Peaarhitektid (1999)

Arvamusi filmist

Leonhard Lapin: „Andres Sööt on oma teose „Peaarhitektid“ filminud nagu ikka, halastamatu ja dramaatilise tõelähedusega, isegi purustades illusioone Tallinnast kui kaunist keskaegsest linnast koos seda ümbritseva funktsionalistliku kodanliku koore ning romantiliste puitasumite taustaga. Tema aga filmib ligalaga, halli sovetiarhitektuuri, nõukoguliku modernismi monstrumeid, takkaotsa okupantide magalaid ning uuema aja torne kesk kõike seda sitta ja kaost, mida tänane Tallinn endast kujutab. Andres Söödile kui iseseisvale filmimeistrile pole mul midagi ette heita.

Milleks aga filmis tegutseb Ike Volkov, omaaegne uuendusmeelne arhitekt, isegi uuenenud Arhitektide Liidu liider? Selle asemel, et omaaegsetelt tippjuhtidelt, nõukogude võimu ustavatelt teenritelt, selle linna ja tolle linna, aga mõneti ka kogu Eesti sovetliku keskkonna dekoraatoreilt tõde välja pigistada, /---/ figureerib Volkov filmis kui ustav ümmardaja ja kambamees. /---/

Tänu Ike Volkovi moraalsele toele esinevad kõik kolm kui rahva heategijad ja Moskva võimu all kannatajad, kuigi omal ajal nautisid nad Moskva hüvesid täiel rinnal. /---/

Ja need omaaegsed riigitegelased on nüüd mõnusad vanamehed, lausa „kaunitarid“, kes olid lihtsalt ühe koletise ohvrid. Nimetatud film ongi visuaalselt film koletisest, tekst tuleb „kaunitaride“ suust ja uinutab meid nagu omaaegne kaunis muinasjutt kommunistlikust tulevikust. Kardan, et see unelm pole siiani kustunud!“

Lapin, L. (2000). Kaunitarid ja koletis. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 81-83. 

Arhitektuuriteadlane Triin Ojari: „Head arhitektuurifilmi on ilmselt sama raske teha kui head arhitektuuri ennastki, filmikunstilise konksuna ei pea aga hea film kaugeltki rääkima heast arhitektuurist. Andres Söödi üleeile ETV-s esilinastunud film Tallinna peaarhitektidest süveneski nõukogudeaja inetuse esteetikasse, paneelhallidesse uusrajoonidesse, lagastatud linnaehituslikesse tühimikesse, arhitekti kui suure süsteemi mutrikese teo- ja vastutusvõimesse.

Filmitud materjalis – stalinistlikes pompoosseis akvarellperspektiivides ja monotoonseis „mägedes“ – on seda arhitektuuri kui keskkonda kujundava printsiibi jõudu ja elaani, olgu nende reaalne funktsionaalne äpardumus siinkohal kõrvale jäetud. Head filmi materjalist paraku ei tulnud – utopistlikku jõudu kolme vananeva arhitekti persoonile üles ehitatud filmist ei kumanud, pigem jõuetut käegalöömist – majaehitustehased ju muudkui huugasid… /---/

Lohiseva tempoga portreteeritud arhitektidest andis illustratiivse materjali ja oma isikliku karisma poolest tänuväärseimat materjali muidugi Mart Port – juba aastal 1950 (!) aktiivselt projekteerimisse tulnud mees, kes oli Eesti Projekti peaarhitekt ligi 30 aastat.“

Ojari, T. (1999). Peaarhitektid ja nende linn. Eesti Päevaleht, 10. sept, lk 19.