Minu isa (2012)

Režissööri nägemus:

Filmis „Minu isa“ on põhiteljeks haiglas filmitud materjal, mille sisuks on vaikne hääbumine ning siitilmast lahkumine. Üheplaanilisi ning staatilsi haiglakaadreid ilmestavad arhiivkaadrid kodusest jõuluõhtust, maalitunnist isa ateljees ning Andres Söödi ja Ants Viidalepa 1978. aasta dokumentaalfilmist, kus näeb isa veel elujõulise ja tegusana. Minu ideeks oli arhiivkaadrite, fotode ja raadiosalvestustega tuua vaheldust ning kontrasti ühetaolistele haiglastseenidele ning jutustada paralleelselt peateemaga helisalvestistele jäädvustatud  isa sõnade läbi ka tema kunstnikuks kujunemise ning maali „Paide laat“ sünnilugu. Koduvideod, sh kaadrid kodusest maalikursuset viitavad isale kui eluaegsele maaliõppejõule, kirjeldades ühtlasi ka minu kui autori suhet isaga.

Kuigi minu filmi peategelaseks on maalikunstnik, otsustasin isa dokumenteerida just tütre vaatenurgast, hoidudes teadlikult kunstiajaloolase rollist. Seetõttu on filmis tähelepanu saanud vaid üks isa maalidest, mis olles emotsionaalselt seotud tema lapsepõlvemälestustega Paides, omas kunstniku silmis erilist tähendust. Raadio 7 ja Kuma raadio poolt salvestatud intervjuudes selgitab isa põhjalikult rohkete figuurikompositsioonidega „Paide laada“ maalil kujutatud melu tagamaid ning räägib Paide ja maaliga seonduvatest mälestustest, avades lapsepõlvest meelde jäänud lugudega ka iseend kui isiksust üldisemalt.

Haiglas filmitud materjali kombineerimisel arhiivkaadritega ei püüdnud ma olla ülemäära ettevaatlik, ent kaalusin hoolega erinevate materjalide võimalikku mõju filmi üldisele meelsusele. Olles eelnevalt kokku pannud filmi nö selgroo, oli hea sellest lisamaterjaliga mängimise faasis ehk „liha luudele“ kasvatamise protsessis kinni hoida.