Priit Pärn

Priit Pärn – 60! Kommentaare:

Aasta 1996. Ma olen esimest aastat Ottawa animafilmide festivali juht. Kõige huvitavam, vastuolulisem ja määravam aeg minu elus.  See oli just Priidu film, mis pani mind TÕELISELT animatsioonist vaimustuma... aga ka elust. See oli tolsamal aastal Stuttgartis, sealsel festivalil. Istusin rõdu pimeduses, käes purk odavat õlut. Kui ekraanile ilmus «1895», Estonia, mõtlesin, olgu. Jälle üks kaamoslik Ida-Euroopa film. Võta näpust. See oli... Kuidas seda nüüd öeldagi, et villane ei tunduks... Film, mis kergitas mu tagumiku toolilt ja lennutas mind tähtede poole. 30 minutiga.

Mõistagi tahtsin ma teada, kes on too Pärn ja kus asub see paganama Eesti. Tollest hetkest algas teekond, mis kestab tänini... teekond, mis tõi mind Tallinna, tutvustas mind eesti kultuuri ja uute sõpradega, aga inspireeris ka kirjutama raamatut («Between Genius & Utter Illiteracy: A Story of Estonian Animation»), mis tegi must – meeldigu see mulle või mitte – mitteametliku Eesti animatsiooni «eksperdi».  Paljugi sellest sündis tänu Priidu abile ja julgustusele. Ta on jõuline isiksus... veidi pelutavgi. Mina olin (olen?) saamatu poiss. Priidust sai üks minu isa, animatsiooni isa, inimene, kes võttis mul käest kinni ja sisendas minusse eneseusku. Palju õnne, vana mees!
Love Papa Sepp
Chris J. Robinson, Ottawa festivali juht

Pärna tegelastele on iseloomulik, et neil on väga väike nina. Ainuke erand on «Kas maakera on ümmargune?». Miks nii? Legend räägib, et profiilis meenutavat selle tegelase nina Paldiski poolsaart ja parem silm näitavat täpselt allveelaevnike õppekeskuse asukohta. Pärna olevat selle tõttu ka mitu korda vaibale kutsutud ja küsitud, et mida see kõik peaks tähendama ja kas tegemist on sabotaažiga. Et teda ei saaks süüdistada kodumaa rannajoone reetmises välisspioonidele ja hirmul oma arvukate välisreiside võimaliku ärajäämise pärast olevat Pärn kõigile oma järgmiste filmide tegelastele teinud väikese nina.
Ülo Pikkov
kolleeg

Augustiputši ajal, 1991, olin koos Priit Pärna, Rein Raamatu ja Riho Undiga Islandil Reykjavikis filmifestivalil. Peatusime islandi kunstniku Siggi juures. Korraga ütles Siggi meile, et tema hea sõber Islandi välisministeeriumist kutsub meid, nelja eestlast, Valgesse Majja, kus Islandi välisminister Hannibalsson kirjutab alla Eesti tunnustamise dokumendile. Jõime koos Pärna ja Undiga terve öö Siggi talveaias rummi. Hommikul viidi meid kohale. Ootasime vestibüülis koos ajakirjanike ja ametnikega välisministrite saabumist.
Kui saabus Eesti välisminister Lennart Meri, märkas ta Priitu ja tervitas teda. Siis hõikas kõva häälega üle kogu vestibüüli: Härrased, palun hetkeks tähelepanu! Priit Pärnal on täna sünnipäev! Kõik vakatasid ja aplodeerisid Pärnale. Sel hetkel taipasin, et hea sõber Priit on rahvusvaheline mees.
Janno Põldma
kolleeg

Pärn ei ole seltskondlik naljategija. Ta ei ole elus Jacques Tati või Ervin Abel. Ta armastab paradokse. Näiteks armastab ta mõtelda joostes. Ta ei purska sürrealistlikke kujundeid, vaid mõtleb neid välja. Ta on avastanud absurdihuumori valemi ja taandanud selle enese jaoks loogiliselt tuletatavaks. Ka hea animafilmi tegemine on absurdi arendamine loogiliselt. Selles on Pärn tõeline meister.
Jaan Ruus
filmikriitik

Tuumalu, T. (2006). Priit Pärn - 60! Kingiks vana uus film. Postimees: Kultuur Extra, 26. aug, lk 6.

Ühest märgilisest karikatuurist

Nalja on lihtne teha, kui selleks annab alust poliitiline süsteem. Nii juhtus Pärna karikatuuriga «Sitta kah!», kus Eestimaad loobiti nagu sõnnikutükki ja punased parteijuhid tundsid sõnnikuloopijates ära iseendid. See oli 1987. aasta mais. /---/

Priit Pärn: „Mais 1987 kuulutas Sirp ja Vasar välja karikatuurivõistluse. Aga kuivõrd ma tegin samal ajal filmi «Eine murul», oli üsna kiire aeg ning ega ma mõelnudki sellest võistlusest osa võtta. Ent õhtul, vist juba voodis lebades, konstrueerisin selle mõttes valmis (karikatuuri väljamõtlemine on mingil hetkel rutiinne loogiline töö) ning kuigi arvasin, et vaevalt ma seda joonistama hakkan, tegin selle hommikul valmis.

Olen alati öelnud, et ma ei pea seda väga vingeks pildiks. Olen oma elus palju paremaid karikatuure teinud. Lihtsalt see oli väga õiges ajas.

Ent jama tuli sellega kiiremini, kui oleks võinud arvata. Sest juba järgmisel päeval pärast pildi ilmumist arutati seda EKP Keskkomitee bürool. Minu meelest karistati ka Sirbi ja Vasara tollast peatoimetajat Ilmar Rattust, kes sai parteilise noomituse. Mind aga ei puutunud keegi. Aasta oli ju 1987, teadagi, milline aeg juba.

Pealegi oli ju süsteem, mis kontrollis, et midagi vastalist ei ilmuks, ehitatud üles nii, et karistati neid, kes võtsid vastu otsuseid, et kas avaldada või mitte aga mitte tegijaid. Tegija oli süüdimatu. Keegi võis ju võtta kõne väljaannetesse, et sind enam ei avaldataks, aga see asi mind eriti ei huvitanud, sest siis ma karikaturistina enam eriti ei tegutsenud. Originaal peaks siiamaani rippuma Sirbi seina peal, kui muidugi keegi seda sealt pihta pole pannud.“

Kulli, J. (2006). Priit Pärn – animamees, kes teeb pidevalt viimast filmi. Õhtuleht, 26. aug.

Vaata ka:

Telesaade „Tähelaev“, esmaeeter 21.02.2010, Priit Pärna usutleb saatejuht Urmas Vaino. Režissöör Kalev Lepik. Tähelaev: Priit Pärn | ERR | Digihoidla - ERR | Arhiiv