Inimene, keda polnud (1989)

Tallinnfilmi sünopsis

See on mingil määral pühendusfilm unustamatule ja kordumatule raadiohäälele Imbi Valgemäele. Filmis on kasutatud teatri- ja raadioinimeste nii suulisi kui ka kirjalikke mälestusi.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 540.

Filmi saamisloost

Jaak Lõhmus: „Filmilooja võib teinekord ammutada inspiratsiooni ka ainest, mis esmapilgul näib täiesti ebakinematograafiline. Nii oli ka Peeter Simmil idee teha film inimese häälest. Häälest, mis elab edasi ka siis, kui seda inimest enam pole.

Peeter Simmi ja Toomas Raudami filmi lugu toetub motiividele legendaarse raadio- ning lavahääle Imbi Valgemäe päevikutest, samuti on kasutatud näitlejate Ruut Tarmo ja Mari Möldre elujuhtumisi puudutavaid arhiivimaterjale.

Filmi toimetaja Tiina Lokk: „Siin on lähtutud faktidest, aga samamoodi on lähtutud ka nendest emotsioonidest, mis me saime küüditatute päevikute lugemisest. /---/ Inimene, kes ei tea, kes oli Imbi Valgemäe, võtab selle filmi täpselt samamoodi vastu, ja võib-olla isegi paremini, sest ei hakka mõtlema, kas üks või teine fakt on elutruu või mitte.“

Seega räägib film ühe põlvkonna eesti raadioinimeste ja näitlejate saatusest aastatel 1939-49.

Peeter Simm: „Olen raadio poolt üles kasvatatud, lapsepõlvest on meeles Imbi Valgemäe lugemine. Imbi Valgemäe on fenomen.“
Kaadris: Inimene, keda polnud [telesaade] (2012). ERR, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-inimene-keda-polnud (23.10.2012).

Imbi Valgemäe

Imbi Valgemäe (28. september 1923 Tammiku, Roela vald – 27. august 1960 Tallinn) oli eesti näitleja.

Imbi Valgemäe õppis 1951–1952 Tallinna Draamateatri õppestuudios. Ta oli 1947–1957 Riikliku Filharmoonia sõnakunstnik, esines Eesti Raadio laste- ja kirjandussaateis. Ta jäljendas murdeealiste poiste ja mudilaste kõnet. Aastal 1957 anti Imbi Valgemäele Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.
Albumis "Eesti väljapaistvaid sõnakunstnikke III" (Melodija 1974) on Imbi Valgemäe esituses lood "Kes esineb?", "Mari-Kisakõri", "Emakene", "Poja äratamine" ja "Liigsööja".
Imbi Valgemäe, http://et.wikipedia.org/wiki/Imbi_Valgem%C3%A4e (24.10.2012).

Imbi Valgemäe „on tänaseks sedavõrd unustusse vajunud, nagu polnuks teda kunagi olemas olnudki. Tänastele lastele on tema nimi võõras, ometigi kasvasid Valgemäe plaadistatud muinasjuttude saatel omal ajal üles terved põlvkonnad.

Lühikeseks jäänud eluteega naine – terviseprobleemid murdsid ta vaid 37 aasta vanuselt – pälvis rohket tunnustust häälejäljendajana, kellel oli selles vallas kaasasündinud anne. Tema hääl oli haruldane nähtus ja sõjajärgne ajastu – mille vältel Valgemäe täiskasvanuks saades suurelt jaolt töötas – eesti rahva jaoks üks traagilisemaid.“
Davidjants, K. (2012). Inimene, keda polnud, ja hääl, mis oli. Eesti Päevaleht, 8. juuni, lk 20.

Stsenarist Toomas Raudam: "Filmi idee tekkis seoses meie tuntud sõnameistri ja estraadikunstniku Imbi Valgemäe (1923-1960) kujuga, eelkõige tema häälega, mis oma sügava sisseelamisega laste maailma ning võimega neid hääli ja maailmu uuesti kuuldavaks teha, võitis endale 50-ndail aastail tuhandeid austajaid ja imetlejaid nii laste kui täiskasvanute hulgas.
Oma eluloos (hoiul Teatri- ja Muusikamuuseumis) kirjutab I. Valgemäe: "Kõige rohkem elus armastasin ma oma ema. Ta suri noorelt. Kui minu ellu saabus uus ema, siis silitas ta oma käega mu pead, aga see oli nii kare ja imelik, see polnud enam minu ema." See võis olla algtõukeks kodunt lahkumisele, aga ka huvi ühe teistmoodi hääle, nimelt raadio hääle vastu, mis tollal (1930-ndad) oli pikkamööda tekkimas ja arenemas.
Meie filmi kangelane Imbi kohtub inimestega, kes on seotud raadioga. Loomulikult peab nende hulgas olema kesksel kohal armastussuhe, sest Imbi on ju noor tüdruk. Imbi hääl on inimlik, tal on isegi mingi teine, taevalik mõõde. Tollased raadiohääled, kuuldemängud ja lastesaated olid aga ametlikud, kuivad ja õpetlikud. Imbi on keeruline karakter selles mõttes, et kuigi väliselt on ta liikuv ja sädelev, on ta sisemiselt endassetõmbunud ja üksik.
Toomas Raudam. Esildis täispika mängufilmi "Hääl" kirjutamiseks, 19.08.1987.
ERA: fond 1707; nim.1; s-ü. 2827.

Filmi tootmine: 19.12.1988-21.11.1989

Rollidest

„Imbi rolli jäid lõpuks Katri Horma ja Kärt Kross. Me panime nad lausa üksteise vastu mängima ja see oli fair play, nad aitasid üksteist maksimaalselt. Praegune tulemus ongi selle sümbioos, Katri pildis, Kärt helis,” selgitab režissöör.
Davidjants, K. (2012). Inimene, keda polnud, ja hääl, mis oli. Eesti Päevaleht, 8. juuni, lk 20.

Jaan Ruus: „Väikerollide kehastajad on valitud hea tüübitundmisega: Tõnu Kilgase mehelik jaamaülem, tema eksalteeritud elukaaslane Rita Raave, Raine Loo sügavalt armunud juuditar Fisch on värvikad marginaalsed märgid. Simm paneb ka iseenda Otto Fischiks, tema perekonnapiltidele, jäädes niiviisi meheks, kelle korteris tegevus toimub.“
Ruus, J. (1990). Ajastu petuhääled. Päevaleht, 6. mai.
 

Filmi vastuvõtust

Õie Orav: "Filmi peeti õnnestunuks ja võrreldi Simmi esimese täispika mängufilmiga „Ideaalmaastik“ (1980), mis tõstis lati väga kõrgele just tegija enda jaoks. Arvustajad on märkinud, et „Inimene...“ on Simmi loomingus nüüd see film, mis on võrdne „Ideaalmaastikuga“, kuid samas ka jõudmine uuele tasandile.
Mainitakse, et Simmi vahepealsed filmid „Arabella, mereröövli tütar“ (1982), „Puud olid...“ (1985) ja „Tants aurukatla ümber“ (1987) olid ju huvitavad vaadata (sest Simmi on alati huvitav vaadata!), ent mitte uut taset pakkuvad.
Seda meeldivam on tõdeda, et filmiga „Inimene, keda polnud“ tuli Peeter Simm kui looja välja mõningasest seisakust, andes tuge lootusele, et tema tulevased tööd tõstavad taas Eesti filmikunsti mainet ka rahvusvahelisel areenil.
Oodata ei tulnudki kaua, sest juba järgmisel, 1990. aastal toimus kuulsa Cannes`i 43. rahvusvahelise filmifestivali ajal sellega paralleelselt uusi filmirežissööre tutvustav sari Quinzaine des Realisateurs, milles osales (Eesti mängufilmidest esimesena) ka Peeter Simmi "Inimene, keda polnud"."
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 540.

"Need on täiesti erinevad festivalid, ainult et toimuvad ühel ajal ja ühes majas. Festivalil "Režissööride kaks nädalat" filme ei auhinnata, ja seal näidatavates filmides on rõhk puhtal esteetikal ja filmiprogrammile "Teine vaatenurk" püütakse leida tasakaalu kommertsi ja kunsti vahel," ütles Peeter Simm oma intervjuus Maris Balbatile ja Malle Aleksiusele.

Filmi näidati Cannes’is neli korda päevas ja huvi selle vastu oli võrdlemisi suur. /---/ Oli ka neid, kes soovinuks filmi ära osta, näiteks Holland ja Iisrael. Kuid kõiki liiduvabariikide filme (mis olid ju N. Liidu filmid) müüs välismaale (kui müüs!) Moskvas asuv Sovekportfilm ja saadud valuuta kuulus samuti siis müüjale. /---/ Küsimusele, mis kanaleid pidi „Inimene...“ üldse Cannes’isse sattus, vastas P. Simm: „Ma ei tea, mis kanaleid pidi. Sest ega meil keegi filmi propageerimisega ei tegele. See pole kellegi asi. Ilmselt võtsid festivali organisaatorid vana malli järgi Goskinoga kontakti, nii et see tuli puhtalt  Cannes’i režissööride filmifestivali initsiatiivil. Mina ei liigutanud ausalt öeldes selle heaks näppugi, ega ka meie stuudio, ega Kultuuriministeerium ega üldse keegi siit. Filmide valikul olid ka maitsekriteeriumid –poliitilised, kunstilised, eetilised – prantslaste omad, siin keegi küll midagi peale suruda ei jõudnud ega saanud.“/---/

Täpsemalt:
Balbat, M. (1990). Eesti filmiga Cannes`is. Reede, 8. juuni.
Aleksius, M. (1990). Inimene, kes käis Cannes` is. Eesti Ekspress, 8. juuli.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 540-541.

Jaan Ruus: Ajastu pildijadast taotlevad tervikut luua kordused: Sulev Luik marodööri ja propagandajuhi kaksikrollis (pole oluline, kas mees on sama, nende tegevuse sisu on sama) ja Enn Lillemets kahes raadioaparaatide hullunud äratassija osas; enda sotsiaalse rolli ületähtsustamine ajab inimese hulluks. (Või pandi ta sellepärast 1941. aastal punaste poolt raadioid ära korjama, et seda sobis tegema just hull inimene?) Filmi siduvate kordusmotiivide tähendus on häältel, helitaustal tervikuna, mis muutub, nagu muutub aeg. Teised ajad – teised linnud; teised linnud – teised laulud.
/---/
Asjad ja esemed mängivad filmis võrdselt näitlejatega. Raadioaparaat on filmis üks peategelasi. Simmi omadus vaimustuda veidratest esemetest sobib siia filmi. Siin on vanad mikrofonid, kvartslamp, filmi dubleerimisatribuutika, vedur, vanad mootorrattad.

Ago Ruus on teinud oma intensiivseima töö, andnud edasi sõja eel- ja järelaegu. Sõjajärgne miljöö on täiesti usutav (kunstnikud Ronald Kolmann ja Hardi Volmer).

„Inimene...“ on subtiilne film, improvisaatori käega visandatud välkvõtted kurjast ajast. Kuid pärast vaatamist hajub ta ruttu, nagu üldse hajuvad kõik kuuldud hääled, nagu hajub olematusse kirev linnulaulgi. Film on eelkõige ikkagi visuaalne kunst. Seetõttu ongi riskantne filmitervikut üles ehitada eelkõige helireas asetleidvatele kordustele. Või nõuab Simmi film täiesti uut tüüpi, musikaalset vaatajat, kes aldis impressioonidele ning nendele õhkõrnadele põimingutele helis ja pildis.

Massiauditooriumi ei julge Simmile ennustada. Kuid Eesti filmiajalugu, mis vaatleb filmi kui asja iseeneses, sellest filmist mööda ei pääse.
Ruus, J. (1990). Ajastu petuhääled. Päevaleht, 6. mai.
 
Peeter Simm: "Üks asi, mis jäi realiseerimata, on see hääle fenomen, mis on Imbi Valgemäelt pärit. Kui me seda tegema hakkasime, mõistsime, et midagi sellist ei saa korduda. Kasutasime kõige moodsamaid häälemoonutusvahendeid, kuid tulemus oli Imbi Valgemäe tööga võrreldes nii armetu, et me sellest loobusime. Nii jäi meil järele lihtsalt ühe naise, raadionäitleja saatus, kes ei ole tugev isiksus. Nüüd arvavad paljud, et nii saigi parem."
Balbat, M. (1990). Eesti filmiga Cannes`is. Reede, 8. juuni.
Aleksius, M. (1990). Inimene, kes käis Cannes` is. Eesti Ekspress, 8. juuli.

Filmile tagasivaatavalt

Kui räägime Peeter Simmi loomingust, siis tõstetakse filmi „Inimene, keda polnud” märksa harvem esile kui näiteks „Ideaalmaastikku” (1981) või mõnda teist tema linateost. Eks ole igat sorti hindajate valik alati subjektiivne ja eriti tänamatu on jadasse seadmine veel siis, kui tegemist on täies loomejõus klassikutega.

Ometigi on „Inimene, keda polnud” väga tugev film, mis väärib suuremat tähelepanu, kui sellele seni osutatud on. Ago Ruusi tundlik operaatoritöö vaheldub tabavalt monteeritud stalinistlike kroonikakaadritega. See suuremalt jaolt mustvalgele lindile võetud film, mille valmimine jääb kuhugi perestroika ja taasiseseisvumise aega, käsitleb Eesti ajaloo valgeid laike, nagu küüditamine, stalinism ja kollaboratsionism, kuigi Peeter Simm on ise oma seisukohta väljendanud niimoodi: „Nukraks tegi ja teeb, et väljamaa kataloogides on meie Imbi lugu käsitletud kui kollaborandi saatust. Tegelikult, kui Imbi on kollaborant, siis on kõik inimesed seda.” Tõsi ta on ehk väljendugem siis nii: Peeter Simmi Imbi on koondkuju inimestest, kes peavad kuidagi ellu jääma, olgu selleks piirsituatsiooniks siis lähedaste surm, võõrväed või ühiskonnast välja arvamine.
Davidjants, K. (2012). Need, kes peavad kuidagi ellu jääma. Eesti Päevaleht, 8. juuni, lk 20.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Inimene, keda polnud“ on filmiklassika-sarja 8. film, ilmunud 09.06.2012.

Vaata lisaks:

Telesaade „Kaadris: Inimene, keda polnud“. ERR, 2012, http://arhiiv.err.ee/vaata/kaadris-inimene-keda-polnud

Filmi valmimist meenutavad lavastaja Peeter Simm, stsenarist Toomas Raudam, operaator Ago Ruus, üks lavastuskunstnikest Hardi Volmer, filmi toimetaja Tiina Lokk ja teine režissöör Ly Pulk. Ning samuti osatäitjad Katri Horma, Andres Lepik ja Tõnu Kilgas. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.