Metsluiged (1987)

Helle Karis:

„Tegin uue “Metsluikede” videoversiooni – lühendatud ja uuendatud, sest tahtsin filmi korda teha. Film oli ju tehtud nõukogude ajal, kui riigipöörde hõng juba õhus ning filmitegemise raha kanditi. See oli nagu doonorifilm - et saaks filmi seisma panna ja raha kantida mujale, teise filmi peale, aga mul olid luiged kasvatatud. Tähtaeg lähenes, aga film oli praaki täis – heli oli praak, ja jäigi kahinaga. Oma režissööriversioonis lõikasin kõik selle välja – tegin heli uuesti. Uusi negatiive ei teinud, sest raha polnud. Õigus kuulub mulle. On DVD, kestab 60 min. Oma uusversioonis kasutasin "Metsluikede" filmis kasutamata kombineeritud võtteid (võrgus vee kohal lendamise stseen).
Tallinnfilm oli mu peale väga pahane, sest filmi taheti müüa sakslastele, aga minu uue lepingu alusel kuulub Tallinnfilmile nüüd ainult pljonka-õigus.

Giffoni festivalil 1988. aastal saime žürii eripreemia, hõbeplaat anti, kuid mul seda ei ole. Moskvasse jäi auhind niiviisi:

Läksin Itaaliasse festivalile koos ühe venelasega. Algul oli suurepärane vastuvõtt, siis aga ühel hetkel öeldi, et nõukogude tegelastega ei tegelda, auto võeti ära, jäime jalameheks jne. Vene saatkond küll sekkus, aga ei midagi. Auhinna said “Metsluiged” ja venelase krimifilm, millele anti munitsipaalpolitsei auhind. Et olime mõlemad Nõukogude Liidust, siis lavale läksime selle venelasega koos, ja ta võttis esimesena mõlemad auhinnad enda kätte. Ka pärast ei andnud ta mulle minu oma, ütles, et talle meeldib minu oma rohkem, ja võtku mina teine. Mina ei võtnud, palusin tollasel Kinoliidu esimehel Soosaarel asja ajada, et plaat Moskvast kätte saada, aga tema ei ajanud. See auhind on praegugi Moskvas kinokomitees. Minu käes on tunnistus.“

“Metsluikede” tegemisest:

„Film sai kaks korda raha juurde, aga see läks “Näkimadalatele”.  Mulle aga öeldi, et raha ei tulnud. Juhtkond oli raha ära raisanud, aga öeldi, et Karis ei saa hakkama.

Mosfilmi tegijate kombineeritud võtted olid väga halvad – tegijad olid kellegi tuttavad ja need pandi mulle peale, aga ma ei kasutanud neid. Näiteks vangikongi butafoor – kongi seinad olid läikivast kivist! Ma boikoteerisin seda senikaua, kuni tehti korda. Nii palju siiski lavastaja sõna maksis, et kui ta ei kinnitanud – võtted edasi ei läinud.

Mulaaže  me ei kasutanud, sest need olid nii kohutavad. Kasvatasime oma luiged ja kasutasime ainult neid, kuigi vahepeal tahtsid nad meil plehku panna. Rein Pruul oli meil luikede peal, tema asi oli luikesid filmida.“

Filmimuusikast:

„Muusikast olin rääkinud Olav Ehala, E.-S. Tüüri ja Rene Eesperega. Vestluses Tüüriga selgus, et muusika tuleb liiga tõsine – seda ma ei tahtnud. Ehala muusika ka nagu ei sobinud. Eespere – mõned lood meeldisid, Leelo Tungal kirjutas tekstid – aga kuna see oli üks roosamanna, siis ma ei soovinud seda. Aga raha tuli Eesperele maksta.

Rääkisin Kulišiga, kes oli mu filmi konsultant, ja ta soovitas mulle ukrainlast Karavaitšukki. See kirjutas fantastilise muusika. Mängis seda ise vanal süntesaatoril, nii et üks klahv lõpuks ära tuli. Kui Karavaitšuk alustas, oli raha otsas. Kasutasime Kaljuste koori – see tegi tasuta.“
Šein, L. (2011). Helle Karise avaldamata intervjuu 8.11.2011.