Andres Söödi dokumentaalfilm kunstikoguja Johannes Mikkelist ja tema unikaalsest kunstikogust.
Kaamera siseneb Johannes Mikkeli korterisse. Panoraam ühes, teises, kolmandas toas. Seinad on täis maale, riiulitel vaasid, skulptuurid, antiikesemed. Järgmine ruum, graafilised lehed, skulptuurid, antiikmööbel. Filmi autor Andres Sööt pöördub laua taga istuva Johannes Mikkeli poole ja esitab talle küsimusi. Mikkel ütleb, et ei pea end kollektsionääriks, teda lihtsalt huvitavad kaunid kunstid. Varem pidas Mikkel end filosoofiks, sõjajärgsel ajal on ta olnud kaubandustöötaja, praegu on pensionär. Mingeid kogumispõhimõtteid tal polevat, omandas, mis talle meeldis. Johannes Mikkel räägib põhjalikult kunsti kollektsioneerimise ajaloost, sh Eestis. Kaamera näitab kunstiteoseid, portselanskulptuure ja -figuure. Maal, graafika, joonistused, skulptuurid. Portselanserviis, hiina vaas, taldrik, antiikmööbel, ampiirdiivan, karjala kasest ampiirkirjutuslaud, prantsuse laud. Mikkel räägib tema valduses oleva mööbli ajaloost, mis on pärit tsaarilossist ja vürsti valdustest. Gravüürid, portreed. Mikkel tutvustab põhjalikult mitmeid oma kogu kunstiteoseid. Kunstiteadlane Mai Levin arvab, et Mikkeli kogus on lisaks originaalidele kindlasti ka mõned koopiad. Niguliste kiriku sisevaade. Jüri Kuuskemaa avaldab arvamust, et Tallinnas puuduvad tipptasemel spetsialistid, kes võiksid anda adekvaatseid hinnanguid Euroopa kunsti kohta.
Vaata lisainfot selle filmi kohta