Somnambuul (2003)

Fimiveebi sünopsis

1944. aasta sügis. Tühjal rannal seisavad mahajäetud majad. Majakavaht Gottfried (Evald Aavik) ja tema tütar Eetla (Katariina Lauk-Tamm) on jäänud maha viimasest Rootsi sõitnud põgenikepaadist. Linnast tulnud sõjapõgenik Kasper (Ivo Uukkivi) üritab samuti üle mere pääseda, kuid on sunnitud ennast vene sõdurite eest majakas varjama. Olukord muutub pinevaks, kui tumm vene sõdur Ivan (Jan Uuspõld) Eetlale läheneda püüab ning sunnib muidu võimukuuleka Gottfriedi asjade käiku sekkuma. Eetlal ja Kasperil õnnestub viimane allesjäänud paat peita ja ühel ööl üritavad nad pääseda mere taha, vabasse maailma. Somnambuul, http://www.filmiveeb.ee/filmid/495/Somnambuul/ (01.05.2012).

IMDB sünopsis

Autumn 1944, Estonia. Tens of thousands of people leave their homeland in fear of approaching frontline. Some seashore villages remain completely empty. A young woman with huge grey eyes gets off the boat. Eetla leaves the last boat, thus giving up her last chance to escape. Defying the cold wind and rain of September, she returns to the lighthouse which is unexpected to her father Gottfrid, the lighthouse keeper, and herself. Eetla's return becomes her self-encounter and self-recognition. Why is Eetla terrified of reality? For fear of tomorrow, anxiety for the unpredictable tomorrow. Eetla seeks refuge in her dreams, either dreamt or not dreamt ones, recounting them to her father or to a young doctor, a war refugee Kasper, or herself. It does not matter to whom. Reciting keeps alive the moment in between what has passed and what will come, in between yesterday and nescience. Like a prayer driven by fear to lose her balance. The balance between being awake and asleep. This fear to yield is Eetla's fear. "Somnambulance" is a psychological drama about the fear of losing balance.
Somnambuul, http://www.imdb.com/title/tt0385243/plotsummary (01.05.2012).

Lavastaja kontseptsioon

«Mingis mõttes ongi tegemist somnambuulse, unenäolise ajaga,» kinnitab lavastaja Sulev Keedus. Ka filmi idee sai alguse unenägudest, õigemini ühest unenägude päevikust, mis Keeduse kätte sattus. Konkreetsesse aega asetas selle kaasstsenarist Madis Kõiv.
«Kõivule on 1944 pöördeliseks punktiks Eesti maa ja rahva jaoks. See on aeg, millest ta on palju mõelnud, millest tal on isiklikud mälestused,» ütleb Keedus.

«Isegi dramaturgia pole selles nii oluline kui nägemus. Selles on olemas kõik - meeleolu, varjud, valgus, isegi helid, kogu maailm on täpselt paigas. See on nii valmis, et teistel on sinna raske sekkuda.»
Tegelikult toimusid viimased muudatused veel filmi tegemise käiguski, nii pole lõpp selline, nagu stsenaarium ette nägi. «Kui olime sügise ja talve ära filminud, selgus, et nii, nagu stsenaariumis kirjas, seda lõpetada siiski ei saa.»
Massistseen inimeste pagemisega 1944. aasta sügisel, millega «Somnambuul» pidanuks algama ja mis kaks aastat tagasi ka üles võeti, on lõppversioonist hoopis välja jäänud.
«See, mida me üritasime kätte saada, tundus tagantjärele võlts. Usun, et tegelik põgenemine oli hoopis teistsugune, kui oskame seda ette kujutada. Ehk on paremgi, kui see jääb ainult vaataja ettekujutusse,» põhjendab Keedus.

Eesti kontekstis on Sulev Keedus tõeline auteur. Ka «Somnambuuli» iga kaader kisendab selle sisse pandud ambitsioonist ja pühendumisest.
Ka Keedus eelistab ehedust - mugava võttepaviljoni asemel eraldus ta võttegrupiga Saaremaa loodenurka, Harilaiu tippu. Sügis, talv ja kevad, kokku kolm võtteperioodi, igaüks kuu aega pikk. Aeg, mida Keedus nimetab ekstreemseks, aga huvitavaks.
Eesti kohta korralikud külmakraadid, varakult saabuv pimedus ja tormid, mille käes majaka kõrvale püstitatud maja värisenud nagu laevuke merel. Lõikav, jalust niitev tuul tegi võimatuks puhta heli salvestamise, mistõttu see on tagantjärele uuesti üles võetud. «Ega kerge olnud kellelgi. Samas, kui oleks filmitud paviljonis, kus on 22 kraadi sooja, oleks ka film teistsugune tulnud.»

«Mina teen filme nendele, kes filmikunsti armastavad. Film ei ole ainult tsirkus. Eelkõige on see saladus,» ütleb Keedus ise. Saladus on see, mis jääb kõlama ka «Somnambuulist» - just inimese varjus pool, hämarad hingekoridorid ja -sopistused on need, kuhu Keedus pugeda armastab.
Tuumalu, T. (2003). Sulev Keedus süveneb somnambulismi. Postimees, 16. sept, lk 15, foto.

Filmi saamisloost

Tootmine

22.08.2001 - eelarve 9 157 147 krooni.

Filmi rahastamisplaan:
Eelarve 9 971 720 krooni
EFSA - 4 milj krooni (varem saadud 200 000 krooni)
Ettemüük - Kinotar & SES - 1 315 000 krooni
Hubert Bals Fund - 2 000 000 krooni
Sponsorid

Korrigeeritud tööplaan 14.01.2002:
Ettevalmistusperiood - juuli-september 2001
Võtteperiood - 1.10 -1.11.2001; 28.01 - 28.02.2001; 15.04 - 16.05.2002
Järeltootmine - juuni - okt. 2002
Planeeritav esilinastus - jaanuar 2003
Planeeritav teleesilinastus - Eesti Televisioon, detsember 2003

Filmi maksumuseks kujunes on 10,5 miljonit krooni, sellest 1,3 miljonit on Soome ja 312 000 Hollandi Hubert Balsi fondi raha.
Eesti Filmi Sihtasutus. Tootmistaotluse dokumendid.

Filmitegijad nautisid rajuilma

Filmi produtsent Kai-Ene Rääk rääkis, et Harilaiust jääb Vilsandi kümnekonna kilomeetri kaugusele ja just sealkandis möllas tugevaim tuul - puhanguti 33 m/sek. Vilsandil lõhkus tuul ilmajaama masti  ning jättis saare elektrita. Harilaiu võtteplatsil jäid terveks nii viltune majakas kui ka võttegrupi varjupaigaks olnud maja.
Erilaid, T. (2001). Filmitegijad nautisid rajuilma. SL Õhtuleht, 5. nov, lk 7.

Filmi eelarve ajab lõhki halb ilm

Kui Eestis polnud jääd, sõitis võttegrupp neljaks päevaks Soome Botnia lahe äärde.
"Algselt oli meil 72 võttepäeva, siis jäi 63 ja lõpuks tegime 80 ringis.“ Võttepäevi kogunes 85.
[Produtsent Kaie-Ene] Rääk: "Iga võttepäev tõi kaasa lisakulutusi alates filmilindist, majutusest ja toitlustamisest, lõpetades bensiini, transpordi ja rekvisiitidega.
Filmi tootmist peatada ei olnud mõtet, sest kogu süsteemi uuestikäivitamine lisarahastuse leidmisel oleks läinud veelgi kallimaks ja tootmise peatamisel on alati oht, et filmi tegamist uuesti käivitada ei õnnestu ning kogu senine töö ja raha on lihtsalt ära raisatud."
Lõpuks kulus ikkagi 10,7 miljonit kroon. Eelarvet ületati veerandi võrra.
Võlg Soome laboritele - sept. alguse seisuga 700 000 kr. Soomlased nõustusid maksegraafiku pikendamisega. Ülejäänud võlad on seotud filmitegijate endiga.
Vedler, S. (2003). Miljonikroonine masturbatsioon. Eesti Ekspress, 30. okt, lk A2-A3, foto.

Filmi vastuvõtust

„Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert Jaak Lõhmuse sõnul läheb filmil väga hästi. «Prognoositi, et vaatajaid tuleb 5000. Oli ka neid, kes ennustasid üle 10.000. Praegu läheneb vaatajate arv kümnele tuhandele.“
"Somnambuuli" kimbutavad võlad (2003). Meie Maa,  31. okt, lk 3.

Rebekka Lotman: Uus video. Minimalism on maksimalism

"Film, mille kohta võiks kirjuta­da – noore naise identiteediotsingud. Enda, oma juurte, ja rahvuse järele küsimine. Tärkava naise küsimine, mis on naiseks olemine. «Ma olen ju emane, nagu emagi oli,» nagu kõneleb Eetla.
Veel võiks öelda: «Somnambuul» on eksistentsiaalne draama, kus olemist raamib sõda. Ja meri. Taevas ja maa. Tegelikkus ja somnambuul. «Unes või ilmsi, mis vahet seal on,» taas Eetlalt.
Praegu tõstan aga esile muud. «Somnambuuli» emotsioone, intensiivsust, tonaalsust. Aega. Keedus näitab, et minimalism ei vii nullini, vaid maksimalismi. Muidugi juba järgmisel tasandil, kus on uued piirid, uus ilm. Siin kehtib tõde – see, mida sa tahad, et kõik kuuleks, seda ütle sosinal.
Filmi visuaalne värvigamma sisaldab pruuni, musta, halli, valget, õrnu pooltoone. Ometi on siin saavutatud eriline värvide kirkus. «Somnambuuli» aeglus avab tee sisemisse temposse. Vaikus on kõlav, karjumine viib tühjusse.
Keedus kasutab ka palju allegooriat: olulised sümbolid on näiteks majakas, surnud linnud. Rannajoon kui piir kahe erineva substantsi, mere ja maa vahel. Kui üldse piir. Sest «Somnambuul» ongi liikumine piirimail.
Näitlejatöö kohta pole ma midagi öelnud. Või siiski – just näitlejatööst ongi jutt olnud. Kõik kannab, avaneb ja kasvab tänu sellele, et näitlejad Katariina Lauk ja Evald Aavik, samuti Ivo Uukkivi ja Jan Uuspõld sellist tööd teinud on."
Lotman, R. (2005). Uus video. Minimalism on maksimalism. Postimees: Kultuur Extra, 3. dets, lk 6.

Variety arvustas “Somnambuuli”

8. veebruaril ilmus ühes olulisimas filmimagasinis Variety.com retsensioon Sulev Keeduse “Somnambuuli” kohta.
Deborah Young kirjutab, et “Somnambuul” loob klaustrofoobse maailma, kus suletuna kõledasse Eesti maastikku tegutsevad vana majakavaht ja tema hull tütar. “Kuigi film põhineb originaalstsenaariumil, on Sulev Keeduse (“Georgica”) teine mängufilm nii ebamugavalt filmitud teatri sarnane, et suurem osa visuaalsest pingest läheb kaotsi. Aeglasevõitu draama ja ülepingutatud dialoogi taga on aimata väga originaalse sõnumiga režissööri, kuid selleks, et tema hääl publikuni jõuaks, on vaja teravamat fokuseerimist.” Peamiselt piirdub Young süžeeliini ümberjutustamisega, kuid hinnanguid jagub ka näitlejatööde kirjeldamiseks.
“Lauk-Tamm, intensiivne noor näitlejanna, kes peab suurema osa ajast kaamerasse rääkima ja karjuma, on liiga palju loo keskmes. Tema ajutisest alastusest, millega ta provotseerib nii teda ümbritsevaid mehi kui ka iseennast, tingitud šokiefekt ammendab ennast peagi. Näitlejad on kammitsetud liigsest hulgast teatraalsest dialoogist, mis tõmbab tempo alla ning 129 minutit tunduvad lausa mööda roomavat.” Eriti toonitab arvustaja Rein Kotovi operaatorioskusi. Samuti leiab äramärkimist helikujundus.
Tõnson, M. (2004). Variety arvustas "Somnambuuli". Eesti Päevaleht, 17. veebr, lk 15.

Priit Pulleritsu intervjuu peaosatäitja Katariina Lauguga

Sulev Keedusel valmis just film «Somnambuul». Millega seal vaatajaid üllatate?
Riideid pole seljas. (Paus. Siis naerab.) Sellega üllatan ennast ka.

Ennast?
Enne seda filmi mõtlesin, et mõnda asja vist ikka ei teeks – et olla alasti või mängida intiimstseeni filmis – või kui teeks, siis mis raha eest umbes. Olin ennast mingitesse piiridesse mõelnud.

Kuidas need piirid ja raharaamid «Somnambuulis» ära kadusid?
See film oli mulle nii oluline. «Somnambuul» tuli hetkel, kui mul oli enda jaoks väga vaja loomingulist tõestust. See oli aeg, kui ma Linnateatrist ära läksin. Teiseks, tahtsin teha korraliku filmirolli, oma iseloomu, käikude ja sündmustega. Ja muidugi Keedus – mind huvitas väga temaga tööd teha. Ta on inimene, kes ajab oma rida, mõtlemata, kas ta peab kellelegi meeldima. Mulle oli äärmiselt oluline tol perioodil kohata inimest, kes ei aja mulle jama. Ja kuna nii paljud olulised tegurid langesid kokku, siis ei tekkinud seda küsimust... ...et miks ma seda teen [olen riieteta]. Sest ma ei tee seal midagi, mida ma ei oleks tahtnud teha.

Mida te seal ikkagi teete?
Sellest me ei räägi.

Ja teil ei olnud mingeid probleeme sellist eevatütre osa täites?
Loomulikult oli probleem. Olen küllalt konservatiivne: ma ei öelnud, et ah, ükskõik mis asendis löön riided seljast ja siis ootan kümme minutit paljalt, kuni kaamerat sätitakse. Minu endaga oli sisemine vastuolu olemas. Aga rääkisime Keedusega alati läbi, miks see nii on. Ja lõpuks ei olnud küsimust. See tundus täiesti õige.

Kas niisuguste julgete stseenide tegemine oli teile näitlejana ka teatud mõttes murdepunkt?
Sain endast väga palju teada. Et olen näitlejana võimeline tegema maksimaalse usalduse korral selliseid asju.

Kaks aastat tagasi ütlesite, et olete iga hingetõmbega näitleja ega rahuldu sellega, kui peate leiba teenima õhtujuhina või šampooni reklaamides. Millest olete pärast Linnateatrist lahkumist oma ellu täidet leidnud?
Sealt ära tulles mõtlesingi, kes ma olen, kui väga ma teatrit vajan, mis asi see näitleja elukutse on. Kas ma üldse tahaksin seda tööd edasi teha? Et kuhu veel? Kuidas oleks võimalik areneda ja mis suunas? «Somnambuuli» kaudu jõudsingi sinnamaani, et ma tõesti tahan olla näitleja, ja ainult näitleja ja ainult seda tööd teha. Ja et mul on meeletu vajadus edasi minna. Mitte lihtsalt olla ja elada ühest pakkumisest teiseni, vaid et oleks võimalik neid pakkumisi kas või valida ja ära tunda see, mis oleks parim, et edasi liikuda.
Pullerits, P. (2003). Äraarvamatu Katariina [Katariina Laugu intervjuu]. Postimees: Arter, 14. juuni, lk 8-12.