Inimesed sõdurisinelis (1968)

Tallinnfilmi sünopsis

Film "Inimesed sõdurisinelis" kirjanduslikuks aluseks on Paul Kuusbergi 1961. a. ilmunud romaan "Enn Kalmu kaks mina". Aines, mida käsitletakse nii romaanis kui ka filmis, viib lugeja-vaataja tagasi II maailmasõja päevisse, aega, kui Punaarmeesse mobiliseeritud Eesti mehed pärast raskeid katsumusi tööpataljonis formeeritakse eesti korpuseks. Olulisel kohal on korpuse tagasitee Eestisse läbi ränkraskete lahingute Velikije Luki all ja Eestimaa pinnal Emajõe kallastel.

Eesti laskurkorpus

Punaarmee eesti rahvusväeosa Teises maailmasõjas. Eeltööd selle moodustamiseks algasid 1941. aasta sügisel. 18. detsembril 1941 andis NSV Liidu Riiklik Kaitsekomitee täiesti salajase määruse korraldusega alustada samal kuul Uurali sõjaväeringkonnas 7. Eesti laskurdiviisi formeerimist. Rahvusväeosad Punaarmee koosseisus moodustati ka näiteks lätlastel, leedulastel, grusiinidel, kasahhidel jt. 7. Eesti laskurdiviisi formeerimisel selgus, et üks diviis ei suuda vastu võtta kõiki eestlastest sõjaväekohustuslasi, kes NSV Liidu tagalas viibisid. Sellepärast alustati Tšeljabinski oblastis veel teise, 249. Eesti laskurdiviisi formeerimist. 1942. aasta septembris ühendati eesti diviisid 8. Eesti laskurkorpuseks. Sellesse kuulus umbes 27 000 inimest, kellest 85–90% olid eestlased. Korpuse komandör oli kindralleitnant Lembit Pärn.

8. Eesti laskurkorpus kuulus tegevarmee koosseisu üle kahe ja poole aasta. Tervikuna osales korpus sõjategevuses 125 päeva: Velikije Luki all 39 päeva 1942. aasta detsembrist 1943. aasta jaanuarini, Eesti vallutamisoperatsioonis 1944. aastal 69 päeva (enamiku sellest Saaremaal) ja Kuramaal 1945. aasta märtsis 17 päeva. Lisaks tegutses  korpuse suurtükivägi 2. Balti rinde koosseisus Neveli, Novosokolniki ja Nasva all 1943. aasta sügisel ning Narva rindel 1944. aastal. Põhjuseid, miks korpus nii vähe lahingutes osales, oli vähemalt kaks: ühelt poolt tema kui rahvusväeosa ebausaldusväärseks pidamine, aga teiselt poolt oli korpus vajalikum  propagandistlikus kui  sõjalises mõttes („Eesti NSV oma armee”).

Juunist 1945 kuni likvideerimiseni mais 1946 kandis väeosa nime 41. Kaardiväe Eesti Tallinna Laskurkorpus. Eesti rahvusväeosasid siiski lõplikult ei kaotatud. Kuni 1956. aastani teenis enamik kutsealuseid Eesti pinnal, kas 22. Kaardiväe Eesti Üksikus Laskurbrigaadis (1946–1951) või 118. Kaardiväe Eesti laskurdiviisis (1951–1956). Estonica, http://www.estonica.org/et/8_Eesti_laskurkorpus/ (11.11.2011). Estonicat haldab Eesti Instituut.

Filmist ja selle teest ekraanile

“Inimesed sõdurisinelis” on ainus Eestis tehtud kunstiline film, mis kujutab Teise maailmasõja lahingutest osavõtjate võitlusteed. Erinevalt Paul Kuusbergi romaanist “Enn Kalmu kaks mina” (1961), mis keskendub peamiselt  ühe noore eesti mehe siseheitlustele enne rindele saatmist ja lahinguteel, võetakse filmis vaatluse alla ka Enn Kalmu saatusekaaslased. See oli Jüri Müüri neljas mängufilm. Nii Kuusbergi romaan kui ka Jüri Müüri film on oma aja kohta julged ja ausad. Juba kogenud filminäitlejate Leonhard Merzini ja Heino Raudsiku kõrval  debüteerivad linateoses paljud noored eesti näitlejad.

Filmi tee ekraanile on, nagu tollal juba tavaks saanud, vaevaline. Ja seda peamiselt ideoloogilistel põhjustel. Režiistsenaariumi ja juba filmitud materjalidega ei jääda kuidagi rahule. Filmi tootmine pannakse mitmeks kuuks seisma. Moskva käsul peetakse vajalikuks kärpida stseene tööpataljonist ja lahingutest. Linaloo raamimiseks nõutakse kaadrite lisamist  Tehumardi mälestusmonumendi avamisest jms. Arhiiviandmed näitavad, et läbides NSVL Kinokomitee toimetuskolleegiumi kadalipu, heidetakse selle otsuses filmile ette muuhulgas seda, et  “autorid säilitavad ja õhutavad (vene k. pedalirujut) järjekindlalt ajaloolise ebaõigluse teemat niinimetatud väikerahvaste vastu”, näidatakse liiga palju “tööpataljoni raskeid stseene, mis jätavad filmituna vangilaagri mulje” (vene k. lagernõje), “filmis on väga palju repliike ja juttu eestlaste vastastest repressioonidest, “Kremli poliitikast” väikerahvaste suhtes”” ning  peaaegu üldse ei näidata Eesti korpust Nõukogude armee ühe osana võitluses fašismi vastu.
ERA R-1707.1. 1036.

Valgejõel ja Loksal filmiti episoode rahvuskorpuse formeerimisest Uraalis, seal oli Uraalidele iseloomulikku männimetsa. Kastres, Kavastus ja Mäksal filmiti kaadreid Emajõe ületamisest. Allikas: Müür, J. (1967). Enn Kalm Emajõe kallastel [vestlus filmivõtetest, üles kirjut. A. Kavald]. Edasi, 19. aug.

Filmivaataja muljeid

Blogija Dariuse muljeid filmist (2010): “Lapsepõlve üks paremini säilinuid kinoelamusi. Kuna ideoloogiliselt selline raske kraam tänapäevas seedimiseks, siis telerist seda filmi väga ei näidata. Kahju natuke. Eile filmi vaadates oli elamus suur. Krt see film on hea. Väga hea. Müts maha Jüri Müüri ees, et suutis sellisel aastaarvul teha sellise karmi ja suht ausa sõjafilmi. Kommunistlik alatooni on üllatavalt vähe ja tolleaegsetele vene sõjafilmidele omast imalat heroilisust on veelgi vähem. Sakslased ei ole näpitsprillidega sadistid ja punaarmeelased ei sure alles 24-ndat kuulitabamust ja pärast tankirusika tanki suunas heitmist. Sõda on kujutatud sellisena nagu ta on. Rõve üritus. Imetlusväärne oli kuidas olematute vahenditega (Filmis nägin umbes 1 tanki, seegi tundus vineerist olevat ja mõnda markeerivat lõhkelaengu plahvatust) suudeti lugu jutustada nii, et suutsid uskuda nende meeste tundeid ja argipäeva. Loomulikult ei saa ära unustada ka vinget dialoogi. Samapalju mõnusaid ütlemisi on meelde jäänud kui Viimsest reliikviast ja Mehed ei nutast. Juhuslikult olen raamatut ka lugenud. Film ei jää raamatule kuidagi alla. Sama hea. Eesti oma Full Metal Jackets.”
...raisk, http://raizk.blogspot.com/2010/08/inimesed-sodurisinelis-1968.html (15.11.2011).

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Inimesed sõdurisinelis“ on filmiklassika-sarja 25. film, ilmunud 06.10.2012.

Lisalugemist:

Ojalo, H. (koost.) (2007). Korpusepoisid. Eesti sõjamehed 22. Eesti territoriaalkorpuses ja 8. Eesti laskurkorpuses Teises Maailmasõjas aastatel 1940-1945. Kirjastus Sentinel.  

Mandel. M. (2008). Eesti poiste kolgata tee. Õpetajate Leht, nr 4, 1. veebr.

Lõhmus A. (2008). Kaitseväelastest said korpusepoisid. Eesti Ekspress, 11. veebr.

Schultz, U. (2009). Unustatud langenud. Eesti Päevaleht, 8. mai.