Somnambuul (2003)

Sulev Keeduse intervjuu

Olete tuntud režissöörina, kes teeb filme aastaid. Kui kaua võttis «Somnambuuli» valmimine?
Stsenaariumi kirjutamisest filmi valmimiseni läks kolm-neli aastat. Käsikirja tegime Madis Kõivuga kahasse. Loo selgroog oli minu ettepanek. Madis Kõiv kirjutas päris esialgse variandi ilma minupoolsete kindlate suunisteta, aga sellest filmi ei saanud. Teise versiooni kirjutasime koos.

Nii «Georgica» kui ka «Somnambuuli» keskmes on üksik-isiku isolatsioon okupatsiooni ajal. «Somnambuul» räägib nendest, kes põgenesid Rootsi, ja nendest, kes siia jäid. Miks need teemad teile hingelähedased on?
Alati on huvitav panna tegelasi keerulisse aega, keerulisse situatsiooni, kus nad ise oma elamise ja olemise üle ei otsusta. 1940ndad on aeg, mida mina ei tea, aga mida Kõiv teab väga hästi. Minu enda pereliikmetest pole keegi Siberis olnud ega ka väliseestlaseks saanud.

Kas teid on kannustanud nende filmide tegemisel ka missioonitunne? Vajadus tuletada maailmale ja ehk meile endalegi meelde eestlaste traagilist saatust?
Missioonitunne on ehk palju öeldud... Teisalt: nii vähe on võimalusi sellest ajast rääkida. Miks mitte kasutada võimalust, kui see avaneb.

Eetla roll on emotsionaalselt väga raske – palju alastiolekut, vägistamisstseen. Kuidas te Katariinat selleks ette valmistasite? Oli ta teie ettepanekutega alati nõus?
Ei-ei, vaidlusi meil ei olnud. Pigem kahtlesin mõnikord ise, kas ma äkki näitleja usaldust ära ei kasuta. Katariina oli enda jaoks Eetla rolli läbi mõelnud ja ära põhjendanud. Just tema oli see, kes veenis mind, et kõik on tõepärane, et see lugu pole väljamõeldis.

Kas stseen sureva lehmaga polnud loomapiinamine?
Filmimine pikendas selle eesti tõugu lüpsilehma elu aasta võrra. Saime peremehega kokkuleppele kaks päeva enne seda, kui loom oleks lihakombinaati viidud. Suremisstseen kirikus on tehtud velskri range järelevalve all, aga tegu oli ainult unerohuga. Võtetele kulus kaks päeva, sest ühekordne doos unerohtu lehmale ei mõjunud. See tõug on nii vintske! Järgmine kord tohtis rohtu süstida alles nädala pärast. Isegi topeltdoos oli nõrgavõitu. Veerand tundi pärast seda kaadrit, mis filmi sisse jäi, kõndis lehm kirikust välja ja läks karjamaale heina sööma.

Kuidas leidsite tuletorni, kus «Somnambuul» on üles võetud?
Otsisin õiget kohta paar kuud. Sõitsin mööda Eestit ja käisin isegi Läti ranna kuni Leeduni läbi. Kõige parema ülevaate sain piirivalve lennukilt, kust nägin kõik Põhja- ja Lääne-Eesti saared ja majakad ära. Kiipsaar (Harilaid – toim.) tundus mulle algul liiga troostitu ja mahajäetud koht: majakas viltu vajunud ja majakavahi maja maha põlenud. Pärast selgus, et see on ikka kõige sobilikum paik. Maja ehitasime uuesti, palju rekvisiite saime kohalikelt elanikelt.
Võttepaik oli ilma elektrita, aga kogu grupp elas lähedalasuvas euroremonditud mõisas. Õhtul said sooja teki alla, hommikul oli köök putru teinud.

Elasite võtetel üle suure tormi. Kas ilm mõjutas kuidagi filmi lõpptulemust?
Kasutasime tormikaadreid filmis ära. Muidu aga oli ilmastik liiga pehme. Kaks aastat tagasi polnud korralikku talve. Episoodi jääl olime sunnitud filmima Soomes, sest siin oli jää liiga nõrk, keegi ei julgenud peale minna.
Tael, T. (2003). Sulev Keedus: "Katariina veenis mind, et kõik on tõepärane. Et see lugu pole väljamõeldis" [Sulev Keeduse intervjuu].  SL Õhtuleht, 18. sept, lk 12-13.