. Küllap on meist paljud tajunud kas väheseid sõnu öeldes või kuuldes, sageli hoopis vaikides, et mõistame teist inimest, et me oleme ühe elu sees, me oleme elus.“

Arvustuse terviktekst:
Usuelu olemine ja ristiusu tulemine — Sirp
Hansen, V.(2013). Usuelu olemine ja ristiusu tulemine [dokumentaalfilm „Ühendav usk“]. Sirp, 10. mai, lk 28.

Videosalvestisega ühiste kaante vahel on brošüür, milles sisaldub eesti-, inglise- ja venekeelne filmi teemakäsitlust täiendav tekst.