Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Rändajad (2024)

Huviinfo

Filmi saamisloost

Eva Sepping on peamiselt videomeediumiga töötanud kunstnik. Ta on lõpetanud Tartu Ülikoolis ajaloo ja Eesti Kunstiakadeemias interaktiivse multimeedia. EKA õpingute ajal uuris Sepping rahvusidentiteediga seotud teemasid ning tegi ka vastavasisulisi näitusi nii Eestis kui piiri taga.

Esimene mõte „Rändajate“ jaoks tekkis Seppingul juba 2012. aastal, kui ta käis esimest korda Eesti Kirjandusmuuseumi ekspeditsiooniga Siberis. Filmi endaga hakkas ta tegelema 2017. aastal, võtteperiood oli vahemikus 2017. kuni 2019. aastani. Esialgu plaanis Sepping teha sellest materjalist sarja „Eesti lood“ raames lühidokumentaali, kuid jõudis lõpuks ikkagi täispika filmini. Filmi montaažiga algas töö 2019. aastal. Selle peale kulus mitu aastat.

Siis aga algas Vene-Ukraina sõda. „See rikkus ennekõike ära ukrainlaste elu, aga pani ka mind oma filmi suhtes halvasti tundma, sest ma ei näinud filmi tehes seda kurjust läbi, aga kui ma materjali läbi vaatasin, kisendas igast kaadrist vastu sõja eelõhtu,“ kõneleb filmi autor.

Õnneks ei ole Venemaa filmi fookus, see on ainult foonil. Film jutustab läbi inimlike lugude tundlikult perekondlikest juurtest, küüditamisest ning rännakust tundmatusse. „Rändajad“ mõtiskleb, mida üldse tähendab olla rändaja, kuidas põimuvad füüsiline teekond ning sisemine identiteet, mis jääb püsima ka üle põlvkondade. Kust ja kuidas leida kuuluvustunnet ning oma kohta maailmas, kus piirid ühtaegu nii lahutavad kui liidavad?

Jõgeva, S. (2024). Kas Eestist Siberisse saadetud inimeste järeltulija on ikka eestlane? Õhtuleht, 24. okt, lk 12.

Filmist meedias

Tõnu Karjatse: „Sepping hoiatab vaatajat juba filmi algul, et võtted on tehtud enne Venemaa täieulatuslikku sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris. See seab paika ka ajalise taustsüsteemi, millega arvestades filmi vaatama hakata, sest Ukraina sõda on muutnud ilmselt filmi tegelaste elus nii mõndagi. /---/

Alles ellu astuv Maša märgib tulevikku, lootust, et eesti keel ja kultuur kestab kõige hullemate ajalooliste pöörete kiuste. Keele ja kultuuri kestmine kõlab sõnades patriootiliselt õõnsalt, isegi bürokraatlikult, kuid seda vaid siin ja meile. Sealtpoolt on vaade hoopis teine. Maša/Maria võtab osa kohaliku eesti seltsi tegevusest ja uurib oma juuri, ise veel sõnakestki keelt oskamata. Ta unistab ka Eestis õppimisest ning on aktiivne Aleksei Navalnõi toetaja. Navalnõi valimiskampaania kaadrid aastast 2018 on hea võimalus meenutada lähiminevikku, kuid osutavad vananenud infona filmi ühele peamisele puudusele – selle veidi hiljaks jäänud valmimisele. „Rändajad“ oleks mõjunud värskena veel aastal 2022, praeguseks on aga sedavõrd palju juhtunud, et Mašast rääkivast epiloogist enam ei piisa. Kahjuks ei saa vaataja teada, mis on saanud Miilist ja Lindast, kes ilmselgelt oma kodukohast ei lahku. Maša käekäik tõmbab aga kaasa ja filmi käivitavaks mootoriks saab uudishimu, mis sellest noorest ilusast „eesti“ tüdrukust saab. Siin tuleb taas mängu see, mida me nüüd Venemaast teame, ja see võimendab kaasaelamist. Eesti kontekst on ka „Rändajate“ mõistmise aluseks, teiste riikide vaatajale jääb üldistusjõudu aga napiks.

Eva Seppingu lähenemine oma tegelastele ja nende elukeskkonnale on küps ning vaoshoitud: ta ei sekku ega survesta neid tegema või ütlema midagi, mida nad ei taha. Emotsioon tuleb pigem nende endi räägitud lugudest kui pildis nähtavast. Siberi metsade ja maastike ilu vaheldub trööstitute külapiltidega lagunevatest taludest ning tööstusliku linnapoeetikaga, kus päike loojub korstnate ja tornide rägastikku. Peategelaste lugudele annavad lisaväärtust värvikad kõrvaltegelased: Lindalt jäätiseraha nuruv lapselapselaps, Miili mužik, kes kõigele vaatamata ikkagi armastab, ning Mašaga uut aastat vastu võtvad sõbrad, kes unistavad samuti paremast tulevikust. Märkimisväärt on ka see, et Sepping on kujutanud nende usku paremasse homsesse just seoses vana aasta ärasaatmisega, millest sai Nõukogude ajal omaette lootuse pühitsemise rituaal.

Selgelt on tajutav sisuline dünaamika: geograafiliselt algab ja lõpeb film Eestis, tunda on ka gradatsiooni küla ja linna, oma keele hoidmise ja muus maailmas lahustumise vahel. Laiemas plaanis lahkabki Sepping ühe rahvakillu kultuurilise säilimise võimalusi. Ta otsib vastust küsimusele, mis on rahvuslik minateadvus, milles see ilmneb ja miks ikkagi ei kao. Miili lapselapsed tunnevad end pigem venelastena, neist veidi vanem Maša on aga valmis naasma oma juurte juurde, vaatamata justkui selgetele tulevikuväljavaadetele Krasnojarski krais. „Rändajad“ räägib imperialistliku Venemaa jätkuvast püüust rahvuskultuure nõrgestada ja välja suretada. Kiluvõileiva söömine ja kaerajaani harjutamine kohalikus eesti seltsis võis olla mõeldav veel enne praegust Venemaa ja NATO vastasseisu, praegu tähendab selliste ettevõtmiste korraldamine ilmselt riski saada „välisagendi“ tempel või siis peab Miili ise hakkama oma rahvuskaaslastele zakon’i seletama. Sepping näitab võidupüha tähistamise kaudu, et Putini Venemaal on juurdunud võitjariigi müüt ja armeekultus, mis peidab enda taga ilmeksimatu suure juhi kuvandit. /---/

Eva Seppingu „Rändajad“ moodustab mõttelise paari Marianna Kaadi hiljutise dokumentaaliga „Viimane reliikvia“ (2023), kus näidatakse elu tänapäeva Venemaal. Teinekord tulebki käia kaugemal ära, et märgata, kui hea elu Eestis tegelikult on. Sellised filmid seda ka võimaldavad.“

Arvustuse täistekst:
https://www.sirp.ee/s1-artiklid/film/randajad-aja-vangis/
Karjatse, T. (2024). Rändajad aja vangis. Sirp, 18. okt, lk 13–14.

Filmi algus- ja lõputekst:

"Venemaal elab praegu üle 160 erineva rahvuse.

Impeerium soovis hõreda asustusega äärealasid inimestega täita. Nii saadeti 17-19. sajandil Siberisse asumisele kümneid tuhandeid kurjategijaid. Nende hulgas ka tuhandeid eestlasi. Hiljem rännati välja ka juba vabatahtlikult ning 20. sajandi alguses elas Venemaal 100 000 eestlast.

See on kolme naise, Eestist väljarännanute järeltulijate lugu."

"Maša tuli Eestisse elama ja õppima 2019. aastal."