Eesti filmi 100. aastapäeva puhul 2012 aastal korraldas "Eesti Päevaleht" lugejate küsitluse, et koostada sajandi mängufilmide, filmilavastajate ja näitlejate pingerida. Saadi üle 4000 vastuse ja mängufilmid järjestusid nii:
FILM | Antud hääli | % | |
1. | Viimne reliikvia, Tallinnfilm 1969 | 632 | 15,10 |
2. | Kevade, Tallinnfilm 1970 | 569 | 13,60 |
3. | Siin me oleme, Eesti Telefilm 1979 | 456 | 10,90 |
4 | Nukitsamees, Tallinnfilm 1981 | 235 | 5,62 |
5. | Mehed ei nuta, Eesti Telefilm 1969 | 225 | 5,38 |
6 | Nipernaadi, Tallinnfilm 1983 | 173 | 4,13 |
7. | Nimed marmortahvlil, Taska Film 2002 | 155 | 3,70 |
8. | Hullumeelsus, Tallinnfilm 1969 | 145 | 3,46 |
9. | Suvi, Tallinnfilm 1976 | 144 | 3,40 |
10. | Detsembrikuumus, Ruut 2008 | 142 | 3,39 |
11. | Ukuaru, Tallinnfilm 1974 | 133 | 3,18 |
12. | Hukkunud Alpinisti hotell, Tallinnfilm 1979 | 120 | 2,78 |
13. | Sügisball, Homeless Bob Production 2007 | 105 | 2,51 |
14. | Vallatud kurvid, Tallinnfilm 1959 | 96 | 2,29 |
Andres Laasiku kommentaar, EPL 19.03.2012
Pole üllatus, et filmisõprade eelistused rahvusliku filmi alal kipuvad jääma minevikku – tippajaks on 1960-ndate lõpp.
Hääletanute koguarv kujunes hääletamise korraldajate jaoks meeldivaks üllatuseks. Nende hulk, kes klikkasid oma lemmikuid Eesti filmi alal, ületab kaugelt nende hulka, keda Eestis ühiskonna arvamuse saamise tarvis sotsioloogid küsitlevad. Küll aga pole klikkajate valim sugugi sobiv selleks, et terve Eesti ühiskonna arvamust esindada. Seega neid, keda nüüd valiti, saab nimetada Eesti Päevalehe lugejate lemmikuks.
Et lugejate profiili on sotsioloogiliste küsitluste kaudu uuritud, siis võib väita, et oma lemmikuid selgitasid välja inimesed, kes on keskmisest haritumad, kes elavad enamikus Tallinnas või selle lähiümbruses. Ja et hääletus oli vabatahtlik, siis eeldatavasti määrasid oma eelistusi aktiivse hoiakuga inimesed.
Lavastaja roll jääb segaseks
Kui palju oli tegelikult filmihääletuses osalenuid, on raske täpselt määratleda, sest iga kategooria kogus erineval hulgal hääli. Järelikult kõik hääletajad ei hääletanud tingimata kõigis neljas kategoorias. Kõige rohkem kogus hääli parima filmi kategooria – 4189 häält.
Hääletajate arvud kategooriate kaupa juhivad tähelepanu, millistele filmi komponentidele inimesed tähelepanu pööravad, mis korda läheb. Seega peetakse kõige tähtsamaks filmi kui tervikteost. Järgmisena tuli naisnäitleja kategooria, siis meesnäitleja ning alles lõpus lavastaja oma. Mõneti on siin vastuolu, sest just lavastajast sõltub see, milline on film kui koguteos.
See ei ole enam üllatus, et filmisõprade eelistused rahvusliku filmi alal kipuvad jääma minevikku. Joonistub välja Eesti filmi tippaeg kuuekümnendate lõpus, kus vändati hulk palju hääli saanud teoseid. Mineviku kasuks räägivad ka hääled, mis anti lavastajatele Kiisale ja Nõmmikule.
Mis puutub 21. sajandi Eesti filmi, siis siin on eelistustes olemas korrelatsioon sellega, kuidas rahvas ühte või teist filmi kinodes vaatamas käis. Viimaste aegade kinokassades edukaim „Nimed marmortahvlil” on kõikide filmide seas esimene 21. sajandil tehtud film.
Veidi arusaamatu on selles valguses asjaolu, et kaks viimase aja menufilmi „Jan Uuspõld läheb Tartusse” ja „Vanad ja kobedad saavad jalad alla” on alles kolmandas kümnes. Täitsid ju edetabeli esimese poole just komöödiad ja suure kinoeduga filmid.