511 paremat fotot Marsist (1968)

Andres Sööt räägib linateose sünnist ja varjatud kaamera kasutamisest intervjuus filmikriitik Sulev Teinemaale:

Pärast esimest autorifilmi "Ruhnu" tuli kolm aastat hiljem, aastal 1968 "511 paremat fotot Marsist", eesti dokumentalistika üks verstaposte. Varjatud kaameraga jäädvustad pensionäre Pärlis ja noorukeid Moskva kohvikus, taustaks biitmuusika ja tekstid kosmoloogiast. Üpris tavatu film selles ajas, kuidas sündis idee?

Olime Balti riikide dokumentaalfilmide festivalil Vilniuses, istusime ühel õhtul Ülo Tambekiga kohvikus ja mõtisklesime selle üle, et miks Tallinna kohvikud on alla käinud ja kujunenud lihtsalt joomakohtadeks. Kunagi oli meil kõrge kohvikukultuur, lipulaevaks Kultas. Tambek oli sel ajal dokumentaalfilmide toimetaja ja me jõudsime ühisele veendumusele, et peaks meie kohvikutest ühe filmi tegema, üleliiduliselt olid meie kohvikud endiselt heas kirjas. Stsenaariumi kirjutas Enn Vetemaa, aga tema mõtteid filmimise käigus eriti kasutada ei saanud. Hakkasin siis kaameraga käima mööda kohvikuid, et materjali saada. Tolleaegset tehnikat silmas pidades oli see äärmiselt keeruline ülesanne, kaamera tegi valju müra, sekkumata elu jäädvustamisest ei saanud juttugi olla. Pidi kas mingi kõrvalruumi aknast võtma või muid kavalusi kasutama. Praegu on videokaamerad ja igaüks, kes tahab, võib filmida, mida tahab ja kui palju tahab. Ei ole enam lindi limiiti. Kõik on tänapäeval sellega harjunud, et filmitakse; sellal äratas kaameraga avalikku kohta ilmumine kohe suurt tähelepanu. Nii et pidi varjatud kaamerat kasutama.“

Teinemaa, S. (2012). Vastab Andres Sööt. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 11-12.

Intervjuus Postimehe filmikriitikule Tiit Tuumalule (11.03.2009), meenutab Andres Sööt filmi idee sündi ja valmislugu lähemalt:

Kust tuli vana kohvikukultuuri allakäiku näitava «511 paremat fotot Marsist» algtõuge – ikka kohvikust, oletan? 

Olime Leedus – oli mingi dokumentalistide kogunemine –, õhtuti istusime Vilniuse kohvikutes. Need erinesid Tallinna kohvikutest, just meeldivuse poolest. Tekkis idee näidata, kui mannetud on Tallinna omad. 

Tollal nõuti rangelt stsenaariumi. Hakkasime koos toimetaja Jaan Ruusiga mõtlema, kes võiks anda asjale iroonilise alatooni, mõttesse tuli Enn Vetemaa. Vetemaa kirjutaski stsenaariumi valmis – seda oleks praegu huvitav lugeda. Muidugi haaras ta pärast peast kinni, et mida see Sööt on filminud, et tuli hoopis teine asi. 

Võis juhtuda nii, nagu juhtus Lennart Meri dokumentaalfilmide stsenaariumidega – võluvad, kõik on olemas. Aga väga raske on selliseid realiseerida, autorite sõna võlu ja mingi maagia – see pettis ka stsenaariumide hindajad ära. Ja kui järg jõudis lõpuks tegijate kätte, siis selgus, et hammas ei hakka peale.

Seega hüppasin tundmatus kohas vette, olen vahel nii talitanud. Esimesed proovivõtted... Ega ma sealt muud ei saanudki, kui terve galerii portreid. Inimesed istuvad, suitsetavad. Nüüd tuli mõelda, kuidas see kõik kokku panna.

Ruus tuli mõttele, et äkki aitaks irratsionaalse tekstiga asja parandada, Vetemaa ja isegi Marju Lauristin ulatasid abikäe. Nii sattusid filmi Artur Alliksaare luule ja abiks lektorile-tüüpi tekst – a la «Kas Marsil on elu?». Üksinda oleks ma selle materjali sisse ära uppunud.

Film on üles võetud peamiselt varjatud kaameraga, nagu ka «Jaanipäev». Kui levinud võte see toona oli?

Üsna levinud. Nõukogude inimene ju jäigastus ja krambistus kaamera ees. Varjatud kaameraga sai vajaliku materjali valutult kätte – inimese nii, nagu ta on. 

Ja keegi ei kobisenud pärast? 

Kaameraga inimene, kandis ta seda siis käes või «hõlma all», oli siis nagu võimu esindaja – nii ka suhtuti.

Kuidas selline filmimine võimalik oli, kaamerad olid siis ju igavesed kolakad?

Moskva kohvikus oli meil peidik, ukseks maskeeritud. Selle katsime klaasiga, mis jättis filmija nähtamatuks. Harju kohvikus*, kus ka osa materjalist on üles võetud, ehitasime nurka kapi. Häda oli ainult selles, et kaameramees pidi koos kaameraga kappi pugema, enne kui kohvik lahti tehti, ja välja sai alles siis, kui kohvik kinni pandi. Kuna see pikapeale kurnavaks muutus, tegime nii, nagu mustkunstnikud teevad, kohvitajate tähelepanu juhiti hetkeks kõrvale, ja siis sai välja.

Igatahes annab see film ajastu hõngu ja tunnetust võrratult, suisa füüsilise aistetavusega edasi. On liikunud ka mõte sellist asja korrata, nüüd juba praegustes Tallinna kohvikutes, teha võrdluseks n-ö «511 paremat fotot Marsist» 2. Kuidas suhtute?

Räägitud on, jah – tõsi, seda on teinud teised, mitte mina. Aga miks ka mitte? Isegi vaataks huviga.

Tuumalu, T. (2009). Poks võimuga sünnitas filmiklassika [intervjuu Andres Söödiga]. Postimees, 11. märts, lk 16.

* tegelikult oli teiseks filmitud kohvikuks Pärl.

Vaata lisaks:

Estonian Art 2' 2003: August Künnapu intervjuu filmi rezhissööri Andres Söödiga (29.10.2013).