Nõmme

Nõmme linnaosa valitsuse tellimusel valminud ülevaatefilm kunagisest iseseisvast aedlinnast Nõmmest.

1873. aastal Jälgimäe mõisa peremehe Nikolai von Glehni välja antud esimese suvilakrundi ümbruses arenes esialgu suvitus- ja väljasõidukoht, aastatepikku kujunes Nõmmest iseseisev linnaosa. Linnaosa vanema Värner Lootsmanni sõnul on Nõmme alati olnud prestiižne elamurajoon, siia on oma kodu rajanud mitmed kultuuritegelased ja teadlased, kelle vaimne potentsiaal ja kultuurilembus on kujundanud kohalikku vaimset elukeskkonda. Aastate jooksul on mitmed tuntud arhitektid saanud oma projektidega kaasa rääkida Nõmme linna kujundamisel, ehitanud siia silmapaistvaid hooneid. Järeltulijate ülesandeks on seda hoida ja kaitsta.

Ajaloolane Leho Lõhmus annab ülevaate von Glehni püstitatud rajatistest, haridusosakonna juhataja Ene Hinnoki vaatluse all on lasteaiad ja haridusvõrk, pidulikult asetatakse Nõmme Gümnaasiumi hoone juurdeehituse nurgakivi. Nõmme haigla peaarst Peep Põdde...

Filmist kriitiku pilguga

Rein Tootmaa: „Igasugune dokumentalistika fikseerib mingisuguse tegelikkuse. Mis lindile võetakse ja kuidas see filmi pannakse, sõltub tegijate taotlustest. Tegelikkus on nii rikas, et sealt on võimalik leida alati katet ja tõestust mis tahes ideele, kontseptsioonile või teooriale. Kunagi tehti USAs näiteks pikk kaheosaline dokumentaalfilm “This is America”, kus oli registreerimiseks valitud tegelikkuses vohav eba(-loo­mulik, -sünnis, -terve, -normaalne). See masendav pilt sai tegijate meelest tõene ja nende vaatenurgast vaadatuna see kahtlemata seda ka oli, ent kõike seda tendentslikult kokkukuhjatut ei oleks tohtinud sellise pealkirja alla kokku võtta. Ennekõike just selle vastu protesteeris filmile vastukaaluks loodud laul “This is not America”.

Siin vaadeldavatest kolmest Tallinna äärelinna-kesksest dokumentaalfilmist on kaks selgelt tellitud muusika järgi tehtud, nendesse koondatud materjal on sihipäraselt temaaatiline (“Kalamaja”) ja mitmekülgne (“Nõmme”), kolmas (“Agulis”) on nägemusfilm. Sealjuures fikseerivad kaks viimast eeslinna/agulit sellisena, nagu see (ühe meelest) on ja teisel puhul, nagu (tellija meelest) vaja. Kolmandas jällegi propageeritakse agulit sellisena, milliseks see võiks (jällegi tellija meelest) tulevikus saada. Tõde on sama mitmetahuline kui tegelikkus, olgu selleks siis fassaad, argipäev või kujutlus.
/---/ 

Nõmmest on staažikas filmimees Rein Raamat teinud tellija soovil promolis...

1999

Rein Raamat tegi Nõmmest oma filmi [dokumentaalfilm "Nõmme"] (1999). Postimees, 4. veebr, lk 5.
Rein Raamatul valmis vaatefilm Nõmmest [dokumentaalfilm "Nõmme"] (1999). Eesti Päevaleht, 4. veebr, lk 10.
Alvela, A. (1999). Rein Raamat väntas filmi Nõmme elust [dokumentaalfilm "Nõmme"]. Postimees, 5. veebr, lk 3.
Raamatul uus tõsieluvideo Nõmmest [dokumentaalfilm "Nõmme"] (1999). Sirp, 5. veebr, lk 4.

2001

Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja [filmidest "Lea Valter. Eesti vaibakunstnik", "Nõmme", "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", "Kaido Ole", "Maire Männik, 54 rue du Montparnasse", "Inimene, kes oskab olla õnnelik", "Rein Raamatu animatsiooni maailmas", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond – kunsti saab igal ajal teha"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-64, ill.

2002

Teder, T. (2002). Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina [filmidest “Kalamaja – puitlinna võimalus”, "Nõmme" ja “Agulis”]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 87-91.
Tootmaa, R. (2002). Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu [filmid: Rein Raamatu “Nõmme” (1999), Õnne Luha “Agulis” (2001) ja Marko Raadi “Kalamaja – puitlinna võimalus” (2000)]. Sirp, 8. veebr.