Inimesed sõdurisinelis (1968)

Rudolf Allaberdi meenutusi

Jaak Lõhmuse käsikirjalised materjalid saatele filmist: katkeid intervjuust Rudolf Allaberdiga (16.12.2008):

“Ja üldiselt see film on /---/ eks ta ole ikka meil Tallinnfilmi natukene kodukootud film, jah, aga ta ikkagi täitis oma ülesande ära vähemalt, noh, ainus, mis tehtud üldse sellest ajast siin Tallinnfilmis ja võib-olla tõesti nagu väike mälestusmärk korpuse sõduritele /---/ ja eesti rahvale tollest ajast ja sellest samast situatsioonist, satuvad kahele poole rinnet, vend venna vastu, isa poja, poeg isa vastu. Eesti rahva tragöödia. /---/ Kes mobiliseeriti Punaarmeesse, kes Saksa armeesse, kes lasi jalga, siit poolt või sealt poolt, no sundseis oli, sundseis.”

“Enn Kalmu mõttemaailm oli minule väga lähedane, tema tundemaailm samuti, samuti see maailmavaade, needsamad kahtlused ja tõrksus, mis olid Kalmul, siis need on ka minule omased, /---/ ainult et Enn Kalm hakkas hiljem nagu punaselt mõtlema või sinna kanti minema, siis mina olen tõrges olnud siiamaani ja vist surmani, et ei ole mina komsomol olnud ega parteilane ja nii edasi…”

Filmi režissöörist Jüri Müürist: “Mis kõige rohkem sümpatiseeris tema juures - ta oli väga otsekohene ja täisaus mees, ta ei sallinud šlikerdamist, ja teiselt poolt siis ta oli selline, ma ütlen, hella südamega, ma nägin mõnigi kord, kuidas tal silm läks märjaks ja... temas oli poisikeselikku, talle meeldisid relvad, ta käis kogu aeg, pussnuga vööl ja stardipüstol, ja ta kasutas neid igal võimalikul viisil ja ajal, nii et ta oli selline heas mõttes vastuoluline, väga sümpaatne, inimesena samuti, me saime väga headeks sõpradeks selle filmi juures.”

Jüri Müüri saksa mundris mineviku kohta: “Ta rääkis minule, et ta oli  lennuväe abiteenistuses, oh jumal, ta siis läks ju kuhugi sinna itta või ma ei mäleta, mis laagritest ta läbi käis ja tal oli väga tormiline ja seikluslik noorus. Ma pärast lausa imestasin, kuidas teda vastu võeti Moskvasse ja, aga noh, tal oli ikkagi see, trots oli ka nagu Enn Kalmulgi sees.”