Verekivi (1972)

Tallinnfilmi annotatsioon

Verekivi on seiklusfilm, kuid seikluslik süžee puudutab ka tõsist ja karmi ajaloolist tõde - võitlust mitme leeri vahel keskaegses Tallinnas. Tegevustik toimub 1535. aastal, mil linnakodanike võitlus feodaalide vastu sundis raekohut langetama õiglase otsuse ning surma mõistma isepäise ja julma parun Üxkülli. Film räägib inimese õigusest olla vaba, seltsimehelikkusest ja sõprusest deviisi all: üks kõigi - kõik ühe eest.
Tallinnfilm, http://www.tallinnfilm.ee/index.php?page=117&product_id=155&action=show_product_details (19.06.2012).

Film toetub ajaloolisele faktile

1535. aastal mõistis raekohus surma parun Johann von Uexkülli, kes oli julmalt surnuks piinanud ühe vaba mehe seisusesse tõusnud talupoja,  rikkudes sellega Tallinna linnaõigust.

Riisipere mõisniku Johann von Uexkülli nimi sai tuntuks konflikti tõttu Tallinna linnaga. Ta piinas surnuks ühe oma Tallinna põgenenud talupoja, minnes sellega vastuollu Tallinna linnaõigusega, mille kohaselt aasta ja ühe päeva (tegelikult ilmselt aasta ja 6 nädalat) linnas viibinud isik oli linna kaitse all. Aadlik sattus kohtu alla mõrvatud talupoja venna kaebusel, kes oli Tallinna tänavaprügitajaks.

Johann von Uexkülli hukkamine on kirja pandud Tallinna vanas kriminaalkroonikas. Katkend kättesaadav:
Kuulsaid mõisnikke, http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/kuulsaid/kuulsaid_uexkull.html (24.10.2010).

Filmi tootmine: 28.12.1971 - 28.11.1972

Fotoproovidel (fotograaf Ott Vasemaa) on kandideerimas filmirollidele ka näiteks Evald Aavik, Voldemar Kuslap, Raul Tammet, Georg Ots jt.
Fotoalbum Eesti Filmiarhiivis A-199, A-200.

Toonasest retseptsioonist

Ehkki film „Verekivi“ ei ole mõne tuntud kirjandusteose ekraniseering (mida algallikaga võrreldaks), ei pääse ta iialgi võrdlusest oma samažanrilise eelkäijaga, filmiga „Viimne reliikvia“. Ja neid ei võrdle mitte üksnes kriitikud, vaid ka vaatajad ning enamasti tuleb miinuspunkte ikka „Verekivile“.
Orav, Õ. (2003). Verekivi. Rmt: Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 569.

Valdeko Tobro: „Eesti filmikunstis on peaaegu igas žanris teoseid, mida võib pidada lokaalseks saavutuseks ja mille kunstitaseme järgi tuleks joonduda. Seiklusfilmi žanris on niisuguseks teoseks režissöör Grigori Kromanovi „Viimne reliikvia“. /---/ Kromanovi filmi peamine voorus, tänu millele ta nii värskelt meeles püsibki, on huvitav teine plaan, autori suhtumine ekraanil kujutatavasse, mis avaldub kõrvutamises, hüperboliseerimises, analoogiates, ootamatutes sidestustes ja muidugi ka sündmustikku kommenteerivates lauludes, mis kõik kokku annavadki tema teosele kaasaegse seiklusfilmi tonaalsuse.

Tallinnfilmi uus ajalooline seiklusfilm „Verekivi“ on küll „Viimse reliikviaga“ üsna sarnane, mõnes lõigus isegi liiga sarnane, kuid niisugune rikastav teine plaan ja järelikult ka kaasaegne tonaalsus puuduvad temas täiesti. Sündmustik ja tegelaskujud pakutakse ekraanil välja kui väärtus omaette, ilma autoripoolse suhtumiseta, mis neid ideeliselt mõtestaks ja kunstiliselt ilmestaks. Et aga nii süžee kui ka kangelased ei paista silma erilise originaalsuse ega võluga, siis saavad just nende jäigast serveerimisest alguse mitmed filmi oluliselt vaesestavad puudused.“
Tobro, V. (1973). Kriitiku veerud. "Verekivi". Rahva Hääl, 10. märts.

Ela Unt: „“Reliikvia“ laulud ei saanud vist põhjuseta nii populaarseks. Filmis ei seletanud nad midagi ära, vaid toetasid autorite positsiooni, teravdasid meeleolu kaudu mõtet. Viimase aja eesti filmides on väga moodi läinud seda laadi lauludelt tuge otsida, aga kõigele ja kõigile üks liist ei sobi. Nii jääb ka „Verekivi“ ainus laul hüüdjaks hääleks ja tahab liiga vara kõike selles niigi selges asjade käigus veel selgemaks teha.“
Unt, E. (1973). "Verekivi" vaatamas. Noorte Hääl, 7. märts.

Õnnestunuks peetakse leedu näitleja Antanas Barčase osatäitmist Johann von Uexkülli rollis. Antanas Barčas ise on öelnud, et selles rollis varitses pidevalt kaks ohtu: kas parunist ei tule liiga sümpaatset kuju või jälle pesuehtsat kurjategijat, kes juba filmi esimestes kaadrites näitab end ettevõtliku mereröövlina. Tutvudes käsitletava ajastuga, otsustas näitleja mängida Johann von Uexkülli mehena, kellele meeldib võim, kes on küll negatiivne tegelane, kuid samas ka huvitav ajalooline isiksus.
Kahjuks puudub Johann von Uexküllil ekraanil vääriline vastane ehk, teiste sõnadega, „Verekivil“ puudub seiklusfilmi üks peamisi komponente – ideed kandev positiivne kangelane.

Kiita said ka näitleja Andres Ild, kes debüteeris filmis Andrease rollis, ja Siim Rulli Suurepere Matisena. Märkimist leidis kunstnik Halja Klaari ja operaator Mihhail Dorovatovski töö filmi visuaalse külje loomisel, möödaniku huvitaval kujutamisel.
Orav, Õ. (2003). Verekivi. Rmt: Tallinnfilm I Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 569-571.