Meemeistrite linn (1983)

Filmi kunstnik Halja Klaar:

«Juba režissööri isal olid tarud. Mõlemal pojal samuti. Heino Pars jutustas sageli pal­ju põnevat mesilastest ja nii ma kord ütlesingi, et pangu ometi kõik kirja ja tehku film — on ta ju seda teemat põhja­likult uurinud. Nii sain enda­legi kolmanda koostöö Heino Parsiga.

Taotlesime, et meemeistrite linn tuleks meeaurukollane. Mulle näib, et taru summuta­tud kollane soojus jõudiski ekraanile, kuid selleks tuli tublisti vaeva näha valgusta­mise ja muu  tööga. Loodu­sele panime filmis vähem rõhku, sest tähelepanu keskmes oli taru kummaline siseelu, mis lastele tundmatu.

Valmistasime filmi jaoks li­gi 200 nukku, neist 140 olid põhinukud. Igal peategelasel oli 2—3 dublanti. Kärjekanne tuli teha ligi 700. Andis mõel­da, kuidas igavat kärjesüstee­mi elustada, muuta filmilikumaks, et mesilastel oleks mu­gav tegevusplats. Paigutasin kärjekannud eri tasapindade­le ja tegin kanne erinevates suurustes. Peale dekoratsioo­nide kujundasin filmile ka reklaamplakati.

Nukkudega sain hästi hak­kama. Neil on inimese tekst ja tegevus, ilmtingimata triibu­lised püksid ja suured silmad. Et mesilased on äärmiselt puhtad putukad, panin meemeistritele ette valged põlled ja nad said veel valged kätisedki. Valmistasime neile ka nestekannud ja õietolmukorvid, sest oma mee teevad nad valmis alles tarus. /---/

Heino Pars:

«Kunstnik on oma raske tööga toredasti toi­me tulnud. Nukkmesilasi oli keeruline luua ning neid tuli palju teha. Ka kogemustega operaator Arvo Nuut tabas hästi filmi üldkoloriiti. Nuku­filmis on kõige raskemad mas­sistseenid — kipub tekkima tehiskaos, mida seekord suutsime vältida.

Heliloojatega on mul veda­nud — muusika kõrgklass on filmi emotsionaalsele mõjule kaasa aidanud ja vahel ehk piltigi päästnud. Seekord te­gin esmakordselt tööd Tõnu Naissooga.

Kahjuks ei ole varem koh­tunud Jüri Tuulikuga, kellelt on filmis dialoogid. Vahepeal soovitati meile kasutada dik­toriteksti, ent vaevalt oleks niisugune lahendus lastele meeldinud. Neile on seiklusmaiku vaja. Võib-olla oleme praegugi liiga pealetükkivad teabega, võib-olla pole näit­lejate hääled eriti mesilaslikud, võib-olla tundub tekst filmile külgelükatuna. Mõni repliik võinuks ehk vähem ol­la, aga ei tea ka, mis just noort vaatajat enam. huvitab.

Mesilasema originaalilä­hedase lauluga helilindi saime Üleliidulisest Mesindusmuuseumist Moskva lähistelt. Probleemiks oli mesilaste näi­tamine ehtsas looduses. Fil­misime talvel ja sügisloodust jäi filmilindile napilt; seda püüab asendada maalitud foon Heiki Hallalt.

Mismoodi mesinikud filmi vastu võtavad, ei tea. Ehk hakkavad naerma? «Mee­meistrite linna» näitamine Aianduse ja Mesinduse Seltsi­le on veel ees...»
Kalda, V. (1983). "Meemeistrite linn". Nõukogude Õpetaja, 9. juuli, lk 4.