Selgitavate vahetekstidega tummfilm lõhepüügist Keila jõel algab vaadetega Keila-Joa lossile ja kiirevoolulisele Keila jõele. Meeleolukad vaated kosele. Kolm kalasportlast spinninguritvadega väljuvad majast. Kalamehed tõukavad paadi kaldast lahti, suunduvad aerutades püügikoha poole. Näeme kaht meest sammumas jõekaldal, üks meestest seisab kosest allpool õnge hoides vööni vees. Üks õngitseja heidab spinningut kaldal, suurelt spinninguketta kerimine. Sügisesed jõevaated. Lõhe õnge otsas, õngenöör veab teda kaldale. Kalamees torkab kahvaga kala, saab hiigelsuure lõhe kätte, turnib ohtlikult mööda lattidest kalatõket ning läheb kala teistele näitama. Teine mees saab samuti lõhe kätte. Lõhe viskleb õnge otsas. Mehed korjavad kalasaagi kokku, vinnavad selga ja suunduvad tagasi püügimaja juurde, panevad püütud suured lõhed ritta maha. Vahepeal näib olevat lund sadanud.
Keila-Joa mõis
Poolteist kilomeetrit enne merre suubumist on Keila jõel võimas juga. Selle lähikonda tekkis Meremõisa nime kandev mõis juba 16. sajandi algul, kuid ta esinduslik väljaehitamine algas alles 1830ndatel aastatel, kui mõisa omanikuks sai Alexander von Benckendorff. Benckendorff lasi mõisakeskuse esinduslikult välja ehitada. Projekti koostas Peterburi arhitekt Hans Stackenschneider. Hoone ehitati joa kõrvale Keila jõe paremkaldale, tagaküljega vastu jõge. Härrastemaja oli üks esimesi neogooti stiilis hooneid Eestis. Maja valmis 1833. aastal. 1856. aastal siirdus mõis abielusidemete kaudu vürst Volkonskite perekonna kätte. Mõisa viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli vürst Grigori Volkonski.
Täpsem info:
Keila-Joa mõis, http://www.mois.ee/harju/keilajoa.shtml (22.04.2011).
Keila-Joa mõis, http://et.wikipedia.org/wiki/Keila-Joa_loss#Kirjandus (22.04.2011).
Ultrajooksuklubi estonian Ultrarunners Team, www.tescada.eu/uploads/media/Keila-Joa_moisa_ajalugu_01.pdf (22.04.2011).