Priit Pärn

Stsenarist, režissöör ja kunstnik Priit Pärn on sündinud 26. augustil 1946 Tallinnas. Ta lõpetas 1965. aastal Tapa Keskkooli ja 1970 Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonna. Aastatel 1969—1970 töötas Tartus Zooloogia ja Botaanika Instituudis vaneminsenerina, 1970—1976 Tallinna Botaanikaaias taimeökoloogina. Filmikarjääri alustas Pärn 1974. aastal legendaarse filmitegija Rein Raamatu visuaalse kontseptsiooni kujundajana, tehes lepingulise kunstnik-lavastajana Tallinnfilmis joonisfilmi „Kilplased“ (režissöör Rein Raamat). Samal aastal oli ta ka nukufilmi „Muinasjutt Tema Majesteedist“ (režissöör Heino Pars) stsenaariumi üks autoreid. 1976. aastal asus Pärn kunstnik-lavastaja ja režissöörina tööle Tallinnfilmi stuudios Joonisfilm, kus juba 1977. aastal valmis tema esimene autorifilm "Kas maakera on ümmargune?". Alates 1960-ndate lõpust karikaturisti ja illustraatorina tegutsenud Pärn tõusis 1970-ndatel Eesti filmitööstuse silmapaistvaks tegijaks. 1994 jätkas tööd stuudios Eesti Joonisfilm.

Hinnatud mentorina tuntud Pärn käivitas 1994. aastal animakoolituse Turu Kunstiakadeemias, kus ta oli kunstiline juht 13 aastat (1994–2007). Sealne animaosakond võitis 2003. aastal Ottawa Animafilmide Festivalil maailma parima animakooli tiitli. Aastal 2006 rajas Pärn animaosakonna Eesti Kunstiakadeemias, kus tema tudengid on rahvusvahelistel filmifestivalidel võitnud üle 140 auhinna. 2014. aastal jätkas osakonnajuhatajana Ülo Pikkov ja 2016 sügissemestrist Helen Unt, kes on samuti Pärna õpilane. Pärn jätkab külalisprofessori ja magistriõppekava juhina.

Pärn on õpetanud filmikoolides 15 riigis, sealhulgas Soomes, Norras, Jaapanis, Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias, Kanadas, Austraalias ja USA-s. Pärna koolkonda kuuluvaid animaatoreid jagub kõikjale, teda armastavad ja hindavad paljud õpilased ning järgijad.

Pärna silmapaistvamate filmide seas on „Kolmnurk” (1982), „Eine murul” (1987), „Hotell E” (1992), „1895” (1995, koos Janno Põldmaga) ja „Porgandite öö” (1998). Tema filmid on tuntud süngevõitu huumori, mängulise sürrealismi ja ainulaadse graafilise stiili poolest.

Totalitaarsest nõukogude ajast kuni vaba ja iseseisva Eestini ulatuva filmograafiaga Pärna loomingus on režissööri, kunstniku ja stsenaristina valminud 18 animafilmi, graafikuna on tal olnud üle 50 isikunäituse maailma eri paikades. Kirjutanud ja joonistanud populaarsed raamatud „Kilplased“ (1977), „Kas maakera on ümmargune?“ (1980), „Tagurpidi“ (1980, 2005) ja „Naljapildiaabits“ (1983), samuti illustreerinud teiste autorite raamatuid ja mitmeid ajakirju.

Pärnale omistatud elutööauhindade seas on Fredrikstadi festivali kahe auhinna kõrval teda pika ja väljapaistva loometöö eest tunnustanud muuhulgas ka rahvusvaheline animafilmi ühendus ASIFA, mis on kõrgeim tunnustus animaatorile, rahvusvaheline filmifestival Etiuda&Anima (Poola), rahvusvaheline animatsioonifilmide festival Zagreb Animafest (Horvaatia), samuti on Pärn pälvinud Luna de Valencia auhinna Valencia rahvusvaheliselt filmifestivalilt Cinema Jove'ilt (Hispaania) ja Dragon of Dragons auhinna Krakowi rahvusvaheliselt filmifestivalilt (Poola), aga ka Eesti kultuurkapitali elutööauhinna, Eesti riigi elutööauhinna ja Euroopa animatsiooniauhindade Emile Lotte Reinigeri nimelise elutööauhinna.

Pärn on osalenud mitmekümne rahvusvahelise anima- ja lühifilmifestivali žürii töös. On 2008. aastast Euroopa Filmiakadeemia liige.

Abielus animafilmikunstnik ja -režissöör Olga Pärnaga (varem Olga Marchenko), kaasrežissööride ja -kunstnikena on nad teinud animafilmid „Elu ilma Gabriella Ferrita“ (2008), „Tuukrid vihmas“ (2009), ”Lendurid koduteel” (2014) ja ”Silmadeta jahimees” (2016) ja "Luna Rossa" (2024).