Eesti dokumentalistika klassik Andres Sööt jäädvustab varjatud kaameraga Tallinna kohvikukultuuri ja -külastajaid 1960ndate lõpul.
Kohvik Pärl Tallinna vanalinnas Voorimehe tänaval, täis kesk- ja vanemaealisi naisi. Juuakse kohvi, süüakse saiakesi-pirukaid, suitsetatakse ja juteldakse sõbrannadega. Koht on hinnatud, nii mõnedki kliendid ootavad kannatlikult istekoha vabanemist otse kohviku saalis. Kes soovib kiirelt keha kinnitada, kes pikemalt istuma jääda. Kontrastina mõjub kohvik Moskva toonase Võidu väljaku ääres, noorte populaarne õhtune ajaveetmispaik 1960ndatel, kuhu tullakse ennast näitama, teisi vaatama ja uusi suhteid sobitama. Siiagi on raske sisse saada, ukse taga on pidevalt järjekord. Saalis näeb istumas noori paare, ülesmukitud neiusid-naisi ja ülikondades noormehi, keda teenindavad naisettekandjad. Kohvikupillimehed asuvad juba mängima, aga midagi õieti ei juhtu. Varjatud kaamera jäädvustab tuubil täis saalis vaid igavlevaid ilmeid, suitsetamist ja napsitamist, ent õhus on ootust, peidetud igatsust ja …üksildust. Seda võimendavad taustal kõlav melanhoolne biitmuusika, Artur Alliksaare luuleread ja astronoomiaalased faktid.
Vaata lisainfot selle filmi kohta