511 paremat fotot Marsist (1968)

Andres Söödi 1968. aastal valminud "511 paremat fotot Marsist" oli tema teine autorifilm peale "Ruhnut" (1965), kus ta  tõestas end operaatoritöö kõrval ka juba režissöörina.

Dokumentaalfilm "511 paremat fotot Marsist" taastati 2009 digitaalselt Tanel Viksi Filmpostis koostöös firmaga Chimney Pot.

Filmi ideest ja sünniloost loe rubriigist Mälestused

Filmist kriitiku pilguga

Valdeko Tobro: „Tänapäeval on dokumentaalfilm mitte niivõrd tegelikkuse, ühiskonna elu nähtuste peegeldamise, kuivõrd a k t i i v s e  a n a l ü ü s i m i s e  vahend. Tänapäeva dokumentaalfilm on tihtipeale omapärane süntees sotsioloogilise uurimise elementidest ja poeesia elementidest. Eesti dokumentaalfilmikunsti ilmus see progressiivne arengusuund 1968. aastal. Tõsi küll, üksikuid katseid teatud probleemide uurimiseks on meie tõsielulises ekraaniloomingus varemgi ette võetud /---/. Kuid reaalsuse analüütilise uurimise  t e n d e n t s i s t  võime rääkida alles läinud aastast alates, millal jõudsid ekraanile G. Kromanovi ja M. Põldre „Meie Artur“, R. Karemäe ja M. Põldre „Perpetuum mobile“ (ETF) ning E. Vetemaa ja A. söödi „511 paremat fotot Marsist“ (TF). Nimetatud kolmes dokumentaalteoses on elulise materjali jäädvustamise objektiivsus oskuslikult ühendatud selle materjali tõlgendamise veenvusega, uurimuslikkus lahutamatult seotud kunstilisusega."
Tobro, V. (1969). Eesti tõsielufilm eile ja täna [filmidokumentalistikast]. Sirp ja Vasar, 18. juuli, lk 2-3.

Valdeko Tobro mõtteid pärast filmi omaaegset esilinastust kinos 1969. aasta jaanuaris:

"Andres Söödi huviobjektiks on "inimesed erandolukorras, sest filmis "511 paremat fotot Marsist" näeme inimesi, kes elavad kohvikus, kellele kohvik on elu kui mitte ainus, siis vähemasti põhiline sisu. Meie kohvikukultuuri on palju kiidetud, seda isegi Tallinna üheks omapäraks peetud. Ju küllap õigusega. Kuid kohvikukultuuriga käib kaasas ka tema vari - kohvikumentaliteet. Andres Sööt ja stsenarist Enn Vetemaa lähenevad sellele nähtusele analüütilise pilguga, neid huvitavad kohvikumentaliteedi ilmingud ja selle mõjud. Kogutud vaatlusmaterjal on ulatuslik, muudab filmi "511 paremat fotot Marsist" huvitavaks sotsioloogiliseks uurimuseks, annab alust teatud üldistusteks. Ja need üldistused viivad filmi välja ainult kohvikumentaliteedi kritiseerimise raamidest. Need üldistused viitavad sellele, et meie hulgas liigub inimesi, kelle jaoks aeg seisab. Aga kui aeg läheb inimesest mööda teda puudutamata, kaasneb sellega vaimne tühjus, normaalsete inimlike huvide kängumine. inimesi vastastikku rikastava suhtlemise asemele astub tüdimus, hoolega peidetav üksindustunne, elu sihitu raiskamine. /.../ Autorid ei püüa vaatajat kõrvupidi tirida mingi üldtuntud (ja -tunnustatud) moraalini. /.../
Andres Sööt näitab end järjekordselt oma tööd tundva meistrina, tema kaamera on täpne, oma täpsuses sageli ka halastamatu /.../. Film koosneb arvukatest tabavalt fikseeritud välkportreedest. /.../
Söödi ja Vetemaa kõige õnnestunumaks leiuks võib pidada filmi teksti kompileerimist A. Alliksaare luulest ja astronoomiaraamatu lausetest, samuti biitmuusika toredat kasutamist. See annab kohati peaaegu brechtiliku efekti, aitab kaasa kujutatava mõtte avanemisele /.../."
Tobro, V. (1969). Marsielanike maine portree. Noorte Hääl, 24. jaan.

Valentin Kuik: "Filmis "511 paremat fotot Marsist" on pildi- ja helikujundi mittevastavus loodud kontrapunktiga. Täna, mil me sünkroonheliga oma dokumentaalfilmides juba harjunud oleme, võib selline vastandamine tunduda mõnevõrra kunstlikuna. /.../ Hinnatav on aga püüe maksimaalse ehtsuse poole pildis ja küllalt õnnestunud katse luua see, mida meie kriitika mõned aastad hiljem hakkas nimetama audiovisuaalseks kujundiks. Film tekitas valmimishetkel teravat poleemikat, on poleemiliseks jäänud ka kümne aasta möödudes. Pole aga tarvis erilist kujutlusvõimet, et ekstrapoleerida "511 paremat fotot Marsist" tänasesse päeva ja leida end vastust otsimas samadele küsimustele, mis siis vaadates pähe kerkisid. Mõistagi ei kahanda see teose suurt dokumentaalset väärtust."
Kuik, V. (1979). Andres Söödi tõsielufilmid. Sirp ja Vasar, 26. jaan, lk 6. 

Tatjana Elmanovitš: "Aastal 1968, mil valmis Andres Söödi "511 paremat fotot Marsist", leidis nii mõnigi, et film on julm, halastamatu, ülekohtune nende vastu, keda oli jäädvustatud - kohviku "Pärl" vanade üksiklaste ning esinduskohviku "Moskva" tühjapilguliste noorte külastajate vastu.
Ehkki jäi täpsustamata, mis tundus julm neile, kes filmi omaks ei võtnud, püüti taas ja taas sõnastada filmi olemust. Kirjutati keskkonnapildi loomise, kujutatava filosoofilise ja sügavuti mõtestamise oskusest, leidlikkusest meeldejäävate tegelaste valimisel jne.
60. aastatel oodati dokumentaalfilmidelt vastavust massikommunikatsiooni nõuetele (sisendada integreerivaid ideid jms). Fotokunsti kõikide tunnusjoonte täieõigusliku pärijana püüdis aga dokumentalistika oma mõjusfääri laiendada ja avastada elupildis inimest. Andres Söödi "511 paremat fotot Marsist" oli kantud samast soovist.
Filmi autor ei üritanudki anda vastust, kes tema marslased on ja mis neist edasi saab. Ta piirdus kohvikukülastajate seisundi kirjeldamisega, vastandades seda kroonulikule optimismile, pannes autori filmimaailmaks kuulutatud territooriumil maksma oma nägemuse."
Elmanovitš, T. (1986). Inimene aknal. Märkmeid Andres Söödi filmidest. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 26-27.

Mats ja Victoria Traat ajakirja Teater. Muusika. Kino vestlusringis: 

Mats Traat: "Sellepärast ta [Sööt] ongi huvitav, et ta vaatab elu nii nagu see on, aga ta vaatab seda ikkagi kunstinikupilguga, ta ei võta iga rämpsu, iga janti üles, mida ei tasu võtta, mis midagi ei anna. Ikka teatav valik. Kunst ju algabki selektsioonist. /.../ Tema kaamera ei registreeri nurgataguseid umbkaudu, see on /.../ teatav niisugune /.../ valutuige ikka, et asi on niimoodi, et asi on vilets, et elu on vaimuta ja need inimesed ei oska ja ei saa ja on hädas."

Victoria Traat: "Aga näiteks selles "511 fotot Marsist", järjest igavamaks lähevad palged, inimesed püüavad elu eest lõbutseda, tüdrukute näod ütlevad, et nad ootavad midagi; ootavad, et keegi neid näeks, märkaks. /.../ Poiste näod vaatavad ka: oleks, et näeks kedagi, kellega rääkima hakata, ja aina allapoolevajuvad, aina pikemaks muutuvad näod, sest kedagi ei ole. Paaril tüdrukul silmad nagu korraks alguses säravad, siis hakkavad needki tasapisi kustuma."

Mats Traat: "See on väga hästi tabatud, ja monteeritud on see väga hästi /.../ siin on elufaktuur, on see, mis teeb filmid loomulikuks. Söödil tuleb see otse nagu iseendast välja.
Kui see "Marss“ ilmus, siis mulle ta ei tundunud kuigi huvitav. Võib-olla sellepärast, et siis istusin ise seal "Tallinnfilmis". Nüüd tagantjärele näen ta voorusi. Sööt läheb ikka edasi, ja tähenduse saab ka see film. Paaris kohas küll Alliksaare luule justkui ei sobiks pildiga kokku, aga lõpptulemus lepitab jälle ära."

Victoria Traat: "Alliksaar on kontrastiks ja tema värsid aitavadki välja tuua selle, mida filmi autor otsib, selle, mida tegelikult need inimesed kusagil alateadvuses igatsevad. Kuid see igatsus on nii argise näoga, et kurb vaadata."
Traadid Söödist [Andres Söödi dokumentaalfilmidest, sh filmist "511 paremat fotot Marsist"] (1983). Teater. Muusika. Kino, nr 8, lk 16-17.

Mart Taevere: " ...vaadake Söödi dokumentaale - missugune täpsus, väljapeetus, läbimõeldus, millised kõnekad detailid. Andres Söödi filmides on aja lugu.
Ta kirjeldab oma kaameraga just seda maailma, mida ta tunneb. Ta ei lavasta "sobivat" ja ühiskondlik-poliitiliselt vajalikku tegelikkust. Andres oli ja on DOKUMENTALIST, kes on terve elu tegelenud sotsiaalselt väga tundlike teemadega, vorminud need niisugusteks filmielamusteks nagu "511 paremat fotot Marsist", "Jaanipäev", "Reporter", "Unenägu" jt. Noored, kes pole neid filme näinud, ei mõista Nõukogude aega ega saagi aru saama, miks vanem põlvkond on niisugune, nagu on."
Taevere, M. (2009). Andres Sööt - mees nagu film. Postimees, 4. veebr.

Jaan Ruus: "Näib, et Söödile on see, mida ta ütleb, tähtsam sellest, kuidas ta ütleb. Tema enda arusaamine pole välja õeldud otsesõnu, kuid on vaatajale täiesti üheselt mõistetav. Kino on Söödile elu läbi suurendusklaasi, seejuures mahukas ja paljutähenduslik elu, mis vastandub kinodes esitatava dekoratiivse mängufilmiga ja TV-s näidatava illustratiivse teabefilmiga. Kino pole talle pelk infosignaal ega märk, vaid vastandirikas elu.
Sööt oskab distantseeruda maailmast, filmitavast, valitsevast riigikorrast, kuid säilitab samas harmoonilise tasakaalu."
Ruus, J. (2010). Mõned asjad, mida tean Andres Söödist. Eesti Ekspress, 28. veebr.

Filmihuviline: "...ilmselgelt üks paremaid eesti dokfilme, mis kunagi tehtud, on just nimelt a) ilma läbiva selge loota b) etüüdidele ja vaatlustele ehitatud, pealegi c) varjatud kaameraga üles võetud film. Ma räägin loomulikult Andres Söödi "511 paremast fotost Marsist".
Loe täpsemalt:
http://eestifilmid.blogspot.com/2007/04/511-paremat (28.10.2013).

Jaan Ruus filmist "511 paremat fotot": "Praeguste vanaemade - vanaisade noorpõlv. Kuuekümnendate noorus ja tavad. Lõpuks ka vanavanaemasid. Eesti kinomodernismi tippteoseid."
Kümme filmisoovitust - Jaan Ruus [viie vanema filmisoovituse all ka "511 fotot"] (2012). Pisut filmijuttu. Joonase kinomärkmik, 28.02.2012, http://filmijutt.blogspot.com/2012/02/kumme-soovitust.jaan-ruus.html  (28.10.2013).