Suurim rikkus võib mahtuda ühele ruutmeetrile.
Absurdne lugu kaotusest ja kohanemisest.
74-aastane Vilma satub salajasele erioperatsioonile, kus iga sekund loeb ja iga otsus tundub eluliselt tähtis.
Kodu on koht, mille kord jätma pidin ja elu teekond, et sinna naasta.
Fookus ei ole objektiivis.
Mida kauem vaatad, seda vähem näed.
Mitu kasti mahutab üks elu?
Naabrite iga-aastased kapsatalgud.
Iga minut võib ju juhtuda…
Kuidas sai kukk aabitsasse?
Kunst limiteerib elu.
Kinematograafiline teekond ühe eriliste inimese lugemiskogemusse.
Juba linnukesed...
Tuul teab, kuhu minna, ka siis, kui sina ei tea.
Põgenemine palavast büroohoonest jahutavasse merevette läbi Exceli tabeli.
Vaikselt kulgev portreehetk. Lasteraamatute autor Kristi Kangilaski meenutab hetki lapsepõlvest, luues samal ajal uusi mälestusi uutele väikestele lugejatele.
Tagasi loovusesse!
Filmis näeb lapse esinemist konkursil läbi lauluõpetaja pühendunud kaasaelamise.
Kohustuslik kirjandus pole kunagi olnud nii õudne…
Tehisintellekt teeb vanad fotod ilusaks.
Ars longa vita brevis.
Ulmeline miniatuur ida ja lääne vahelistest skisofreenilistest suhetest.
Rohkem, kui lihtsalt masin.
Korduma kippuvad küsimused.
Õnnetus ei hüüa tulles … või hüüab?
Üks pilt koosneb vähem kui seitsmest sõnast!
Lihtne komöödia, mis selgitab, kuidas tehisintellekt tegelikult toimib, ning selle metoodikaga kaasnev iroonia, mis on lihtsalt pikaaegse "varastamise" meetodi taasesitus mitme meedia/kunsti alal.
Üha rohkem peame internetis tõestama, et me (inimesed) ei ole robotid. Kuid mida teha siis, kui meil on alust kahtlustada, et inimene teisel pool ekraani võib tegelikult olla hoopis AI?
Üksildus on nakkav.
Kõik, mis kaob, ei ole läinud.
Üks helin meil helises rinna sees.
"Kõik, mis on kaunis, on kõlbeline." Gustave Flaubert
Hüüdja (digitaalne) hääl kõrbes.
AI-AI-AI, AI-AI-AI, mis siis reisijatest sai?
Uued prillid või uued pillid?
Hetkes enne algust.
Kuidas õppida koera?
Et märkaks märgata, mis kallis.
Me kulgeme läbi omavahel võistlevate märkide maailma, kus märgi sügavam tähendus jääb tihti arusaamatuks.
Oodates aega, millal ootama enam ei pea.
Oreli kõla toob meelde aastakümneid tagasi kogetud mälestuse lapsepõlvest.
Kalambuur kanast, kes kasutas pandeemiaaega, et lugema õppida.
Väike vaheldus veebikoosolekule.
Tänaval maja seinale ilmuvad aja möödudes üksteise peale erinevad tuntud märgid. Sein muutub segasemaks kuni ta lõpuks maha lammutatakse.
Ühe minuti film viib vaataja autopesulasse ja elab seal kaasa autojuhile, kelle jaoks üks tavaline sündmus osutub vägagi segadusseajavaks.
Jätame siia maailma erilise jälje.
Lapsed mõtisklevad pilvedest.
Seljad!
Vaadata, mitte mõelda!
Kui hirm ja ootusärevus võiksid tappa...