Karm pilguheit elu absurdsusele Venemaal, kus enamik rahvast unistab keisririigi hiilguse taastamisest ja vaid käputäis teisitimõtlejaid seisab vastu Putini vääramatule kavatsusele alustada täieulatuslikku invasiooni Ukrainasse.
Sotsiaalrealistlik draama bürokraatia keerukusest kaasaegsel ajastul.
Mirjam Matiiseni dokumentaaliflm Silvist, kes veel enda tarbeks kahte lehma peab.
Portreefilm arhitekt Raul Vaiksoost.
Kabinetivaikuses sünnivad otsused – las laastud lendavad.
Kohusetundlik tütar Eeva sõidab Bogotásse, et leida ja päästa oma vend, kes on haihtunud sügaval Bogotá allmaailmas.
Ajakirjanduslik dokumentaalfilm linnahalli ajaloost alates hoone planeerimisest kuni renoveerimise lähteülesande valmimiseni 2017. aasta jaanuaris.
Film kujutab endast rännakut eurobürokraatia hämarasse ja mõnikord ka absurdsesse maailma, mille käigus portreteeritakse selles vallas tegutsevaid inimesi.
Valentin Kuik portreteerib skulptor Tauno Kangrot ja tema pingutusi oma hiidskulptuuri, Kalevipoja kuju püstitamiseks Tallinna lahte.
Eesti kodanikuna sündinud Rein Mikke, kes 1950ndatel lapsendati vene perekonda, üritab bürokraatlike raskustega võideldes taastada oma Eesti päritolu ja kodanikuõigusi.
Kuidas reageerib Taani ühiskond ja bürokraatia, kui potentsiaalsel immigrandil on ainult esteetilised motiivid?
Neoekspressionistlikus võtmes armastust, võimu ning ühiskondlikke suhteid lahkav film vaatleb lihtinimese kohtlemist ühiskonna järelvalveorgani esindajate poolt.
Hans Roosipuu ja Enn Säde dokumentaalfilm Šmigunide spordiperest, kus tippsporti rühivad tütred Kristina ja Katrin.
Ekspressiivne autorinägemus haigest ühiskonnast, sisevaade eksistentsist looduskauges labürindis, tagurpidi pööratud püramiidis.
Miks on meil puudus puuviljadest? Ametkondlikku absurdsust demonstreeriv film
Elbert Tuganovi lamenukk tehnikas nukufilmi aluseks on tõestisündinud lugu, mis toimus 20. sajandi alguses Berliini Köpenicki eeslinnas. Miljöö edasiandmiseks on kasutatud Heinrich Zille töid.
"Üks moment, oodake!" on lühimängufilm, millega Virve Reiman kaitses oma režiidiplomit ja Aimée Beekman operaatoridiplomit VGIK-i lõpetamisel 1956. aasta kevadel.
Satiiriline lühikomöödia sotsialismiaegsest bürokraatlikust töökorraldusest ühes raudteejaamas, mille ülem tegeleb reisijate abistamise asemel vaid ülemuste ees lömitamise ja tuttavatele teenete osutamisega.