Minu isa (2012)

Suhe filmitavaga (režissöör Maria Viidalepp):

Võtteperioodi ajal oli minu isa ehk filmitav 90. aastane ning lebas peaaegu liikumatult haiglavoodis. Tema mõistus oli pigem selge, ent pikemaid vestlusi temaga enam pidada ei saanud – ta ei jaksanud korraga palju kuulata, ent iseendaga pidas ta huvitaval kombel pikki kõnelusi. Filmimisega alustades otsustasin lihtsalt jälgida, mis jutte ta iseendaga räägib. Isale saarele külla sõites polnud ma kunagi päris kindel, kas ta mind seekord ära tunneb – kas ta ikka teab, et ma olen tema tütar või kõnetab mind kui „noort meeldivat naisterahvast“ nagu ta seda varasematel kordadel vahel ikka teinud oli. Telefonis ei tundnud ta mind juba ammu enam ära. Märkasin, et kui viibisin haiglas koos emaga, oli isa kuidagi teistsugune – ausam ja siiram oma väljendustes, tundelisem ning eluga justkui rohkem kontaktis. Neil kordadel, mil olin isaga täitsa kahekesi, oli tal rohkelt erisuguseid seisundeid: mõnikord tundus ta kuidagi rahutu, vahel isegi ärritunud või koguni vihane kogu maailma peale - võibolla tulenes see valudest. Kui tal oli parem, siis mulle tundus, et minu kohalolek näis teda mingil määral lõbustavat ja ehk ka lohutavat.  Ta näis siis väga hästi aru saavat, kes ma olen ning tundis minu toimetamise vastu ümber tema voodi ka tavalisemast suuremat huvi. Filmis viitavad sellistele kordadele isa pöördumised nagu: „Mis sa hiilid seal? Kuule, mis sa hiilid seal? Ma hakkan ise varsti hiilima.“ või „Ära sa niikaua passi – või tee, mis tahad!“ jt. Neil hetkedel sain isast  lõbusamaid pilte ning muu seas ka mõne laulujupi ja vemmalvärsi. Ma ei öelnud talle ette, mida ta võiks rääkida või teha, ma ei küsinud küsimusi - aitasin vaid aegajalt ulatada juua või süüa. Lasin tal lihtsalt olla. Imestan ise, et suutsin mingitel hetkedel iseenda kohaloleku haiglaruumis täielikult unustada ning keskendusin vaid isa jälgimisele läbi kaamerasilma. Päeval, mil ta vaevles valude käes ning ei suutnud halva enesetunde tõttu silmigi lahti hoida, ei rääkinud me omavahel kogu mu neljatunnise külaskäigu jooksul vist ühtki sõna.


Taustauuringud ja ettevalmistus (režissöör Maria Viidalepp):

Ettevalmistused portreefilmiks „Minu isa“ algasid mitteteadlikult juba aastal 2006, mil režissöör  Peeter Brambat ja operaator Arvo Vilu meil kaameraga päris mitu korda kodus käisid ning minu  tollal 85. aastasest isast filmi tegid. Minust sai isa ja filmimeeste vahendusisik, sest erinevalt vanaldasest isast omasin ma mobiiltelefoni, misläbi sai minu kaudu isaga kohtumisteks aegasid kokku leppida ning isale võttepäevade kohta infot edastada. Käisin võttegrupiga igal võimalusel kaasas ning uurisin Brambatilt põhjalikult režissööri ameti kohta, sest kõrvalt jälgides tundus see olevat väga tore. Vaatasin, mismoodi operaator ruumis liikus, millist tehnikat kasutati ning mida filmimisväärseks peeti. Panin tähele silmapilgutusi ja peanoogutusi operaatori ja režissööri vahel võtte ajal ning ka seda, et režissööri rollis Brambat pigem kuulas, jälgis ja žestikuleeris kui rääkis.

Viis aastat hiljem, seistes isa ees ise kaameraga, hakkasin kõike Brambati kõrvalt nähtut uuesti meelde tuletama, ent „minu õnneks“ olid olukord ja kontekst Brambati filmi materjaliga võrreldes hoopis midagi muud, mis mõneti lihtsustas minu kui algaja filmitegija tööd. Minu peategelasega ei olnud enam tarvis aegu kokku leppida ning polnud tarvidust ka erinevaid võttekohti otsida. Isa enam ei liikunud ega ka rääkinud väga – maalimisele oli ta juba paari aasta eest nägemise kadumise tõttu punkti pannud. Oma õpetaja Riho Västriku julgustusel hakkasin aga kaamerat igal külaskäigul haiglasse kaasa võtma, et näha, kas ja kuidas  isa üldse sellele reageeriks ning mis materjali mul õnnestuks saada. Selgus, et isa ei reageerinud peaaegu üldse, mis andis mulle võimaluse jälgida tema mõttekatkeid, und ja valuhoogusid tunde, ise vaikides. 

Sellel perioodil vaatasin ka mitmeid sarnase teemakäsitlusega dokumentaalfilme, et näha, kuidas on suremist  ning sellega seotut varasemalt kujutatud. Üks esimesi filmisoovitusi enne kaamera tundmaõppimist oli Ingmar Bergmani „Persona“ (1966) ning seda just operaatoritöö seisukohast. Filmid nagu Julia Panasenko „Lõppmäng“, Alina Rudnitskaja „Ma unustan selle päeva“ ja teised ühel või teisel viisil haiglakeskkonda või lahkumise temaatikat käsitlevad filmid olid minu jaoks filmiga tegelemise seisukohalt igati asjakohased. Ka Sogyal Rinpoche „Tiibeti raamat elust ja surmast“ tuli minu juurde õigel hetkel. 

Pärast isa surma jaanuaris muutus lahkumise teema mulle veelgi lähedasemaks ning filmi suund ning eesmärk konkreetsemaks. Sinnani olin surma suhtunud võõristuse ning mingi seletamatu hirmuga, ent olles seda lähedalt kogenud, sain üle hirmust selle ootuse ees ja võisin teemaga süvenenumalt ning kergemalt silmitsi seista. Sorteerisin isa vanu fotokarpe ning dokumente, vaatasin läbi vanad videokassetid koduvideode ning sõprade salvestustega ning esmakordselt õnnestus Eesti Filmiarhiivis vaadata läbi ka Andres Söödi ja Ants Viidalepa film isa õpetajast ja sõbrast kunstnik Johannes Võerahansust, millest arhiivkaader ka minu filmi sobitus, tähistades Võerahansu kui isiksuse olulisust isa elus. 

Läbi sai kuulatud ka mahukas hulk raadiosalvestusi (Kuma raadio intervjuud Ants Viidalepaga aastatel 1994 – 1995 saatesarjas „Järvamaa mälestustes“ ning Raadio 7 intervjuu aastal 2003). Samuti osutusid väärtuslikeks, ent antud filmi mittesobivaiks kodusalvestused minu venna Aadam Viidalepa poolt, kus isa räägib lugusid Pallase-aegsetest kunstnikest ning analüüsib muu seas ka Johannes Võerahansu maale oma raamatu „Meister“ põhjal. Omades taolist põnevat materjali, kaalusin selle osalist kasutamist ka filmimaterjalina, mis viis mind Tartu Kunstimuuseumi maalikogusse, kus filmisin ja pildistasin üles enamiku Võerahansu töödest. 
Oma abi eeltöö tegemisel pakkusid ka Tiiu Saarist Järvamaa muuseumist ning fotograaf Kalju Suur, kes otsis välja oma aastatetagused fotojäädvustused Viidalepast. 

Üheks minu jaoks põnevamaks taustauuringuks osutus aga külaskäik isa kunagise õpilase ning hilisema kolleegi maalikunstnik Loola Liivati juurde, kes soovis minu emale seoses Antsuga  midagi isiklikku rääkida ning pakkudes väikestest pitsidest sinist konjakit, jäädvustus filmilindile ilus, aga isiklik meenutus elujõulisest Antsust „Tartu päevil“. Kuigi saadud materjali ma siiski praeguses filmis kasutada ei otsustanud,  võib see kuluda ära mõnel teisel korral. 

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa
„Minu isa” (Vesilind ja BFM, 2012, 23 min), režissöör Maria Viidalepp.
Üsna tärn-kirja-filmina mõjub (mis pole iseenesest ju patuasi, sest magistritöö tahab ju tegemist) paraku ka Maria Viidalepa „Minu isa”, mis on kunstilooliselt kindlasti väga vajalik film, kuid jääb kunstiliselt kõvasti alla selle filmi peategelase Ants Viidalepa kunstile. Kohe natuke pärast algust muutub filmija käekirjas häirivaks paralleel-liiniliste kaadrite üsna mehaaniline vaheldumine. Tegelikult oli see vaheldus mind vaatajana häirinud juba kolmandast filmist peale. Tõepoolest, materjali selline edastusviis oli valdav juba „Kosmoses” (küll üsna põhjendatult ja mitte just palju mõõdutunnet ületades) ja jätkus üha jõulisemalt „Pühas kohvis”, nii et sellise kujutusviisi märkamist „Minu isas” ei maksa imeks panna. Siiski, kui kahes eelmises filmis vahelduvad eri liinid kuidagi paremini: (on elavad ja särtsakad, tsäuhiga „Kosmoses” ning pildiliselt vaheldusrikkamad „Pühas kohvis”), siis „Minu isas” mõjuvad need kuidagi staatiliselt, surnuna. See võib küll olla kunstitaotluslik võte ja ilmselt ongi seda, sest filmi peamiseks kujutusobjektiks on surev inimene, haiglavoodis kunstnik Ants Viidalepp.

„Minu isa” autor nii operaatori kui režissöörina on kunstniku tütar Maria Viidalepp, kes on ja ülesotsitud materjalidele (helisalvestised Eesti Raadio ja Kuma Raadio arhiivist, pildid Eesti Kunstimuuseumi maalidest jm, „liikuvad pildid” Eesti Filmiarhiivist jm) filminud lisaks ka kaadreid haiglas surma ootavast isast kui ka haiglasse sõidust ja haiglast eri nurga alt ehk siis silmapiiridelt, nagu ta isa teda koduses maalikunstitunnis on õpetanud: „Pane silmapiir paika õigesti, ära unusta ära, kus su silmapiir on!”.

Tegelikult on film täiesti korralikult, hoole ja armastusega tehtud töö – mõõduline oopus, nii et oma „koolipoisi nelja” saab see tõenäoliselt ära. Ja seda filmi oli kindlasti ka raske teha, raske on seda ka sõnas edasi anda, sest väga lähedase inimese surm ei ole just kerge teema. Jah, see ei ole niivõrd film kunstnik Ants Viidalepast. See nõuaks tema elu ja tegevuse põhjalikumat käsitlust, sest need mõned kaadrid tema maalidest, külaskäigust tema õpetaja Ants Võerahansu koduvarele, napid videoülesvõtted Viidaleppade jõuluõhtust ja kodusest maalikursusest 2003. aastal tütrele Mariale ning natuke veel siit-sealt ei ole selleks piisav. Pigem on see film ikkagi kunstniku surmast, hääbumisest. Staatiliste ja kurvavõitu haiglavaateliste vahekaadrite sees mõjub haiglavoodis lebav Ants Viidalepp nagu ajaloolistel arhiivikaadritelgi siiski elujanulise ja -jõulisena, sitke jonnaka vanamehena, kes ei anna alla. Ütleb voodist põetajale (või kaamerasse): „Urra-vuurid / kuld- ja hõbeuurid /---/ Mis sa hiilid seal? Kuule, mis sa hiilid seal? Ma hakkan ise varsti hiilima. /---/ Kurrat, kas saab ükskord natuke süüa või ei saa? Noh!” Jms. Filmi kunstiline mõõde ja tugevus põhinebki peamiselt kontrastil: kunstnik ja tema võimsad maalid, värviküllased kirevad laadapildid, ning kunstniku kui tavalise inimese elu hale ja värvitu lõpp haiglavoodis.
Tootmaa, R. (2012). Seotus. Jagamine. Kooselu. Sirp, 30. aug.

Kaarel Kuurmaa:
Portreefilmis dokumenteerib kunstniku tütar isikupäraselt oma isa, maali kunstnik Ants Viidaleppa tema elu viimastel kuudel. See on film inimese üleminekust olemise ühest järgust teise - elust surma.
Film on maalikunstnikust, raamatuillustraatorist ja Eesti Kunstiakadeemia professorist  Ants Viidalepast. Märksõnaks sünopsise põhjal „intiimsus, mille loob kunstniku tütar oma isa viimaseid päevi jälgides".
Ants Viidalepp lahkus meie seast 9. jaanuaril k.a. Lõputööde kaitsmine toimus mais ehk viis kuud hiljem.
Autor on lahkunu tütar Maria Viidalepp. Isiklikult väga julge samm. Tegu eetiliselt sellise olukorraga, mida hindeliseks lõputööks esitada oli siiski liiga vara, sest igasugune kriitika filmi pihta haavaks justkui automaatselt ka lahkunut ja tema lähedaste värsket leina.
Loomulikult, suremisest on tehtud kümneid ja sadu esteetiliselt kauneid ja emotsionaalselt lõikavaid filme. see ei ole tõelisele dokumentalistile tabuteema. Seda filmi vaadates ei saa aru, kas autor on ise mõnda sellist näinud. Hariduse mõte on ju ka õppida tundma oma ala tippe. Vaadata, kuulata,
uurida, mida mujal tehakse, ning siis omandatud tehnika ja oskustega esitada oma jutustamisviisiga maailmanägemust. Seda filmi on eelkõige tehniliselt valus vaadata, sest puudub õieti isiklik esteetiline universum, selle oleks võinud ju üles võtta ka keegi haigla töötajatest. Isa ja tütre suhe jääb täiesti neutraalseks, me ei tea, mis on olnud nende ühised mineviku karid või õnnehetked, kui palju on seal olnud pettumust või armu. Selle filmi materjali oleks ehk päästnud tunnete avamine autoripositsioonilt: kommentaarid, kahtlused, mälestused, pisarad, alastiolek. Selle asemel, et pöörata kaamera otse autori hinge, voolab stseenides jõgi, kraaksuvad varesefd.
Filmi lõpp õnnest ja lahkunu viimane lause „Ma armastan sind” on väga tugeva mõjuga, aga see on stseen kahe vana inimese, mitte isa-tütre vahel. Ja võibolla nendest silitavatest kätest ja sellest omavahelisest armastavast hellusest olekski pidanud filmi tegema.
Kuurmaa. K. (2012). Viis vaadet tänasesse päeva. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 144-150.


KUNSTNIK ANTS VIIDALEPA SALONGIÕHTU

11.10.2012 18:00  toimub Paide Kultuurikeskuse väikeses saalis Paidest pärit maalikunstniku Ants Viidalepa mälestusõhtu, mille raames linastub režissöör Peeter Brambati portreefilm Mees meistrite linnast (AD Oculos Film 2007) ning Maria Viidalepa dokumentaalfilm Minu isa (Vesilind, BFM 2012).

Viidalepa mälestusõhtu teise filmina linastub kunstniku tütre Maria Viidalepa autorifilm “Minu isa” (23 min), mis esilinastus möödunud kevadel kinos Sõprus Balti Filmi- ja Meediakooli magistritööna valminud lõpufilmide kavas “DOKMA 2012”. Filmistuudios Vesilind režissöör Riho Västriku juhendamisel valminud film on omanäoline ning intiimne dokumentatsioon maalikunstniku elu viimastest kuudest, tema mõtetest ja tunnetest, mis olid elu lõpus veel sõelale jäänud. Film ei taotle kunstiteaduslikku ülevaadet kunstniku loomingust ega püüa korrata juba varasemalt ülesfilmitut. See on film inimese üleminekust olemise ühest järgust teise – elust surma.
Paide Kultuurikeskuses toimub kunstnik Ants Viidalepa mälestusõhtu (2012). Kodanik, 4.okt.

Lisalugemist:

Suri maalikunstnik Ants Viidalepp (2012). [Toimetas Karoliina Vasli]. Õhtuleht, 9. jaanuar.