Palju õnne! (2004)

Filmi saamisloost

Algselt oli filmi pealkirjaks "Uus Eesti" ning peategelasteks ainult Sasha ja Roma. Tegevustik oleks keerelnud põhiliselt ümber tänavalaste ja kodutute elu.

Režissöör Urmas Eero Liiv oma filmist:

Filmimise meetod
„Filmis kasutatakse kolme erinevat filmimistehnikat.

Amatöörvõte:
Sasha ja Roma valdusesse antakse odav, kuid minimaalseid tehnilisi nõudmisis rahuldav videokaamera. Poistele antakse kaamera käsitlemise oskus ja lastakse ca kuu aja jooksul umbes 15 tunni ulatuses filmida seda, kuidas möödub nende päev ja mida nad kogevad. Eesmärgiks on pääseda tänavaelule võimalikult lähedale. Ülesannet ei püstitata niimoodi, et mida jubedam, seda parem, vaid pigem, et mida tavalisem nende jaoks, seda vajalikum. Iga võttepäeva lõpus toovad poisid salvestatud lindi kokkulepitud kohas režissöörile. Raskused selle meetodi puhul ei kerki üles mitte sellega, et poisid ei oska piisavalt hästi filmida, vaid asjaolust, et kaamera võidakse varastada või müüvad poisid ise selle nõrkushetkel maha.

Poolprofessionaalne võte:
Portatiivse poolprofessionaalse digikaamera ja helioperaatoriga jäädvustatakse režissööri suhtlemine poistega.

Täiprofessionaalne võte:
Stuudiovõte kunstvalguse ja poolkaarrööbastega. Kasutatakse peategelastega pikkade intervjuude tegemiseks. Peategelased avavad oma loo, unistused ja mõtted.

Filmi montaaž:
Lõplikus variandis võib vajalikuks osutuda režissööripoolne voice over tema isiklike tunnete väljendamiseks.

Lisa:
Film ei peaks minu nägemuses kujunema mingiks väga süngeks ja nutuseks olukirjelduseks. Hea õnne korral leiame filmimise käigus värvikaid situatsioone ja isikuid, kes mõjuksid ambivalentselt, soojalt ja üldistusvõimeliselt. Enamgi veel, see on selle filmi puhul minu kui režissööri üks põhieesmärke."
EFI andmekogu

Filmi tootmine

Arendusperiood kestis veebruarist juulini 2003. Ettevalmistusperiood kestis 23 tööpäeva juunist juulini, filmivõtted algasid 20. juulil ja kestsid 20. oktoobrini 2003. Järeltootmiseks oli planeeritud 30 päeva, esituskoopia valmis 10.02.2004.
Filmi eelarve oli 298 652 EEK.
EFI andmekogu

Filmi algustiitrid

Palju õnne, Sasha, Kristo, Mikk!
Nad filmisid ise oma elu, nad saavad kaheksateistkümnesteks.
1985: nad sündisid nõukogude liidus perestroika esimese aasta hilissuvel
1989: balti ketis seisid inimesed enne nende neljandat sünnipäeva
1991: eesti taasiseseisvumise järel said nad kuueaastaseks
Aeg: 2003 hilissuvi
Selles filmis tähistavad nad oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva, samal ajal valmistatakse Eestis ette referendumit ühinemiseks Euroopa Liiduga.
Koht: Tallinn, Eesti Vabariigi pealinn
Urmas E. Liivi vaatlus

Noormeeste sotsiaalsed portreed

Sasha – Nõukogude liidu kokkuvarisemise järel kaotasid Sasha vanemad töö ja nad tõsteti korterist välja. Perekond sattus Koplisse, kus varsti tapeti Sasha isa. Sasha koolitee katkes peale viiendat klassi. Praegu vahetab Sasha pidevalt elukohta, kolides ühest lammutamisele kuuluvast majast teise. Tal pole dokumente ega kindlat sissetulekut. Sünnipäeva peab Sasha autobaasis, kus ta töötas mustalt, söögi ja joogi eest. Raha sünnipäeva pidamiseks teenis ta tänu filmimisele.

Kristo – Kristo elab koos vanematega Tallinna külje all Kakumäel väikeses majas. Pärast Eesti iseseisvumist püüdis perekond rajada talu Lõuna-Eestis, kuid katse ebaõnnestus. Kristo ema on brigadir nahkkotte tootvas firmas. Isa värvib autosid. Kristole meeldib koolis käia. Ta jumaldab kiireid autosid, ilusaid tüdrukuid ja sporti. Kristo sünnipäevapeo organiseerivad ja rahastavad tema vanemad. Pidu toimub odavas linnalähedases motellis.

Mikk – Mikk elab Mustamäel. Miku vanemad tegid peale Eesti isesesvumist kiiresti karjääri ja teenivad hästi. Miku isa on eduka rahvusvahelise firma tegevjuht ja ema juhatab Tallinna üht suurimat pubi. Vanemad on lahutatud. Võõrasisa ja ema alustavad peagi oma maja ehitamist. Mikul on oma tüdruk, kellega ta loodab koos elada elu lõpuni. Mikk armastab kõige rohkem lebotada ja süüa. Koolis on ta hinnetega kimpus ega suuda end korralikult õppima sundida. Miku sünnipäevapeo korraldab ja rahastab tema ema. Pidu toimubki samas pubis, mida Miku ema juhatab.
Filmi diktoritekst

Režissööri poolt läbi viidud intervjuu

Mida sa tead Nõukogude Liidust?
Sasha: Elada oli väga kerge. Oli mitmeid kordi parem.
Kristo: Kolhoosid olid. Kõik pidid hirmsasti tööd tegema. Igasugused viisaastaku plaanid ja... See oli üks suhteliselt jube aeg.
Mikk: Nõukogude Liit oli minu arust tühi must auk, seal ei old mitte midagi.

Kuidas Nõukogude Liit kadus?
Kristo: Seda, kuidas Nõukogude Liit ära kadus Eestimaalt, seda ma ei tea. Aga oleks huvitav teada. Midagi see Gorbatshov tegi, aga näed...

Kes oli Gorbatshov ja mida ta tegi?
Mikk: Ta oli... Ma ei tea.
Sasha: Gorbatšov...ei mäleta.

Millal sa oleksid tahtnud sündida?
Mikk: Kui aega võtta, siis eee... 1970. Kui Eesti iseseisvaks sai, siis oli... siis ei old siin mitte midagi. Siis oli nii palju võimalusi teha igasuguseid firmasid jne.

Kellena sa oleksid tahtnud sündida?
Kristo: Kui ma siin Eestis poleks sündinud, siis ma oleks tahtnud sündida Jamaikal. Palmipuude all või kuskil elada. Suured rastapatsid pähe teha. Ja olla ma tahaks Houdini all. Selline tore mees on. Tegi trikke ja asju.

Kus sa oleksid tahtnud sündida?
Sasha: Kuskil mujal, mitte Eestis. Kuskil Norras. Seal, kus oleks rahulik, kus keegi sind ei puutuks. Kus inimesed oleksid inimesed, mitte loomad, nagu siin.

Millest sa unistad?
Sasha: Peamine, et oleks katus pea kohal ja oleks, mida süüa ja töö. Et oleks tualett, vesi, et oleks kogu aeg soe.
Kristo: Kui kõik läheb nii, nagu ma loodan, siis peaks minust saama näitleja või midagi sellist. Kedagi sellist. Aga kui see ei õnnestu, siis alati on mul võimalik isa kõrvalt õppida autode värvimist ja sellist asja.
Mikk: Kui mul vanemaid ei oleks, siis ma ei oleks see, kes ma olen. Ma pean saama oma laiskusest üle. Aga kuidas ma seda teen, seda ma ei kujuta ette. Aga ma pean sellest üle saama, sest muidu ei tule mitte midagi välja. A samas ma loodan, et mu elu on... ongi selline mugav, nagu ma olen teda ette kujutanud. Ja nagu ma olen siiamaani elanud. Mugavalt, nahksohval.

Mida sa kardad?
Mikk: Ma kardan oma tulevikus kõige rohkem põhjalangemist. Aga ma loodan, et seda ei juhtu. Et kõik on persses, mitte midagi ei ole enam. Langed samale tasemele nagu kõik need Solnoki parmud ja joodikud ja narkomaanid. Ma loodan, et sellist asja ei juhtu.
Kristo: Kõige rohkem kardan pere ja tuttavate pärast. Kui keegi jääb auto alla või midagi. Ma ennem hüppaks pigem ise sinna auto ette, kui ma laseks... või et mu sõber või ema või isa või keegi sinna ette jääks. Seda ma kardan kõige rohkem.
Sasha: Kolid siia, kolid tänna, majad lammutatakse ära. Ja niimoodi joosta, see pole ka huvitav. Ma kuidagi tunnen, et tulemas on midagi halba.

Milline on maailm saja aasta pärast?
Kristo: Ma arvan, et ega seal maailmas vist väga palju ei muutu. Mingisuguseid lendavaid autosid vast ei ole. Kui siis mingisuguste tiivikutega nagu helikopterid või umbes nii. Kindlasti on paremad võimalused õppimiseks. Ja kui on inimesi, kes tahavad õppida ja teha ja saavutada, siis ma arvan, et elu peaks hakkama minema ülesmäge. Aga niikaua kui on selliseid inimesi, kes ennast üldse ei liiguta ega midagi ei tee... elu ei saa ülesmäge minna. Ma arvan, et kõik jääb ikka niimoodi... Nii, nagu on olnud kogu aeg.
Mikk: Ma ei kujuta ette, mis juhtub 30 aasta pärast. Nii kaugele ette ennustada on väga raske. Kui vaadata, kuidas elu on näiteks viimase kümne aasta jooksul arenenud, et 93ndal aastal keegi ei kujutand elu ette sellisena, nagu ta praegu välja näeb. Ei, mul ei ole konkreetseid ettekujutusi.
Sasha: Iga aastaga kõik muutub ja muutub ja saja aasta pärast ei oska üldse midagi ette kujutada. Kui juba praegu läheb aasta-aastalt hullemaks, siis pärast haarad üldse peast kinni. Mind ei huvita, mis tuleb pärast, absoluutselt ükskõik. Mis tuleb, see tuleb.
EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Allan Valge: „Kohe alguses võib selgelt, lihtsalt ja ühemõtteliselt ära öelda, et Urmas E. Liiv on jälle hakkama saanud ühe hea filmiga. Mis aga sugugi ei tähenda, et seda filmi oleks ka meeldiv ja tore vaadata. Ei ole. Hoopis raske ja kohati vastikki.
Filmi tegelaste valik ja ülesande piiritlemine on meeldivalt intrigeeriv ja õnnestunud. Peategelaste sotsiaalne kuuluvus loob vajaliku võrdluse ja konflikti, hoolimata sellest, et peategelased omavahel kordagi ei kohtu. Sotsioloogilise valimi nõutav vene rahvuse esindaja ainult lisab sellele juurde, kuid ei ole mingi kunstlik lisand. Sašast ja tema sõpradest-perest saab muide tahtmatultki filmi kõige dramaatilisemaid stseene. Karjuv sotsiaalne positsioon ja slaavi pihtimusvajadus lisavad konflikti ja dramaatilisust tasemeni, mida isegi eesti mängufilmis ei kohta, jäädes samas usutavaks ja kontakti reaalsusega.“
Valge, A. (2004). Kangem kui viin. Sirp, 5. märts, lk 15.

Jaak Kilmi: „Urmas E. Liivi tegelaste valik on tuntavalt vulgaarsotsioloogiline. On selge, et režissööril oli kavas nende kolme tegelase valikuga luua Eesti ühiskonnast sotsiaalne läbilõige, koos kõikide populaarsete klassivastuoludega — venekeelne geto-Eesti Kopli liinidel versus korralik keskklassi-Eesti versus staatuse ja rahulolu saavutanud uusrikaste-Eesti.
Liivi filmiga juhtub paraku niimoodi, et reaalsed inimesed kaotavad filmis õiguse iseenda isiksusele ja kingivad ennast üsna lihtsakoeliseks sotsiaalseks üldistusmaterjaliks. Urmas E. Liivi tegelased on kunstliku loogika konstruktsioonid. Kuigi reaalsed isikud, on nad paljuski tinglikustatud. Saša, Kristo ja Mikk on ühel hetkel fiktsioonid, kes on pandud filmi teenistusse.
Samas üks asi, mis teeb Liivi filmist tähelepanuväärse, on Liivi antropoloogipilk. Ma eriti ei mäleta, et oleksin ekraanil väga tihti kohanud päris elu, nii nagu see pulbitseb tänavatel, pubides, privaatsaunades, keldrites, läbudel. Selles mõttes on sünnipäevapidu tänuväärne võimalus heita pilk mõne grupi kommete, suhete ja käitumise valda. Asotsiaalsete kalduvustega Saša salaviinapeo jäädvustus, mis lõpeb kakluse ja noavälgutamisega, on dokumentalistikas saavutus. Samamoodi on huvitavad ka Miku jõmmipidu ja Kristo armsalt keskpärane pereklassiõhtu linnalähedases motellis.
Igal juhul on mul tunne, et kui kellelgi on juurdepääs Eesti inimese kaameraga kaardistamata eluhetkedesse, siis on see Urmas E. Liiv.“
Kilmi, J. (2004). Asjade seisust euroreferendumi paiku. Teater. Muusika. Kino, nr 7, juuli, lk 104-108.

Kristiina Davidjants: „Liivi ennast naljalt kaadris pole, kuid tema filmid on väga isiklikud. Teadaolevalt oli Urmas E. Liivil raskusi rahalise toetuse leidmisel, sest ettepanek teha film sellest, kuidas ja mis põhjusel elavad venelastest asotsiaalsed noored, nagu nad elavad, tundus meie rahajagajatele ilmselt blasfeemilisena. Ometigi kipub reaalsus olema teistsugune, kui me seda endale ette tahame kujutada.“
Davidjants, K. (2004). Film, mis jahmatab. Postimees, 12. veebr, lk 18.

Margit Tõnson: „Liiv on materjalile lähenenud nagu halb sotsioloog, kes hakkab küsitlust koostama ja teab juba ette, mida ta saada tahab. Nii tulevad küsimused suunava iseloomuga ja väide saab tõestatud. Paraku ei mahu need tegelased lavastaja seatud raamidesse.
Portreed on värvikad, seda ei saa salata. Huumorit on ülearugi, idee poolest peaks film ju valukohtadele viitama? Situatsioonikoomikat pakub enim keskklassi perekond, kes kõigest väest püüab olla tasemel, teha kõike "nagu tehakse".“
Tõnson, M. (2004). Oleme 18-aastased. Eesti Päevaleht, 14. veebr, lk 11.

Linnar Priimägi: „Saksa avangardist Joseph Beuys deklareeris kord: igaüks võib olla kunstnik. Nüüd kuulutavad sonyd: igaüks võib olla dokumentalist. Moodne kunst odavnes ees. Dokumentalistika odavneb takka.
Armetu „videokunsti” ja dokumentalistika abielutunnistus on  Urmas E. Liivi tehtud „Palju õnne!” (2004), mis algab nagu Sony fotoaparaadi reklaamplakat: „Siin on see kaamera. Õhtul hakake midagi püüdma või filmige üksteist. Igasuguseid jutte, kuhu te täna lähete jne.” Juhuslikele noortele anti nende sõnadega „ülesanne filmida oma igapäevaelu”. Et videotehnika oli tollal veel kallis, täiendas režissöör: „Kaamera välimus on veidike rikutud, et ei oleks nii „isuäratav”... Ärge ära varastage!” Nii said noist noorukitest dokumentalistid. Nad jäädvustasid oma sünnipäevi, tegid tänapäeva mõistes kaks koduvideot, mille siis Urmas E. Liiv rööbiti monteeris. Väga odavalt saadud dokumentaalsus — aga, nagu öeldud, dokumentalistika kui päriskunsti ja dokumentalistika kui rahvakunsti vaheline piiripunkt. Säärase isetegevusse neeldumise vastu töötavadki festivalid Soosaarel Pärnus või „DocPoint” Helsingis ja Tallinnas. [...]
Kaamerakunst pole кунсткамера, kus kõrvalise külastajana uudishimutseda ühiskonna nurisünnitiste kallal. Vaja on teovõimast karakterit. Ning oma sõnumiga režissööri.“
Priimägi, L. (2011). Kaamerakunst ja кунсткамера. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 93-102.