Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Palju õnne! (2004)

Sasha, Kristo, Mikk. Nad filmisid ise oma elu, nad saavad kaheksateistkümnesteks.

Sisukokkuvõte

Vaatlusfilm kujutab kolme erinevasse sotsiaalsesse kihti kuuluva noore elulaadi ja maailmapilti. Suure osa materjalist on filminud peaosalised ise.

Režissöör Urmas E. Liiv annab noormeestele videokaamerad, et nad jäädvustaksid oma argipäeva. Saša filmib oma sõpru joomas Eesti Vabariigi auks, tänavapoisse nuusutamas, lammutamisele minevat maja, kus ta koos teiste kodututega elab, nende arutlusi poliitikast, pidevas hämarolekus viibivate inimeste olelusvõitlust. Tema ainukeseks sünnipäevakingiks on saunaskäik. Päeval hangib Saša sõprade abiga joodavat ja ostab turult söögipoolist. Pidu peetakse autobaasi valvurimajakeses. Juuakse ohtralt, tantsitakse, kallistatakse, kakeldakse, klaaritakse suhteid ega hoita tagasi tundeid oma elust rääkides. Kristo käes tabab kaamera koolielu ja klassikaaslasi, palju ilusaid tüdrukuid, hetki kooriproovis ja spordiväljakul. Peale kooli sõidetakse sõpradega ringi, vilistatakse parklas kummi. Kristo sünnipäevapeo ettevalmistamisega on ema juhtimisel ametis kogu pere. Turul valitakse puuvilju, supermarketis serveerimistarbeid, tort on eritellimus. Pidu linnalähedases motellis kujuneb ontlikuks lauasistumiseks. Tants ei saa hoogu sisse. Võib-olla sellepärast, et Kristo perele on laud kaetud kõrvalruumi? Veidi elevust tekitab kingituste, eriti stringide demonstreerimine, lahkumisel testitakse parkimisplatsil auto tümpsu. Mikk filmib sõpru ööklubis lõbutsemas ja tüdrukut, kellega veedab suurema osa oma ajast. Õppimine Mikule huvi ei paku, kuid koolis saab sõpradega nalja teha, varjulises õuenurgas suitsetada ja lutipudelist viina juua. Tema pidu toimub ema juhitavas pubis, muusikat teeb bänd, ettekandjad ja kelnerid teenindavad professionaalselt. Siiski käib Mikk isiklikult köögis kontrollimas, et liha oleks hästi küps. Külalisi tuleb palju, kinke on ohtralt. Pidu läheb hooga käima: sünnipäevalast kiigutatakse, tantsitakse, suitsetatakse sigareid ja juuakse võistu. Peo- ja argistseenide vahele on pikitud intervjuud, kus noormehed vastavad küsimustele mineviku ja tuleviku, oma unistuste ja hirmude kohta. Kellelgi neist pole aimu, kuidas kadus Nõukogude Liit ja mida tegi Mihhail Gorbatšov. Saša meelest oli Nõukogude ajal parem. Tulevik on talle ükskõik, peaasi, et oleks katus pea kohal ja süüa ning töö ja rahulik elu. Kuid tal on aimus, et tulemas on midagi halba. Kristo arvates oli elu vanasti kehv. Ta tahab saada näitlejaks või oskustööliseks ja tema mure on, et pereliikmetega ja tuttavatega midagi ei juhtuks. Ta arvab, et elu võiks minna ülesmäge, kui inimesed selle heaks pingutaks. Miku jaoks on endine aeg „must auk“. Ta kardab jõukuse ja mugava elu kadumist ning loodab oma laiskusest võitu saada. Tulevikku prognoosida pole tema meelest mõtet, sest elu läheb nagunii teisiti.