Nimed marmortahvlil (2002)

“See film on pühendatud kõigile eesti põlvkondadele, kellel on tulnud teha valik alistumise ja vastupanu vahel. Kõigi vastupanu valinute ja võitluses langenute nimesid pole raiutud koolides taas aukohal seisvatele marmortahvlitele. Nende nimed on tihti teadmata ning nende ristideta hauad on laiali Eesti soodes-metsades Siberi tundrani. “Nimed marmortahvlil “ on mälestusmärk kõigile Eesti eest langenuile.  Sest on öeldud: rahvas, kes ei võitle, ei saavuta kunagi vabadust. Ning rahvas, kes unustab võitluse vabaduse eest, võib selle kergelt kaotada,” märgib filmi ajalookonsultant Mart Laar.
Nimed marmortahvlil [filmiraamat] (2002).Tallinn: Taska Productions OÜ, lk 70.

Sünopsiseid

Aasta 1918. Euroopa kaardile on tekkinud uus riik - Eesti Vabariik. Sõdurite kõrval asuvad seda kaitsma ka koolinoored. 14 kuud kestnud sõjamöllu keskele satub ka vaesest perest pärit Henn Ahas. Noormees, kes algul kahtleb eestlaste vastupanujõus, läheb võitlusse, kui tema kodulinn rünnaku alla satub. Olemata kunagi varem püssi käes hoidnud, asuvad Henn ja tema klassivennad oma kodumaad ja aateid kaitsma. Paraku on vabadusel kõrge hind. Kas nad saavad tasuks armastuse ja isamaa või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil? Albert Kivikase samanimelisel romaanil põhinev Elmo Nüganeni lavastatud linalugu lõi Eestis kõik senised vaatajarekordid.
Eesti film. Estonian Film. 2000 – 2006. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, 2008, lk 48.

Aasta 1918. Euroopa kaardile on tekkinud uus riik - Eesti Vabariik. Sõdurite kõrval asuvad seda kaitsma ka koolinoored, kaitstes oma maad ja aateid. Paraku on vabadusel kõrge hind. Kas nad saavad tasuks armastuse ja isamaa või jäävad neist mälestuseks vaid nimed marmortahvlil? Albert Kivikase samanimelisel romaanil põhinev Elmo Nüganeni lavastatud linalugu lõi Eestis kõik senised vaatajarekordid.
Nimed marmortahvlil, http://www.efsa.ee/index.php?page=54&product_id=181&action=show_product_details (11.01.2012).

Filmi ajaloolisest taustast

Õppursõdurid Vabadussõjas

“Eesti Vabariigi ajaloos on pea kõik uurijad tõstnud esile Eesti kooliõpilaste erilist osa sõja võitmises. Vabadussõja alguses polnud  Eestis just palju neid, kes oleks uskunud Eesti võimalustesse seista vastu maailma suurvõimudele ning kaitsta oma iseseisvust. Loogilise ja pragmaatilise mõtlemise kohaselt oli võit Vabadussõjas võimatu. /…/ Idealistlik eesti noorus ei kuulanud vanemate hoiatusi ning tormas oma riigi eest kõike välja pannes tulle. /…/ See oli noorsugu, keda nende õpetajad olid kasvatanud tugevas rahvuslikus ja romantilises vaimus.

Tartus algas koolinoorte sõjaline organiseerimine juba 1917. aastal, mil Eesti rahvusväeosade juurde saadeti eestlastest ohvitserid, endised kooliõpetajad. Näiteks leitnant Julius Kuperjanov ning kapten Oskar Eller lõid kontakti Tartu õppeasutuste vanemate klasside õpilastega ja asusid neile andma sõjalist väljaõpet. Esimesed tuleristsed said põrandaalusesse Omakaitsesse astunud koolipoisid Eesti iseseisvuse väljakuulutamisega seotud võitluses. /…/ 24. veebruaril 1918 kuulutati Tartus välja Eesti iseseisvus ning sama päeva hommikul saabusid Tartusse esimesed Saksa väeüksused.“

Olukord riigis oli äärmiselt raske, puudus oli nii rahast, varustusest kui võitlusvalmis meestest. Selles olukorras omandas kooliõpilaste tegevus erilise tähenduse, rõhutab Mart Laar oma ajaloolises ekskursis filmile. “12. novembril 1918 peeti Tartu Kommertskooli ruumes poolavalik koosolek, kus kutsuti õpilasi Kaitseliitu astuma. Kuu lõpul moodustati kommertskoolis oma lendsalk, mille juhiks sai kooli viimase klassi õpilane Evald Mänd. Peagi algasid koos Treffneri Gümnaasiumi poistega regulaarsed sõjalised õppused. Saksa vägede lahkumisel kasutati poisse patrullteenistuses ning tähtsamate objektide valves.” Põhjalikumalt Tartu õppursõdurite-vabatahtlike võitlusteest vt:
Laar, M. (2002). Tartu õppursõdurid Vabadussõjas ning lahingutegevus Tartumaal 1919. aasta jaanuaris. Rmt: Nimed marmortahvlil [filmiraamat]. Tallinn: Taska Productions OÜ, lk 22-23.

Vabadussõjaaegsesse relvastusse kuulusid vintpüssid, Inglismaalt saadud kergekuulipildujad Madsen ja Lewis ja raskekuulipilduja Maxim. Kergekuulipildujad Madsen ja Lewis olid moodsad relvad, millega punaväelased polnud varem kokku puutunud. Eesti sõdurid oskasid seda ära kasutada ning vastase leeris segadust ja paanikat külvata. Punaväelased ei suutnud mõista, kuidas on võimalik, et eestlased tõmbavad otsekui taskust kuulipilduja ja hakkavad sellest tulistama. Dum-dum kuulid, mida Mugur filmis võidukalt demonstreerib, on vintpüssi kuulid, mille ots on kas maha või katki viilitud ning mis tekitavad tavalisest suuremaid vigastusi.
Laar, samas, lk 57.

Soome vabatahtlikud

Eesti Vabadussõjas võitles kohalike kõrval ka arvukalt välismaiseid vabatahtlikke. Kõige rohkem abi tuli Eestile Soomest. Kokku saabus Soomest Eestisse Vabadussõtta 3700 vabatahtlikku, langes 150 ja haavata sai 250. Üks neist oli ohvitser Sulo Kallio, keda filmis kehastab soomlaste filmistaar Peter Franzén ja kes oli juba kogunud kuulsust sugulasrahva menuka sõjafilmiga “Luurerühm”/ “Rukajärven tie”.
Keränen, M. (2003). Nimed Soome kinolinal. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 86-8). Põhjalikumalt Vabadussõjas mõlemal pool sõdinud üksustest vt filmiraamatust „Nimed marmortahvlil“. Tallinn: Taska Productions OÜ, 2002.

Filmi saamisloost

Algselt oli kavas teha linateos Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks 1998. aastal. Juba aastal 1996 tegi Elmo Nüganen esimese katse Albert Kivikase romaani “Nimed marmortahvlitel” ekraniseerimiseks. Lavastama kutsus teda Arvo Kruusement, kes oli stsenaariumi kirjutanud kahasse Mats Traadiga. Ometi jäi asi rahapuudusel soiku.  Aastal 2001 pani Eesti Filmi Sihtasutus filmiprojektile õla alla ja ettevalmistustööd said alata. Filmi planeeritud eelarve oli ligi 20 miljonit krooni. Raha saadi kokku EFS-i (9 milj), Soome Filmi Sihtasutuse (2 milj) ja sponsorite abiga. Mängufilmi projekti esitlusel kobarkinos Coca-Cola Plaza oktoobris 2001 kutsuti rahvast üles filmi tegemist toetama.
Kukemelk, E.-M. (2001). Vabadusõja film ootab toetajaid. Postimees, 6. oktoober.

Vaata ka:
Ei marmortahvleid, ei nimesid, ei filmi, Kuhu jäi film, mis pidi ...
Kasterpalu, M. (1998). Ei marmortahvleid, ei nimesid, ei filmi: kuhu jäi film, mis pidi tähistama 80 aasta möödumist Eesti Vabariigi sünnist? Postimees, 7. veebr.

Oktoobri algul 2001 allkirjastavad filmitegijad Eesti Filmi Sihtasutusega lepingu. “See on asi, mis tõmbab konkreetse joone alla projektiga kaasnenud kuue-seitsme aastasele arendustööle ja tähendab, et võime pihta hakata,” lausub filmi tootja Kristian Taska.
Leivak, V.(2001). “Nimed marmortahvlil” pole tavaline sõjafilm. Õhtuleht, 1. nov.

Teisele katsele minnes kirjutasid lavastaja Elmo Nüganen ja produtsent Kristian Taska stsenaariumi ise. Lavastaja sõnul valmis käsikirjast kokku ligi seitse varianti, kusjuures romaanist ei aetud näpuga järge. “Kivikaselt on pärit vaid struktuur, põhisüžee ja -tegelased. Aga ka viimased pole üks-ühele kopeeritud. Oleme juurde kirjutanud uusi süžeeliine, lõpp on teistsugune…” Nüganen tunnistab, et nende eesmärk oli saavutada filmiga sama mõju, mis Kivikase raamatul oli omas ajas, mõju, mis ühendaks Eestit. Tahtsime “teha nii, et see tähendaks ühtmoodi nii neile, kes olid noored esimese vabariigi ajal, kui kaasaegsele noorusele, kes ei ole ehk seda raamatut üldse lugenudki. Just see võttis aega, just see tegi asja raskeks.”
Tuumalu. T. (2002). Nüganen taastab ühtset Eestit. Postimees, 30. okt.

2001. aastal valmib filmi lõplik režiistsenaarium, sama aasta augustis-septembris tutvutakse võttepaikadega ja alustatakse eelproove näitlejatega (Tuumalu, T. (2001). Nüganen elustab Vabadussõja lahingumöllu. Postimees, 25. juuli). Film haarab romaani I osa, ajaliselt perioodi novembri lõpust 1918 kuni Tartu vabastamiseni veebruaris 1919. Nüganen tunnistab, et sügavalt rahvusliku filmi puhul, nagu “Marmortahvlid” seda on, püüdsid nad otsest isamaalist paatost ja propagandat vältida, kuna see on tänapäeval omandanud teise tähenduse. Püüdsime “peategelaste patriotismi ja rahvuslikkuse ära peita selles mõttes, et sellest palju ei räägita. Küll aga paistab see välja, kui jälgida tegevust, seda, mida poisid teevad ja kuidas nad teatud olukordades käituvad.”
Elmo Nüganen loob Vabadussõjaga emotsionaalset suhet (2002). Kultuur ja Elu, nr 1, lk 44.

Rahvusliku suurprojekti võtted algavad  8. veebruaril 2002. Esmalt tehakse sisevõtted mitmes kohas Tallinnas, seejärel Haapsalu jaamahoones, kus kaasa teeb ligi sada vabatahtlikku läänemaalast. Edasi sõidab filmigrupp Lõuna-Eestisse, kus 16. veebruaril algavad lahingustseenide võtted Sangastes ja selle ümbruse ajaloolistes kohtades. Sangaste loss on filmigrupi baasiks ja eluasemeks filmivõtete ajal. Näiteseltskond, kuhu kuuluvad ka mehed Eesti Kaitseväest ja Kaitseliidust, küünib ligi 1000 inimeseni, lisaks massistseenides osalevad vabatahtlikud. Filmi peaoperaatoriks on kutsutud kogenud Sergei Astahhov Venemaalt, kes on kuulsust kogunud mitmete põnevus-ja sõjafilmidega. Ka auruvedur filmis kasutatava soomusrongi  jaoks tuleb Venemaalt.
Kaas, K. (2002). Nimed marmortahvlil. Eesti kõigi aegade kalleim film sai eile stardipaugu. Postimees, 9. veebr.

Lahingustseenideks saabub veebruari keskel Peterburist Sangastesse 4,3 tonni varustust massistseenides osalejatele – sineleid, mütse, kirsasaapaid jm riietust, mida aastatel 1918-1919 lahinguväljal kanti. Osa kostüüme on filmi tootmisjuhi Erika Laansalu sõnul pärit Lenfilmi ladudest, osa spetsiaalselt meie jaoks tehtud.
Kümmel, T. (2002). Nimed marmortahvlil tellis Venemaalt sineleid ja saapaid. Eesti Päevaleht, 15. veebr.

Võtteperiood 2002. aasta kevadtalvel on väga intensiivne ja võtted tehakse ära vaid kahe kuuga, mis paneb tegijatele suure koormuse. Filmi avastseen, kus koolipoisid Tartu Raekoja kellatornis heiskavad sinimustvalge, võetakse, muide, üles kõige viimasena. Edaspidine töö toimub juba Soomes, kus filmi kaastootja firma Matila-Röhr hoolitseb lisaks eriefektidele ka filmi digitaalse montaaži ja järeltöötluse eest. Eesti puhul on see esmakordne, et film võetakse lindilt otse arvutisse ja monteeritakse siis edasi, märgib produtsent Taska.
Kaas, K. (2002). Nimed marmortahvlil. Eesti kõigi aegade kalleim film sai eile stardipaugu. Postimees, 9. veebr.

Tänu stuudios Digital Film Finland tehtud digitaaltrikkidele ei pidanud võttegrupp muuhulgas taevaisalt õiget ilma (vihma- või lumesadu) paluma. Samuti sai leppida oluliselt vähema hulga sõduristatistidega, kuna lahingusse marssivaid vaenujõude paljundati digimeistrite poolt kopeerimise teel juurde. Ainuke, mida arvutitrikid luua ei suuda, on päikesevalgus, seevastu täiskuu tekitatakse mängleva kergusega.
Viira, A. (2002). Pettus puhta pildi nimel. Postimees, 30.okt.

Osatäitjatest

“Marmortahvlites” tegi õnnestunud filmidebüüdi terve plejaad EMA lavakunstikateedri 20. ja 21. lennu noori näitlejaid. Lisaks peaosades olevatele Hele Kõrele ja Priit Võigemastile astuvad neist kinolinal üles veel Alo Kõrve (Käsper), Ott Aardam (Kohlapuu), Karol Kuntsel (Martinson), Anti Reinthal (Tääker), Ott Sepp (Mugur), Argo Aadli (Konsap), Mart Toome (Miljan), Bert Raudsep (Käämer), Evelin Pang jmt. Vajaliku kiirväljaõppe lahingutegevuseks ja omaaegsete relvade käsitsemiseks said filmipoisid enne võtteid Kaitseväe Meegomäe Lahingukoolis. Noorte näitlejate filmiansambel pälvis kõrvuti Margo Kõlari filmimuusikaga rahvusvahelisel filmifestivalil “Listapad” Minskis 2003. aastal žürii eripreemia. Filmi ühes stseenis tegid kaasa ka Eestis elavad hiinlased, kes kehastasid Punaarmees võidelnud hiina üksuse umbkeelseid võitlejaid.

Osatäitjate prototüüpidest

Martin Veinmanni mängitud pataljoni ülema prototüübiks on Albert Kivikase romaanis  hilisem vabariigi sise- ja peaminister Kaarel Eenpalu / Einbund (1888 – 1942), Jaan Tätte mängitud kapteni prototüübiks kapten Oskar Eller (1886 - 1919) ja soomusrongi ülema (mängib Elmo Nüganen) prototüübiks legendaarne kapten Anton Irv (1886 - 1919).
Nimed marmortahvlil. Filmiraamat (2002). Tallinn: Taska Productions OÜ, lk 30-31, 65.

Filmi võttepaikadest

Filmi avastseenis Tartu Raekoja platsil kaeti keset platsi seisev “Suudlejate purskaev” kuulutustepostiga. Koolistseene filmiti TTÜ vanas õppehoones Koplis (praeguses Mereakadeemias). Henn Ahase üürikorter võeti üles Tallinna Vilmsi tänava ühes vanas puumajas. Hennu põgenemine punamiilitsa eest toimus Tartu Supilinna tänavatel ja hoovides. Raudteejaama stseenide sissevõtted tehti Haapsalu raudteejaamas, välisvõtted aga Tartu jaama ees. Autosõit lumisel väljal lahtise Ford T-ga filmiti vanal Tartu–Viljandi maanteel Kavilda ürgoru lõigus. Saabumine vabatahtlike hobusevooriga rindele, poiste põgenemine ja varjumine varemete vahel leidsid aset Lossimäel Rõngu külje all. Öine lahing filmiti Rannu kirikuaias.

Sangaste mõisas filmiti võidupidu ja ka selle kõrvalhoonetes tehti mitmed sisevõtted (öine stseen desertööridega jm). Paljud välisvõtted tehti selle ümbruses (pargis, põllul, mõisa ja alevi lähiümbruses). Suur lahingustseen aga filmiti Leigo talu maadel Lutikel. Soomusrong, mis ühtlasi täitis sanitaarrongi ülesannet, seisis Tsirguliina raudteejaama kõrval. Noorte kangelaste rongisõitu koju filmiti Tsirguliina-Valga ja Tsirguliina-Keeni vahelisel raudteelõigul. Vagunid ehitati ümber Eestis ja vedur toodi kohale Venemaalt. Viimsi vabaõhumuuseumis jäädvustati Marta kodu interjöör ja Henn Ahase isakodu väljastpoolt.
Info võttepaikade kohta filmi tootmisjuhilt Erika Laansalult.

Elmo Nüganeni “Nimed marmortahvlil” jõudis 2007. aastal raamatusse maailma filmidest “100 most impressive films of the world” (“100 kõige muljetavaldavamat filmi maailmas”), mis Saksa kirjastuse Hamburger Verlagskontor väljaandel ilmus 25 keeles.
Lillemägi, M. (2007). "Nimed marmortahvlil jõuab raamatusse mailma filmidest. Postimees, 16. märts. http://euro.postimees.ee/160307/esileht/meelelahutus/ (26.01.2012).

Filmi vastuvõtust

Avalikkuse huvi filmi vastu oli erakordselt suur juba enne selle valmimist  Ajakirjandus jälgis hoolega filmitegemise igat sammu. Nii näiteks ilmus filmi ettevalmistus- ja tootmisperioodil, aastail 2001-2002, trükimeedias sellest ligi 140 kirjutist. Filmi esilinastus valitud publikule toimus Eestis 30. oktoobril 2002 kinos Kosmos, avalik linastus kaks päeva hiljem, 1. novembril Coca-Cola Plazas. Kinosaalid olid puupüsti täis ning kooliõpilasi saabus filmiseanssidele üle Eesti lausa klasside- ja bussidekaupa. Taasiseseisvunud Eesti esimene suurfilm, kauaoodatud ja ühtlasi Eesti seni kõige kallim film õnnestus ning kogus kodumaal ligi 168 tuhat vaatajat, mis on senine Eesti kinokülastusrekord. Eesti Vabariigi ajaloo kõrghetkest rääkiv ja eestlastele märgilise tähendusega linateos läks rahvale hinge. Soomes aga kogus koostööfilm, vaatamata Peter Franzeni esinemisele ja korralikule eelreklaamile loodetust vähem huvilisi – 15 tuhat.

Vaatamata erakordsele publikumenule ei pälvinud isamaaline suurfilm kodumaal kummati ühtegi auhinda, mis oli osale kultuuriavalikkusest suur üllatus. Elmo Nüganeni “Nimed marmortahvlil” ei pääsenud eesti filmikriitikute 2002. aasta parimate filmide preemiate jagamisel isegi viie parima filmi hulka, mis tekitas Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures asuva Ene ja Tõnis Kase fondi asutajates suurt rahulolematust. “See on ikka väike šokk küll, ja paneb mõtlema, kui esimest korda võidab üks eesti film nii suure vaatajate poolehoiu, aga kriitikud ei arva seda isegi nominatsiooni vääriliseks," väitis Tõnis Kask.
Tuumalu, T. (2003). Neitsi Maali läks Marko Raadile. Postimees, 20. veebr.

Väljavõtteid arvustustest

Linnar Priimägi, analüüsides linateost  propagandaesteetika vaatevinklist, eristab siinjuures kunstilist propagandat ja propagandakunsti: ““Nimed marmortahvlil” on propagandakunst, mis väärib täit tunnustust. Kuid ühel päeval saab temast kunstiline propaganda, mis pigem pakub huvi, kui läheb hinge. Kuni ta meile veel hinge läheb, peame ta ära vaatama, tema pärast naerma ja nutma, kogedes usku, lootust ning armastust.” Priimägi tõstab esile filmi lüürilisust – seda nii filmi suurepärase muusika kui ka dramaatika mõttes. Ka filmi sümboleis (perekonnaalbum jms) on lüürilist ülevust.
Priimägi, L. (2002). “Nimed marmortahvlil”. Propagandafilmi esteetikast. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 82.

Kriitik Evi Arujärv rõhutab helilooja Margo Kõlari muusika erilist rolli filmi õnnestumises. “Just muusika loobki filmi “aura” – tekitab mingi pildireas eneses puuduva olulise tähenduse ja tundevärvingu. /…/ Kõlari filmimuusika delikaatsus on mõjuv. Selles on kasinalt patriootilisi hingepaisutusi. See laotub üle kogu pildikeele ja ütlebki lihtsalt: lapsed olid sõjas. Nad tapeti ära nagu sõjas ikka. Meie oleme siin, alles.”
Arujärv, E. (2002). Kuidas kaunistada altarit? Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 87, 90.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Nimed marmortahvlil“ on filmiklassika-sarja 30. film, ilmunud 10.11.2012.

Huvitavat lugemist

Nimed marmortahvlil [filmiraamat] (2002). Tallinn: Taska Productions OÜ.

Viivik, A. (2002). Soovin filmile südamest edu [75 aastat enne mängufilmi "Nimed marmortahvlil" esilinastus Theodor Lutsu Vabadussõja-teemaline mängufilm "Noored kotkad", mille tegemist meenutab Lutsu 97-aastane lesk Aksella Luts. Ka andmeid filmi ja T. Lutsu kohta]. SL Õhtuleht, 1. nov, lk 14-15, ill.

Huvitavat vaatamist

Fotosid filmi tegijatest ja näitlejatest leiab huviline andmebaasi Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Erika Laansalu kogust.