Eesti vangla

Ajaloodokumentaali peategelane on Patarei vangla, unikaalne objekt nii arhitektuurilises kui ajaloolises mõttes.

Näitleja Lembit Ulfsak jutustab Patarei ajaloost 19.-20.sajandil. Sissevaated vangla olustikku, mõtisklused õiglasest kohtust, vanglakaristuse olemusest ja karistusaluste vaheldumisest Eestit räsinud võimupöörete käigus põimuvad arhiivimaterjalide ja Patareis viibinud inimeste meenutustega. Grimeerija Ene Antson on vanglas sündinud, enne kui tema ema siit Stalini ajal Siberisse saadeti. Tõnis Pehme vanaisa, kohtunik Jaak Reichmann hukati Patareis 1945.a kevadel. Ta ise istus siin tapmise eest. Kirjanik Jaan Kross meenutab noorukina nähtud vangikonvoisid. 1924. a detsembrimässu järel vangistatud Olga Lauristin räägib nurjunud põgenemisplaanist. 1934.a vangistatud vabadussõjalaste ühe liidri August Sirgu põgenemine oli rahvusvaheline uudis. Patarei tühjenes meelsusvangidest iseseisvuse lõpuaastatel ja täitus nii punavõimu kui aasta hiljem Saksa võimu saabudes uuesti...

Filmist kriitiku pilguga

Arvo Pesti: „Indrek Kangurija Mati Talvikufilm “Eesti vangla”pole mitte üksnes Patarei vanglast, veel vähem Eestimaa vanglatest, vaid pigem meie lähiajaloost. Seekord on ajaloo keskpunktiks aga keskvangla, Patarei. Meie sündmusrikast ajakulgu kirjeldavad kaadrid jõuavad järjega ikka ja jälle Patareisse. On kujukas, et 1919. aastal vangla rajanud isikud suleti hiljem samade müüride vahele, kus nii mõnigi neist ka elu jättis. Lembit Ulfsakijuhitud vaatajat ei kohutata Patareis õõva tekitavate veretööde ja piinamiste kirjeldamisega, pigem vastupidi — kuulda saab naljakaidki lugusid. Juhtiva näitleja sissetoomine dokumentaalfilmi on seekord igati õigustatud ning Ulfsak osutunud õigeks valikuks. Operaatoritöö on meisterlik; mõjuvaid nurgataguseid ja kambreid näeb vaataja hulgaliselt. Puudu jääb Patarei funktsionaalsuse, ruumide otstarbe ja nende eripära seletamisest. Ekraanil vilksatavad unikaalsed kohad, mille kommenteerimine oleks filmile lisanud omapära. Näiteks suurte kambrite sektsioonis laiutavad ühistualetid, mis olid kasutusel vähemalt 80-ndate aastate teisel poolel, näisid tegutsevat veel tänapäevalgi. Selliseid unikaalseid peldikuid annab otsida isegi Venemaa kolkavanglatest. Filmi konsultant Uno Ilm, Patarei kauaaegne töötaja, oleks võinud siin harrastusajaloolasena aktiivsust üles näidata.

Intervjuusid on ohtrasti, kõik, välja arvatud üks, tehtud poliitvangidega. Enamjagu intervjueeritavatest on teada-tuntud tegelase...

2002

Meinert, S. (2002). Mati Talvik teeb vanglafilmi. Nädal, 29. juuli, lk 5.

2003

Remsu, O. (2003). Detailidega, üldistades. Sirp, 28. märts, lk 16.
Pesti, A. (2003). Eestimaa Pandora laegas. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 94-96.
„Eesti vangla“ esilinastub Patareis (2003). Eesti Päevaleht, 10. juuni, lk 15.
Patarei vanglas esilinastub uus dokumentaalfilm (2003). Postimees, 10. juuni, lk 27.
Aasmäe, A. (2003). Endised poliitvangid kohtusid tuntud  müüride vahel. Postimees, 11. juuni, lk 28.
Martson, I. (2003). Patarei vangla kroonika. Eesti Päevaleht, 11. juuni.
Sihvart, A. (2003). Film Kalaranna trellidest. Maaleht, 12. juuni, lk 18.
Kromanov, I. (2003). Patarei vanglast valmis film. Harjumaa, 13. juuni, lk 1.
Ernits, P. (2003). Kord trellide taga, kord võimul. Postimees: Arter, 14. juuni, lk 34.
Тух, Б. (2003).  История тюрьмы – история страны. Эстония, 14. juuni, lk 9.

2008

Eesti vangla / Estonian Prison (2008). Rmt: Eesti film / Estonian Film 2000-2006. Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 364.