Külaskäik (1987)

Katkeid filmistuudio Tallinnfilm kunstinõukogu protokollist

8. juuli 1987

M. Taevere: Minule seostub "Külaskäik" kõige rohkem filmiga "Mälu". Ühe mehe etendus, mis huviga jälgitav ja mis tegelikult muidugi laiem. "Elu lühike, kunst pikk!". Toimetus pakub arutamiseks välja I tasustamisgruppi.

P. Simm: Rohkem telesaade. Hea, et on lasknud kommenteerida ekspertidel, jahutab maha.

S. Školnikov: Olen nõus Simmiga.

A. Valkonen: Ilus film. Söödi oskus panna vaatajaid kuulama ühte inimest.

E. Siimer: Intervjuu käib, küsitakse-vastatakse. Huvitav, et mõned asjad hakkavad mängima. Mitmekihiline, mitmetasandiline. Et juurde võetud Levin ja Kuuskema, on hea. Tõde on tavaliselt ikka keskel. Asi ei ole selles, et mingi pilt on de facto Velasquez. Meil on kunst, mis tuleks teha rahvale kättesaadavaks. Kunst on see, mis käib läbi aegade.

M. Tramberg: Tõesti, suurepärane telesaade. Ja Mikkel on toodud välja kui inimene.

J. Škubel: Me istusime siin šveitslastega ja valisime filme. Neile meeldisid rohkem atraktiivsed asjad, ühe-kahe osalised. Paljud asjad neile ei lähe.

M. Beilinson: Mis selle koguga teha? See on probleem.

E. Siimer: Usun, et ENSV-s vaatajatest puudu ei tule.
/---/
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2562

Filmist ajakirjanduses

Karol Ansip: „„Külaskäik” (1987) /---/ selles filmis juhatatakse vaataja selgelt piiritletud territooriumile, seekord Johannes Mikkeli tavalise korrusmaja korterisse. Vaatajat tabab aga üllatus, kui harjumuspärase sisustuse asemel katavad eluaseme seinu kuldraamides maalid, tube sisustab väärikas antiikmööbel ning kummuteil ilutsevad hinnalised portselanfiguurid. Söödile on alati meeldinud isiksused, kes ei soovi omas ajas-ruumis valitsevate ideedega kohaneda. Vastuvoolu ujujad. Selline oli kahtlemata ka Mikkel, kes kaubandustöötajana leiba teenides rajas ühe vähestest erakogudest sõjajärgsel ajal. Filmis väljendub Söödile üdini omane maailmatunnetus; ekskursil vähem kui sajaruutmeetrises korteris ulatub mõte liikuma sajandeid minevikku, puudutama aja kulgu ja kunstivaimu eriomasel pühalikul viisil. Kultuuritegelaste, teadlaste, kollektsionääride jpt portreede kaudu avanes Nõukogude ajal võimalus säilitada omakultuuri, hoida traditsioonide järjepidevust, säilitada mälu.“

Ansip, K. (2014). Aegumatu klassika läbi kahe sajandi [Andres Söödi elu- ja loomelugu, I-II]. Teater. Muusika. Kino, nr 2-3, lk 86-92.

Johannes Mikkeli kunstikogust täpsemalt:

Kadi Polli, Ivar-Kristjan Hein (koostajad), Johannes Mikkeli kunstikogu=Art Collection of Johannes Mikkel. [Tallinn]: Eesti Kunstimuuseum, Kadrioru Kunstimuuseum 2008.

Mikkeli muuseum, http://mikkelimuuseum.ekm.ee/mikkeli-muuseum-10/