Elavad pildid

Hardi Volmeri ajalooline armastusfilm ühendab eepikat ja komöödiat, varajase tummfilmi groteski ja kino kuldaja melodraamat.

Helmi sünnib baltisaksa paruni von Strandmanni perre ja majja Tallinna vanalinnas aastal 1908. Ainus, mida Helmi kindlalt teab, et ta ema oli eesti soost teenijatüdruk. Kõik muu selgub elu jooksul, ning elul, mis kulgeb läbi sajandi, on Helmi jaoks varuks nii traagilist kui koomilist. Selles majas ta rõõmustab ja kannatab, ihaleb ja pettub. Siin kasvab ta üles koos noorhärra Erikuga ja ootab oma suure armastuse õitselepuhkemist. Sama maja allkorrusel elab kinomehaanik Julius, kes ei ole Helmi suhtes sugugi ükskõikne. 20.  sajand hekseldab inimsaatusi kui tohutu, kaootiline pendel, tükeldades naise armastust ja kogu tema elamist. Kõige silmnähtavamalt elabki suurt ajalugu läbi korter – see peategelase "väline mina“, kes peab taluma lõputut remonti ja soovimatuid külalisi. Parketti tallavad nii härraste lakksaapad kui sõdurikirsad, majja mahub inimsaatus...

Filmi treiler

http://www.youtube.com/watch?v=5RuX1KcN9PA

Filmi saamisloost

Filmi stsenaarium valmis Hardi Volmeri ja Peep Pedmansoni koostöös, ajaloolane Ott Sandrak aitas kaasa konsultandina ning panustas Volmeri sõnul ka filmi üldisesse süžeesse. «Ajastusisestes stseenides ei oskagi tihti enam täpselt paika panna, kust ja kellelt mingi mõte täpselt lähtus, aga dialoog on suures osas ikkagi Pedmansonilt,» räägib Volmer, kellelt on pärit filmi algne idee. «Palusin Pedmansoni endale appi, nagu ma ikka teen, tavaliselt ma üksi ei kirjuta.»

Filmi läbiv kinoajaloo teema polnud esialgses stsenaariumis üldse esiplaanil. «Päris algne lugu tuli üle nelja tunni pikkune, esiplaanil oli remont ning ka loo pealkiri oli «Remont»: majas tehakse remonti ning kogu see sajand oli meil suur ühiskondlik ja poliitiline remont ja väga verine remont,» räägib Volmer. «Idee oli ilus, aga et seda asja saaks kokkusurutult ja kontsentreeritult näidata, tuli appi võtta filmikunsti ajalugu.»

Päästepaadina appi jõudnud filmikunsti ajalugu andis autoritele võimaluse tummfilmi stilistika abil liikuda läbi sajandi alguse kiirendatud tempos. «Aga ärme unusta, et eelmine aasta oli Eesti filmi juubeliaasta, nii et see on kummardus ka Eesti filmile ja kogu maailma filmikunstile, mis on ju oma arengu läbi teinud põhimõtteliselt 20. sajandi vältel.»

Volmer lisab, et ilmselt ...

2011

Laasik, A. (2011). Saja-aastaseks saav Eesti film pidutseb koos rahvaga. Eesti Päevaleht, 28. dets.

2012

I-G. Linkgreim. (2012). Algavad Hardi Volmeri uue mängufilmi "Elavad pildid" võtted. ERR: Uudised, 5. jaan.
Algasid Hardi Volmeri ajaloolise suurfilmi „Elavad pildid" võtted (2012). Õhtuleht, 5. jaan, foto.
Ulfsak-Šeripova, M. (2012). Spliinist külaromantikani, jalgpallist mandariinideni. Eesti Ekspress, 15. mai.
Tõnson, M. (2012). Kas juubeliaastal jagub kõigile Eesti filmidele publikut? Eesti Ekspress, 25. juuni.
Kulli, J. (2012). Hardi Volmer elu suurimast filmist: kõige valulisem oli näitlejate valimine. Õhtuleht, 26. juuli.
Toomela, E. (2012). „Elavad pildid” ja selle režissöör Hardi Volmer [intervjuu H. Volmeriga]. Müürileht, nr 22, 29. sept, lk 26-27

2013

Kulli, J. (2013). Filmiaasta 2013: ekraanile jõuab esimene Eesti 3D-film ja Hardi Volmeri näitlejaterohke linateos. Õhtuleht, 5. jaan.
Hardi Volmeri uus mängufilm räägib möödunud sajandi Eesti elust (2013). ERR: Uudised, 25. jaan, video.
Kuul, M. (2013). Vabariigi aastapäeva eel esilinastub Hardi Volmeri ajalooline draama. ERR: Uudised, 3. veebr, foto.
Ala, J. (2013). Hardi Volmeri uue filmi "Elavad pildid" üks peategelasi on kino. ERR: Uudised, 20. veebr, video.
Kulli, J. (2013). Kolmandat põlve näitleja ja kolmandat põlve Hendrik To...

Helmi osatäitja Sandra Uusberg: "Tundus, et olengi sündinud saja aasta eest."

"Minu kui noore näitleja senistest rollidest on Helmi kahtlemata üks huvitavamaid töid. Ainuüksi selles mõttes, et see oli filmitöö ja pealegi üsna vastutusrikas. Ma olen ka korra varem filmis kaasa teinud – Rainer Sarneti "Idioodis" – aga see oli väike osatäitmine. Helmi oli hoopis suurem roll, ainuüksi seetõttu hästi huvitav. Samas ka armas kogemus. Selles mõttes olen ma väga õnnelik, et nelja-viie näitleja hulgast just mind selle osa peale välja valiti. Kuigi tuleb kohe täpsustada, et peale minu mängivad Helmit veel Anu Lamp ja Ita Ever ning kõige nooremat Helmit veel kaks väikest toredat tüdrukut. Eks see valik sõltus suuresti ka sellest, kes kellega klapiks. Eks vanemate Helmide vahel peab olema ikka ka väike sarnasus.

Kuna võtteperioodist on möödas juba aasta, siis ma tegelikult ei mäleta, et see roll oleks sündinud suurte vaevade ja valudega. Suurem osa võtteid toimus ju paviljonis, kõik inimesed ümberring olid vastava ajastu rõivastes. Kohati tundus, et ma olengi sündinud sada aastat tagasi."

Anu Lamp: "Püüdsin võtteplatsil oma nina väiksemana näidata."

"Filmis mängimine on minu jaoks nagu võõral pinnal viibimine. Kontsentreerusin võtteplatsil peamiselt sellele, et mitte üle mängida, et mitte olla elevant portselanipoes. Ja samas võlub filmimaailmas "külas" viibides võimalus katsetada ning väikese nüansierinevusega erinevaid duubleid erinevalt...