Lauri Kärk (2012). Eesti filmiajaloo lühikonspekt

Eesti filmiajaloo periodiseeringu kohta vaata siit.

1890ndad-1910ndad: Meie esimene filmipääsuke

28. detsembril 1895 demonstreerisid vennad Auguste ja Louis Lumière Pariisis avalikkusele oma  uut leiutist, kinematograafi. Vähem kui aasta pärast võis seda ilmaimet näha Tallinnas ja seejärel Tartus. Alates 4. oktoobrist 1896 anti mitme päeva jooksul etendusi Tallinna Börsihoone väikeses saalis (tänases Ajaloomuuseumi hoones Pikal tänaval) ja alates 13. novembrist 1896 (ukj) Tartu Bürgermusses. 

Esimesed filmivõtted toimusid Eestimaal siiski alles mitme aasta pärast. 30. aprillil 1908 jäädvustati Rootsi kuninga Peterburgi reisi vahepeatust Tallinna reidil. Kümmekond päeva hiljem oli seda võimalik ka kinoekraanilt vaadata.

Paar nädalat varem, 17. aprillil 1908 avati Tartus Eesti esimene paikkino Illusion (hoone on hävinud).

Veel mõned aastad ning saamegi rääkida Eesti filmi algusest. Esimene eestlasest filmitegija oli Johannes Pääsuke (1892-1918). Noor, äsja kahekümneseks saanud Pääsuke jäädvustas 27. ja 28. aprillil 1912 Tartus Sergei Utotškini õhulendamist ning neid kroonikakaadreid demonstreeriti juba 30. aprillil 1912 Tartu kinos Illusion. Seda kuupäeva võibki pidada eesti filmi sünnipäevaks.

Paari järgneva aasta jooksul tegi Pääsuke kroonikapalasid ja lühifilme, tema jäädvustatud on nii tuletõrjujate pidustused, Tartu linnavaateid, kui ka suur lumetuisk jõulukuul 1913. Pääsuke pakkus oma filmitöid Prantsuse filmifirmade toodetud ringvaadete vene esindustele. Pääsukese filmimishuvi suunas ka tema töö Eesti Rahva Muuseumi fotograafina - antropoloogiafilmina valmis teedrajav „Retk läbi Setumaa” (1913).

Pääsuke tegi ka meie esimese mängufilmikatsetuse. 26. veebruaril 1914 Tartu Idealis vaatajateni jõudnud „Karujaht Pärnumaal” polnud tavaline koomuski tegemine või sentimentaalne tundlemine nagu mõnelt toonaselt filmikatsetuselt võinuks oodata. Pääsukese „Karujaht” oli rahvuspoliitiline pilapilt, mille linastamine Pärnus koguni ära keelati.

Paari aasta jooksul jõudis napilt üle kahekümnene Pääsuke jäädvustada ligi neljakümmend filmipala „enamasti Eesti rahva elust ja uuematest päevasündmustest,” nagu ta ise ütles. Neist filmidest on säilinud alla kümne. 1914 mobiliseeriti meie filmipioneer väeteenistusse ning ta hukkus rongiõnnetuses.

 1920ndad-1930ndad: Väikeriigi filmi argipäev


Filmielu vastses Eesti Vabariigis algas vilkalt ja lootusrikkalt. Kokku valmis 1920ndatel ja 1930ndate hakul veidi üle paarikümne mängufilmi, ligi pooled neist küll lühifilmid.

Esimesed täispikad mängufilmid olid „Must teemant” (1923) ja „Mineviku varjud” (1924). Viimane neist oli rahvusromantiline film eestlaste seitsmesaja aasta tagusest muistsest vabadusvõitlusest. Järgnesid Balduin Kusbocki (1892-1933) „Esimese öö õigus” (1925) jt.

Teiste seas valmisid ka näiteks rahvuslik jant „Vigased pruudid” Eduard Vilde järgi (1929) ja legendaarse hobusevarga, kohaliku Robin Hoodi lugu „Jüri Rumm” (1929). Kuiv seadus ei pakkunud ainest mitte üksnes Hollywoodi gangsterifilmidele, Eestis lavastas filmi salapiirituse vedajatest „Kire lained” (1930) toona Saksamaal tegutsenud Vladimir Gaidarov (1893-1976).

Olulisema saavutusena saame nimetada Theodor Lutsu (1896-1980) „Noori kotkaid” (1927), filmi meie Vabadussõja rinnetel võidelnud rahvuskaaslastest.

Theodor Luts, rahvakirjanik Oskar Lutsu noorem vend, oli üks professionaalsemaid ja mitmekülgsemaid filmimehi, kes tegutses nii lavastaja kui operaatorina. Luts paistis silma hoogsate lahinguepisoodide ja mastaapsete massistseenide jäädvustajana (lisaks „Noortele kotkastele” ka lavastuslike elementide ja mitmete aerovõtetega õppefilm „Gaas! Gaas! Gaas!” 1931 selgitamas, mida teha võimaliku gaasirünnaku korral). Lutsu aktiva-poolele kuulub ka etnograafiline dokumentaalfilm „Ruhnu” (1931). Koostöös Soomega valminud meie esimene optilise heliga „Päikese lapsed” (1932) jäi aga aastateks väikeriigi viimaseks mängufilmiks. Energiline Luts leidis edaspidi rakendust Soomes, hiljem Brasiilias.

Helifilm jõudis Eestisse paar aastat pärast oma võidukäigu algust Ameerikas. 1929. aasta sügisel alustas meie esinduskino Gloria Palace (rajati 1926) helifilmide demonstreerimist.

1920ndate aastate eluolu filmilindile talletamise eest hoolitses peamiselt Estonia Film. Jäädvustati tööstus- ja põllumajandusnäitusi (näiteks Theodor Märska 1921), aga ka kriitilisi palu (filmid Tallinna heakorra nö. ilust 1922). Suuremate ja olulisemate tööde hulka kuulub „VIII üldlaulupidu” (1923). Eestit tutvustav ülevaateline „Filmikaameraga läbi Eesti” (1924, täiendatud kujul 1926, operaator Rudolf Unt) valmis välisministeeriumi initsiatiivil ja ülikooli soovitatud teemaderingi põhjal. Üks Estonia Filmi esimesi filmikroonikaid jäädvustas ka Tartu rahuläbirääkimisi — mõelda vaid, kui saaksime neid unikaalseid kaadreid tänagi vaadata! Paraku pole need säilinud.

1930ndate alguseks oli väikeriigi filmielu majandusraskustes kokku kuivanud. Eestis, nagu mitmetes teisteski Ida- ja Kesk-Euroopa riikides, võeti vastu kodumaist filmitööstust toetama pidav kinoseadus. Aprillist 1935 rakendunud seadus kohustas kinosid võtma „igasse eeskavasse kodumaa kroonikat, mis kujutab Eesti tähtsamaid päevasündmusi või üldhuvilisi nähteid poliitilisest, majanduslikust ja kultuurilisest elust või pilte Eesti rahvast, tööst ja loodusest.”

Riigikroonika regulaarseks tootmiseks reorganiseeriti 1936. aastal Eesti Kultuurfilm (asutati 1931) - nüüdsest allus see riigi propagandatalitusele, mis üksiti tähendas ka riigipoolset rahalist tuge ja pikemas perspektiivis filmitööks vajaliku esmase tehnilise baasi loomist.

Lisaks ringvaadetele valmis 1930ndate teisel poolel mitmeid temaatilis-ülevaatelisi filme (näiteks „Võitluses sündinud, rahus kasvanud” 1938 Eesti Vabariigi 20. aastapäevaks). Dokumentalistikas püüti paljuski lähtuda saksa Kulturfilm’i nö. rahvavalgustajalikest põhimõtetest.

Märkimisväärse meisterlikkuse saavutas filmioperaator Konstantin Märska (1896-1951). Tema kaamerakäsitlusele oli iseloomulik tundlik detailitaju, oskus märgata ja meeldejäävalt portreteerida erinevaid inimtüüpe (mitmed turureportaažid). Märska „Pühad Petseris” (1936) ja „Kalurid” (1936) on 1930ndate aastate isikupärasemaid ja kunstiküpsemaid töid, mis oluliselt kujundasid meie filmidokumentalistika traditsioone.

Aastast 1931 pärineb meie esimene joonisfilm, üksikürituseks jäänud „Kutsu Juku seiklusi” (Voldemar Päts ja Elmar Jaanimägi).

 1940ndad-1950ndad: Võõrvõimude poolsajandi algus


Molotov-Ribbentropi salasobing tõi juba 1939. aasta sügisel Eestisse Nõukogude sõjaväebaasid, nende toel 1940 ka Nõukogude võõrvõimu. See vahetus II MS käigus küll natsirežiimiga, et seejärel jälle idanaabri korraga asenduda (Tallinn „vabastati” sügisel 1944). Seekord pikkadeks aastakümneteks kuni laulva revolutsiooni ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991.

Eesti Kultuurfilm natsionaliseeriti septembris 1940. Leningradi Kinokroonika Stuudio toel valminud propagandafilm „Rahva tahe” (1940) pidi demonstreerima N. Liidu koosseisu astumise nö. vabatahtlikkust, kuigi filmikaadrites võis näha demonstrantide seas Nõukogude laevastiku madruste kolonne. Paar aastat hilisem propagandafilm „Punane udu” (Roter Nebel, 1942) jutlustas III Reich’i rassipoliitikat, täiendades seda punavõimu poolt Eestis korda saadetud kuritegudele viitamisega.

Nõukogude Eesti esimesed mängufilmid valmisid Lenfilmi toel. Austria päritolu Lenfilmi lavastaja Herbert Rappapordi (1908-1983) filmikarjäär oli alanud G.W. Pabsti assistendina Saksamaal, 1936 emigreeris ta Hollywoodist N. Liitu.

Rappapordi „Elu tsitadellis” (1947) tõi vaatajani elust irdunud intelligendi, kes filmi lõpukaadriteks oma seisukohti revideerib ning soovib aktiivselt kaasa lüüa ühiskonna elus. „Valgus Koordis” (1951) pidi kujutama ümberkorraldusi meie maaelus ja muinasjutulise heaolu saabumist seoses kolhoosikorrale üleminekuga.

Rappapordi tööd talletasid filmilindile meie näitlejate paremiku, olid professionaalsemad kui mitmete järgnevate võõrlavastajate tööd, samas järgisid aga püüdlikult ajastu stalinlikku punaideoloogilist mustrit.

Täna võivad mitmed tolleaegsed filmid ju naljakadki tunduda (näiteks „Eesti NSV hümn” 1945 nö. karaoke-filmi eelkäijana), siis aga oli asi naljast vägagi kaugel.

Stalini surma järel ideoloogiline surve nõrgenes ning osutus võimalikuks inimlikuma, hiljem ka kunstiväärtuslikuma filmiproduktsiooni teke. Omaaegset näitlejate paremikku pakkus Viktor Nevežini „Tagahoovis” (1956) Oskar Lutsu järgi.

Kümnendi lõpus valminud Juli Kuni ja Kaljo Kiisa (1925-2007)  „Vallatud kurvid” (1959) on vaatajate seas populaarne tänini. Film tuli nö. kordamisele „maailma esimese kunstilise panoraamfilmina” (ameerika Cinerama ekraanikujutise kolmele filmilindile jäädvustamise nõukogude analoog). „Ohtlikke kurve” (1961) said meie vaatajad näha alles 1964, kui avati Eesti ainus panoraamkino Kosmos.

1958 valmis Elbert Tuganovi (1920-2007) käe all meie esimene nukufilm „Peetrikese unenägu”, mis pani aluse regulaarsele nukufilmide tegemisele Eestimaal.

1950ndate teise poole nõutavaim näitleja oli Rein Aren (1927-1990), polnud vahet, kas nn. positiivse või negatiivse tegelasena.

Ometi jäi filmikunst veel pikkadeks aastateks „suureks üksiklaseks” ning kunstlikult siirdatud „transplantaadiks”, nagu iseloomustas meie filmi asendit teiste kunstide seas literaat ja filmitegija, hilisem Eesti Vabariigi president Lennart Meri aastal 1968. Põhjuseks filmitootmise vahetu suunamine Moskvast ning sügavamate omamaiste filmitraditsioonide eelnev puudumine.

1960ndad: Eesti filmi suur tõusulaine

Mängufilm:

Hruštšovi sulaaeg N. Liidus tähendas uusi võimalusi eesti filmile. 1960ndate algus tõi eesti filmi rea erialase ettevalmistusega noori filmitegijaid (koolitust saadi VGIKis, osalt ka GITISes, vastavalt filmi- ja teatriinstituut Moskvas).

Mängufilmi uuenemisvõimalustest andis märku Virve Aruoja (1922-2016) „Näitleja Joller” (1960), mis valmis Eesti Televisioonis Moskvast lähtuva filmitootmissüsteemi väliselt. Järgnes Jüri Müüri (1929-1984) kaasajateemaline „Ühe küla mehed” (1961) Tallinnfilmis. Filmis satub eesti kalurite paat tormimöllus Soome randa. Ootuspäraste kohustuslike ideoloogiliste skeemide asemel (külma sõja aegsed vastandused: kapitalimaailma kriitika ja N. Liidu riigipiiri ületamine kui „kuritegu”) lahendas Müüri debüütfilm selle vastanduse märksa stambivabamalt ja loomutruumalt.

Müüri järgnevatest töödest väärib märkimist koos Grigori Kromanoviga (1926-1984)  tehtud „Põrgupõhja uue Vanapagana” ekraniseering 1964. Kirjanduse poole pöörduti filmiloomes ka varasem, ent tegemist oli vägagi erineva, kohati küsitava lektüüriga. Meie suure klassiku Anton Hansen Tammsaare keeruka kunstikeelega, mõistujutulis-müüdilise romaani ekraaniseerimine oli tõsine väljakutse. Rahvuskirjanduse tippude ekraanile toomine täitis toona tegelikult mitut funktsiooni, pakkudes alles kujunemisjärgus noorukesele filmikunstile ühelt poolt kunstiväärtuslikku ainest, teisalt aga teatavat vabanemisvõimalust Moskva ettekirjutustest.

Nn. sulaperioodi oluliseks tähiseks kujunes Grigori Kromanovi Stalini aja isikukultuse probleeme analüüsiv „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966). Rindel õlg õla kõrval surmaga silmitsi seisnud meeste teed lähevad sõjajärgsetel stalinlikel aastatel lahku — miks?

1960ndate eesti filmi suur tõusulaine kulmineerus Kaljo Kiisa „Hullumeelsusega” (1968). Dürrenmattlikku dramaturgiat meenutava tingliku mõtte- ja paradoksidraama tegevus hargneb II MS lõpupäevi vaimuhaiglas. Mis või kes on selles loos hullumeelsem? Kas inimesed haiglaseinte vahel, kes pole suutnud vastu seista totalitaarrežiimi ebainimlikkusele ja on tõesti haiged? Või hoopiski füürerikultuse pimeuskne käsilane, see „terve”, kes ustav-hullunult jahib väidetavalt haiglaseinte vahele varjunud inglise spiooni?

Kiisa „Hullumeelsus” kuulus kahtlemata kogu senise filmiloomingu kunstiliselt originaalsemate (stsenarist Viktors Lorencs (1927-1992)) ja tulemuslikumate (kasvõi Jüri Järveti osatäitmine ja Anatoli Zabolotski (1935) operaatoritöö) ning samas ka sisult tuumakamate tööde hulka. Paraku liigagi kaaluka ühiskondlik-poliitilise sõnumiga. „Hullumeelsus” leidis Moskvas teravat ideoloogilist hukkamõistmist ja keelustamist (filmi linastati piiratult üksnes Eesti NSVs, üleliidulisele ekraanile jõudis see alles perestroika ajal).

See tähendas tõsist tagasilööki nii Kiisale kui eesti filmile tervikuna. Tõsisem temaatika pidi järgnevail aastail otsima teed ekraanile pigem nö. ridade vahelt, allegoorilises vormis. Näiteks sotsiaalselt tundliku närviga Kromanov oli edaspidi sunnitud pöörduma žanrifilmi poole.

Romantilises seiklusfilmis „Viimne reliikvia” (1969) lubavad brechtiliku Verfremdungseffekt’i põhimõttel kasutatud vabadusejanust nakatatud saatelaulud (Paul-Eerik Rummo sõnad, Uno Naissoo muusika) tõmmata filmi ajaloolistest dekoratsioonidest hoolimata paralleele ka toonase nõukogude ajaga. Kromanovi „Viimne reliikvia” on ilmselt kõigi aegade menukam ning laiemalt tuntud eesti film.

Lihtsa loomulikkuse ja vahetu siirusega võitis paljude eestlastest filmivaatajate südamed Arvo Kruusemendi (1928) „Kevade” (1969), Oskar Lutsu populaarse noorsooraamatu ekraniseering. Otse loomulikult pidid tulema selle järjed „Suvi” (1976) ja „Sügis” (1990). „Kevade” tunnistati meie sajandi filmiks Eesti film 100 juubelipidustuste raames aprillis 2012.

Pilt 1960ndatest jääks poolikuks, kui me unustaksime ühe igihaljaima komöödia, Sulev Nõmmiku (1931-1992) „Mehed ei nuta” (1968). 1960ndate filminäitlejatest tuleks nimetada Ada Lundveri (1942-2011) ja tema vahest teenimatultki varju jäänud osatäitmisi („Mis juhtus Andres Lapeteusega?”, Tõnis Kase (1929) „Pimedad aknad” 1968).

Dokumentalistika ja animafilm:

1960ndad tähendasid uut lehekülge ka meie dokumentalistikas.

Eesti Televisioon oli 1960ndatel üheks huvitavamaid ja tõepärasemaid kogu N. Liidus. Kujunemisjärgus televisioon polnud sedavõrd ideologiseeritud kui hilisematel nõukogude aastatel (tehnika arenedes pakkus otsesaadete asendumine videosalvestustega paraku ka paremaid tsenseerimisvõimalusi). Teleajakirjanik Valdo Pant (1928-1976) ei unustanud infokuivas ja pahatihti ideologiseeritud tõsielumaterjalis kunagi märkamast inimest, lisaks teleekraanile ka näiteks Virve Aruoja dokumentaalfilmis „Eestimaa” (1968). Pandi ja televisiooni loomulikkus suunas filmidokumentalistikatki suurema eluehtsuse poole.

1968 valminud julgelt uuenduslikud Andres Söödi (1934) „511 paremat fotot Marsist” ja Grigori Kromanovi „Meie Artur” on etapilise tähtsusega meie tõsielufilmile. Varjatud kaameraga kohvikukülalisi jälgides ning Artur Alliksaart tsiteerides jõuab Sööt „511 paremas fotos Marsist” eksistentsiaalselt ajalis-ajatute hetkede jäädvustamise-mõtestamiseni. Rahva lemmiklaulja Artur Rinne populaarsuse fenomeni uurides täheldab Kromanov seoseid Eestimaa ja eestlase saatuse keerdkäikudega, mispuhul „Meie Arturit” ootas riiulifilmi saatus.

Tundliku sotsiaalse närviga dokumentalisti Ülo Tambeki (1922-1979) kolhoosielu tegelikku argpäeva kujutav „Talupojad” (1969/89) ei jõudnudki valmides ekraanile, vaid oli samuti määratud aastakümneteks riiulifilmiks.

1960ndatest jäävad meie nukufilmi varamusse Heino Parsi (1925-2014) operaator Kõpsu filmid, kus nukktegelased tegutsevad eluslooduse keskel ja pakuvad sel viisil noorele vaatajale sobivas vormis harivat teavet ümbritsevast maailmast (esimesena „Operaator Kõps seeneriigis” 1964). Ent nukufilme valmis täiskasvanud vaatajatelegi: Elbert Tuganovi satiiriline „Park” (1966).

 1970ndad-1980ndad: Stagnast perestroikani

Mängufilm:

1960ndate tõusulaine jätkuna pakkus 1970ndate algus veel ühe eesti filmiloo pärli, meie ühe jõuliseima ning radikaalseima eesti teatriuuendaja Jaan Toominga (1946) koos Virve Aruojaga valminud eksperimentaalse lühifilmi „Lõppematu päev” (1971/90). Avangardne filmikeel, julge sissevaade oma kaasaega ja inimesse olid otsekui ära eksinud 1970ndate alguse halli argipäeva. „Eksitust” kinnitas ühemõtteliselt ka filmi keelamine ning see jõudus vaatajateni alles aastakümnete möödudes.

Tegelikult mõjus 1970ndate algus 1960ndate tõusulaine ja sellega kaasnenud ootuste-lootuste foonil tõsise tagasilöögina. Hruštšovi sula ja Kossõgini võimalike majandusreformide järel oli saabunud Brežnevi nn. küpse sotsialismi ajastu ehk stagna, mis teadagi ei soodustanud ka filmikunsti arengut.

Tõsisemast elavnemisest sai hakata rääkima alles 1970ndate lõpus. Kiisk leidis end uuesti Mati Undi käsikirja järgi valminud filmis „Surma hinda küsi surnutelt” (1977), tema järgnenud töödest tõuseb esile „Nipernaadi” (1983) August Gailiti järgi.

Grigori Kromanov tegi „Hukkunud Alpinisti hotelli” (1979) vendade Arkadi ja Boriss Strugatskite järgi. Filmiheliloojana sai selle tööga tuntuks Sven Grünberg (1956).

1977 valminud kolme lühifilmi sisaldav „Karikakramäng” andis tunnistust uue filmitegijate põlvkonna tulekust eesti filmi. Olav Neulandi (1947-2005) II MS järgset Baltimaade külategelikkust koos metsa varjunud Nõukogude võõrvõimu vastu võitlevate metsavendadega kujutav „Tuulte pesa” (1979) äratas laiematki tähelepanu ning pälvis 1980 Karlovy Varys debüütfilmide auhinna.

Olulisteks said Mark Soosaare „Jõulud Vigalas” ja Peeter Simmi (1953) „Ideaalmaastik” (mõlemad 1980). „Ideaalmaastik” (ka „Mida külvad…”) kujunes üldse üheks meie kunstikaalukaimaks mängufilmiks. Stalinliku sunniviisilise kolhoosikorra algaastad. Simm vaeb talle omases groteskses vormis kevadkülvivoliniku, poisiohtu komnoore otsuste eetilisi aspekte, kel tuleb lähtuda partei juhtnööridest ja/või reaalsetest oludest kevadkülvi korraldades. Simmi huvikeskmes on üksikindiviidi soovide ja püüdluste ning ühiskonna poolt pealesurutud sotsiaalsete raamide vastuolu. Seda ka mitmes järgnevas filmis, eelkõige „Tantsus aurukatla ümber” (1987) ja „Inimeses, keda polnud” (1989, kuulus Cannes’i filmifestivali kavva).

„Jõulud Vigalas” tekitas teravat poleemikat, sest Soosaar vaatles 1905. aasta revolutsiooni sündmusi kui stiihilist karnevali ning vastandas end isepäiselt ofitsiaalsele ajaloo- ja kangelaskaanonile. Mõistagi ei jäänud Soosaar karistamata: andeka ja mitmekülgse filmimehe edaspidisele karjäärile mängufilmis tõmmati kriips.

Uus põlvkond tõi ekraanile ka uued näitlejad. Kui 1970ndatel tuli Lembit Ulfsak (1947), siis 1980ndate uuenenud ekraan olnuks mõeldamatu ilma Tõnu Kargi (1947) ja Arvo Kukumäeta (1958-2017). 1960-80ndad on pakkunud mitmeid filmirolle eesti teatri ühele suurimale näitlejale Ants Eskolale (1908-1989). N. Liidu teiste stuudiote filmides astusid üles Jüri Järvet (1919-1995) ja Leonhard Merzin (1934-1990).

Läbilõiget tavainimeste elust 1980ndate tühikäigul tuuritavas Eesti NSVs pakkus „Keskea rõõmud” (1986). Valentin Kuik (1943) oli stsenaariumit kirjutades silmas pidanud konkreetseid osatäitjaid, Lembit Ulfsaki lavastus lisas tõsisele filmile mängulisust.

Väikestele filmivaatajatele mõeldes valmis Helle Murdmaa (Karise) (1944-2021) „Nukitsamees” (1981) Oskar Lutsu järgi Olav Ehala muusika ja Juhan Viidingu laulusõnadega. Olav Ehala (1950) on üks meie teenekamaid filmiheliloojaid.

Mõneti üllatavalgi kombel osutus üheks meie esimeseks nö. perestroika-lavastajaks Leida Laius (1923-1996). Eesti filmi grand lady oli vaadelnud eelnevates kirjanduse ekraniseeringutes klassikalise psühholoogilise draama vormis ja näitlejatööle suurt tähelepanu pöörates naise rolli läbi aegade („Ukuaru” Veera Saare järgi 1973, „Kõrboja peremees” Anton Hansen Tammsaare järgi 1979). Koos Arvo Ihoga (1949) valmis Laiusel 1985. aastal valus ja teravalt sotsiaalkriitiline film vanemate poolt hüljatud lastekodude kasvandikest „Naerata ometi” (ka „Mängud kooliealistele lastele”). Tegu oli üldse ühe esimese glasnosti-filmiga toonases N. Liidus ja sellisena äratas film tähelepanu mujalgi maailmas. Laius leidis järgnevalt tunnustust mitmetel naiskineastide festivalidel.

1980ndate teisel poolel võis kohata uusi lavastajadebüüte. Ideoloogilise surve alt vabanedes käsitleti seniseid tabuteemasid meie ajaloos. Seni filmioperaatorina tegutsenud Jüri Sillart (1943-2011) tegi filmi „Äratus” (1989) nõukogude võõrvõimude laiaulatuslikest vägivaldsetest deportatsiooniaktsioonidest.

Arvo Iho jõuline debüüt „Vaatleja” (1987) jõudis inimpsüühika varjatud kihtidesse süüvides hoopis sotsiaalse ja homo soveticus’e eritlemiseni. Rahvusvaheliselt äratas tähelepanu ka tema „Ainult hulludele ehk Halastajaõde” (1990).

Dokumentalistika:

1970ndate alul alustas dokumentalistina Mark Soosaar (1946). Laialdast tähelepanu äratanud Soosaare „Kihnu naine” (1974) paistis silma julge värvimängu ja erinevate fototehnikate kasutamisega, tegelikkuse vikerkaarevärviliseks murdmisega kunstnikuprismas.

Järgnevaltki on Soosaarele omane olnud sugestiivne kujundlikkus ja poeetilisus, aga ka provotseeriv lavastuslikkus. Tema portreteeritavad ei pruugi mahtuda üldkehtivatesse raamidesse, võivad olla nö. kiiksuga veidrikest isemõtlejad („Härra Vene maailm”, 1981). Teisipidi on varjamatult isemeelne tuntuima eesti graafiku Eduard Viiralti käsitlus Soosaare „Maistes ihades” (1977). Soosaar võib uurida kaasaegset linnakeskkonda („Lasnamäe”, 1985), kuid ennekõike seisab ta hävimisohus kultuuride eest, ikka ja jälle on ta jõudnud kaameraga Kihnu saarele.

Andres Sööt ja Mark Soosaar on mehed, kes järgnevatel aastakümnetel on kõige enam mõjutanud meie tõsielufilmi arenguid. Seda enam, et Söödi ja Soosaare filmid on erinevatest, polariseeruvatestki arusaamadest kantud. Soosaare julge lavastuslikkus ja sundimatu subjektiivsus ühelt poolt, Söödi varjujääv autorihoiak või kohatine diskreetne iroonia teiselt poolt, kui paari olulisemat märksõna nimetada.

Andres Sööt (1934) on mees, kes ei unusta dokumentalisti (ajaloo)kroonikuks olemise missiooni. Olgu näiteks isikupärased aastakroonikad „Draakoni aasta” (1988) ja „Hobuse aasta” (1991). Või ka „Arnold Matteus” (1981), mis legendaarset linnaarhitekti jäädvustades dokumenteeris üksiti nii Tartu kui Eesti elu nõukogude ajal. Sööt väärtustab mälu. Kunstiloolast Villem Raami portreteeriv film kannabki pealkirja „Mälu” (1984).

Samas pole tihtipeale just paraadsündmusi jäädvustavad filmid ise kuidagi paraadlikud, Söödi terav-tundlik pilk märkab fassaadi taha jäävat sündmuste köögipoolt. Söödi laulupeofilm „Dirigendid” (1975) ei keskendu ootuspäraselt ja pealkirjas osutatult mõnele koorijuhile, vaid hoopiski laulupeoliste läbi linna kulgeva suure rongkäigu tehnilisele korraldajale. Söödi „Jaanipäev” (1978), mis jäädvustab rahvaliku ja looduslähedase jaanipäeva tähistamist võõras ja migrandistunud linnakeskkonnas, pakub sotsiaalkriitilist pilti elust Nõukogude Eestis.

Sotsiaalselt madala valulävega on olnud Ülo Tambeki filmid („Rõõmuratas”, 1979), samuti Jüri Müüri filmid „Künnimehe väsimus” (1982, koos Enn Sädega). Kultuuriloolisi filme on teinud Peep Puks (1940), tema „Juhan Liivi lugu” (1975) paistab silma katsega interpreteerida traagilise elukäiguga poeedi luulekujundeid kinematograafiliste vahenditega. Peeter Toomingalt (1939-1997) pärinevad lisaks eesti fotoelu filmidele mitmed elukeskkonda ja selle saastatust käsitlevad filmid („Linnaloom”, 1981).

Loodusfilmide tegemisel on tulemuslik olnud Rein Maran (1931), käsitledes tihtipeale just nö. tõrjutute elu, näiteks rästikuid või kärnkonni filmides „Tavaline rästik” (1978) ja „Nõialoom” (1981). Soome-ugri rahvaid ja nende etnograafilisi tavasid on jäädvustanud 1970-1980ndatel Lennart Meri (1929-2006).

Avalikustamise käigus võimalikuks saanud avaram teemavalik, sh. seniste tabuteemade käsitlemine avaldus meie dokumentalistikaski. Olgu näiteks Mark Soosaare „Miss Saaremaa” (1989) või Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäevaks valminud Olav Neulandi „Hitler & Stalin 1939”.

Nõukogude perioodi lõpus pälvis nooremate tegijate töödest enam tähelepanu ja rahvusvahelist tunnustust Renita (1955) ja Hannes (1958) Lintropi tööstusliku Kirde-Eesti tuhamägede naisvalvuris sotsiaalset ja eksistentsiaalset seostav „Šurale” (1990).

Animafilm:

  1. aastal pani Rein Raamat (1931) filmiga „Veekandja” aluse järjepidevale joonisfilmide tegemisele Eestimaal. Raamatu kaalukamateks töödeks on eesti folkloorist pärinevat muinasvägilast kujutav eepiline „Suur Tõll” (1980) ning „Põrgu” (1983), tuntud kunstniku Eduard Viiralti 1930ndate graafiliste lehtede ainetel loodud nägemus Euroopa tsivilisatsiooni ähvardavatest ohtudest. Raamat on kaasanud oma filmidesse mitmeid eesti kujutavkunsti paremikku kuuluvaid autoreid ja arendanud viljakat koostööd helilooja Lepo Sumeraga (1950-2000).

Üheks rahvusvaheliselt tuntuimaks ja pärjatuimaks eesti filmitegijaks kujunes Priit Pärn (1946). Karikaturistina alustanud Pärna filmid on tulvil kõige ettearvamatumaid, kummaliselt paradokslevaid metamorfoose („Ja teeb trikke”, 1978; „Aeg maha”, 1984). Tema filmid on naljakad ja teravmeelsed, ometi ei välista see teisigi toone ning sootuks tõsise temaatika käsitlemist. Enim auhinnatud film „Eine murul” (1987) vaatleb üksikindiviidi elu kõledas totalitaarühiskonnas, on üks sügavamaid sissevaateid nõukogude aega eesti filmis tervikuna.

Teistest joonisfilmitegijatest väärib nimetamist Avo Paistik (1936): mõistujutuline „Hüpe” (1985) ja esimene täispikk, lastele mõeldud joonisfilm „Naksitrallid” (1990). Vormiotsingulisusega on silma paistnud Mati Kütt (1947): „Labürint” (1989) oli näiteks otse filmilindile kraabitud.

Uudsuse ja otsingulisusega paistsid silma ka mitmed nukufilmid. Filmis „Nael” (1972) suutis Heino Pars originaalse ja napi, üksnes naeltegelasi kasutava vormilahenduse abil kujukalt üldistada mitmeid inimloomuse omadusi.

  1. aastal valmis Elbert Tuganovil stereonukufilm „Suveniir”, esimene 3D nukufilm N. Liidus ja tõenäoselt maailmaski.

Värsket verd tõi nukufilmi tandem Riho Unt (1956) ja Hardi Volmer (1957). Tegelaskujude isikupära karakteriseerivad ning humoorikalt nüansirikkad Undi-Volmeri nukulahendused on võimaldanud ka tõsisemat teemaasetust ja allegooriat („Sõda” 1987).

Kunstiliselt kaalukad on olnud mitmed Rao Heidmetsa (1956) nukufilmid. „Papa Carlo teatris” (1988) vaatleb ta inimese ja marionettnuku vahekorda. Sürrealismisugemetega „Noblesse oblige” (1989) räägib seltskondliku etiketi maneerlikkusest.

Moskva Sojuzmultfilmi kõrval tehti joonis- ja nukufilme teistegi liiduvabariikide filmistuudiotes, kuid just eesti animafilmil õnnestus välja kujundada oma animafilmi koolkond, mida tunti ja teatakse tänagi kaugel väljaspool Eestit.

1990ndad-2010ndad: Film taasiseseisvunud Eestis


Milliseks on kujunenud meie filmi käekäik Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel augustis 1991?

Siin on põhjust rääkida nii sisulistest muutustest ekraanil kui filmitootmise struktuursetest ümberkorraldustest. Muudatused ise on olnud radikaalsemad ja vahest valulisemadki kui meie teistes kunstivaldkondades: kulukat filmitootmist rahastati (ja üksiti suunati) eelneval perioodil valdavalt ju otse Moskvast.

Iseseisvuse saabudes tunti senisest enam huvi žanrifilmi vastu, publikumagnetiks kujunes Mati Põldre (1936-2023) film legendaarsest heliloojast Raimond Valgrest „Need vanad armastuskirjad” (1992). Orienteeritus just žanrilisusele iseloomustas ka näiteks Hardi Volmeri „Tulivett” (1994).

Riikliku Tallinnfilmi (ja Eesti Telefilmi) monopoolne seisund filmide tootmisel oli minevikku jäänud, ridamisi ilmus aktiivselt tegutsevaid väikestuudioid.

Nii võeti aastal 1993 vastu põhimõttelise tähtsusega otsus minna filmitootmise riigipoolsel finantseerimisel seniselt stuudiokeskselt printsiibilt (ehk üksnes Tallinnfilmi doteerimiselt) üle projektipõhisele rahastamisele. Alul jagati raha kultuuriministeeriumi kaudu, aastast 1997 teeb seda Eesti Filmi Sihtasutus (EFS). Samuti toetab filmitootmist Eesti Kultuurkapital. Riiklik toetus on osaline, filmitootja peab suutma leida täiendavaid finantsallikaid.

Mängufilm:

Mängufilmi saatus on Eestimaal läbi aegade üksjagu heitlik olnud. Seda hinnatavam oli Orizzonti auhind Veiko Õunpuu (1972) „Sügisballile” Veneetsia 64. filmifestivalil sügisel 2007.

Aasta 2007 oli legendaarse 1968. filmiaasta järel meie edukaimaid filmiaastaid. Eestimaal valmis kokku 10 (!) mängufilmi (1996 ja 2000 ei valminud ühtegi). Jõudsime ridamisi suurtele olulistele festivalidele. Kadri Kõusaare (1980) debüütfilm „Magnus” linastus Cannes’i Un Certain Regard raames. Ilmar Raagi (1968) koolivägivalla aineline „Klass” Karlovy Vary East of the West kavas.

Tõsi, suurfestivalideni ja auhindadeni olime paaril korral ka varem jõudnud. 2002 sai Simmi „Head käed” Berliini Panorama’l Manfred Salzgeberi auhinna. 2004 tõi omakorda Jaak Kilmi (1973) ja René Reinumäe (1974) „Sigade revolutsioon” Moskvast Hõbe-Jüri (Special Jury prize Silver St. George). Kuid Veiko Õunpuu „Sügisballi” pärgamine Veneetsias on senises selle kaliibri auhindade mitte ülearu pikas reas ikkagi kaalukaim.

Eesti uue kirjanduse klassiku Mati Undi (1944-2005) romaani ainetel valminud „Sügisball” on film üksindusest, võõrandumisest. Film jälgib põhjamaiselt sissepoole pööratud, enesesse pingeid koguvate tegelaste elu postsovetlikus linnamiljöös. Eriti tugev on Õunpuu keskkonna kujutamisel, enne filmi juurde jõudmist oli ta mõnda aega maali õppinud. Õunpuu sotsiaalsest närvist annab tunnistust ka tema „Püha Tõnu kiusamine” (2009).

Lisaks oli 2007. aastal omamaise filmi turuosa siinsete vaatajate seas 14,3%, millega edestasime oluliselt teisi Balti riike, hakkasime tasapisi lähenema Skandinaavia naabrite vastavale näitajale. Kinos käidi 2011. aastal keskmiselt 1,84 korda. Uue iseseisvusaja vaadatuim eesti film on olnud Elmo Nüganeni (1962) „Nimed marmortahvlil” (2002) 167 958 vaatajaga, edestades sellega Hollywoodi menufilme (üksnes „Avatar” on eestimaalasi rohkem köita suutnud).

Muidugi, kõik see ei ole sündinud üleöö. Sulev Keedus (1957) üritas eelnevatel aastatel jätkuvalt kõrgel hoida autorifilmi aadet. „Georgica” (1998) ja „Somnambuul” (2003) kujutasid XX sajandi kataklüsmide järgset eshatoloogilist maailma, otsisid väljapääsu, kuidas ületada maailma traagiline lõhestatus.

Põlvkondade vahetuse algusest mängufilmis andsid esimestena märku Rainer Sarneti (1969) „Merehaiguse” auhind tudengifilmide festivalil Moskvas 1994 ja Jaak Kilmi „Külla tuli” tunnustamine Oberhausenis 1999 (Main Prize). Nii Sarnet kui Kilmi said filmihariduse Tallinna Pedagoogikaülikoolis.

Originaalne ideelt, meie aja õhumüümisi ja manipulatsioone ekraanile tuua üritav oli Marko Raadi (1973) „Agent Sinikael” (2002). Hoolimata ülinappidest vahenditest (low-budget’i asemel vaata et sõna otseses mõttes no-budget) kujunes üllatavalt tuumakaks Von Krahli teatri egiidi all valminud ühisprojekt „Tabamata ime” (2006). Eduard Vilde ainetel. Kuue noorema autori seast tõusid enam esile Maimiku ja Kilmi filminovellid, sarkastilis-groteskse „eesti elu” pseudodokumentaalsed jäädvustused.

Aastal 1992 alustati filmiõppega Tallinna Pedagoogikaülikoolis, aastast 2005 tegutseb Tallinna Ülikooli Balti filmi, kunstide ja meedia instituut. Meie filmitudengid täiendavad end maailma teisteski filmikoolides. Nii et potentsiaali võiks nagu jaguda. Koguni filmimaailma Olümpose arvates, millest annab tunnistust Tanel Toomi (1982) „Pihtimuse” (The Confession) pärgamine parima välismaise tudengifilmi Oscariga suvel 2010. Anu Auna (1980) lühifilm „Vahetus” (2010) on festivalidelt järjekindlalt auhindu noppinud.

Aastad pole vennad. Nii oli aastal 2009 omamaise filmi turuosa jälle kõigest 2,03%, seitse korda väiksem kui 2007 — väikese kinematograafia puhul tuleb kõikumistega arvestada, iseasi, kas need just sedavõrd suured peaks olema.

Dokumentalistika:

Keerukamaid aegu on aga pidanud üle elama meie dokumentalistika (lisaks muule ka üleminek filmilindilt video- ja digikandjale, mis algul mõjus pärssivalt).

Ometi saame aktiva poolel nimetada mitmeid Sulev Keeduse filme nagu vangide hingeellu süüviv „In Paradisum” (1993) või elumuutustega mitte alati sammu pidada suutvaid inimsaatusi jäädvustav „Jonathan Austraaliast” (2007), kahtlemata ka „Varesesaare venelased” (2012). Samuti kuuluvad uusaja dokumentalistika paremikku elu ääremaal dokumenteeriv Enn Säde „Nelli ja Elmar” (1998) ning Kersti Uibo (1956) psühholoogiliselt peenekoeline mehe-naise abielusuhteid jälgiv „Vaikeelu naisega” (2006).

On valminud mitmeid filmiloolisi portreid kolleegidest kineastidest. Üksiti on need filmid pakkunud senisest komplitseeritumat inimesekäsitlust nagu Jüri Sillarti „Antoša” (1995) filmioperaator Anton Mutist (1933-2003), Enn Säde „Jüri — see mulk” (2004) Jüri Müürist, Mait Laasi kaksikportree „Aja meistrid” (2008) Heino Parsist ja Elbert Tuganovist.

Mitmete kultuurilooliste filmidega on silma paistnud Manfred Vainokivi (1964), olgu siin näiteks teatrimees Eino Baskinit portreteeriv „Baskin” (2012).

Dorian Supin (1948) on „24 prelüüdis ühele fuugale” (2002) portreteerinud maailmakuulsat heliloojat Arvo Pärti (1935), kes noorpõlves kirjutas palju filmimuusikat Tallinnfilmi töödele. Katrin Lauri (1955) „Debora Vaarandi aeg” (2006) ei pääsenud poetessi portreteerides mööda nõukogude aega puudutavatest küsimustest, kuid seda huvitavam oli ekraanitulemus.

Tänaseks juba keskmise põlve autorite töödest on esile tõusnud Urmas E. Liivi (1966) „Palju õnne!” (2004), mis kõrvutab kolme erineva sotsiaalse taustaga nooruki elu tänases Eestis, annab neile videokaamera ja laseb nii neil end filmida. Ennekõike on aga tähelepanu äratanud tandem Jaak Kilmi ja Andres Maimik (1970). Nende ühistöö „Elav jõud” (2003) jälgib kolme erineva eluhoiaku, luuseri, intellektuaali ja yuppie olelusvõitlust edumüüdile orienteeritud Eestis. Maimiku „Vali kord!” (2004) sekkub provokatiivselt kõvakäelise korra ja võimu ihalejate ettevõtmistesse. Kilmi ja Kiur Aarma (1975) vaagivad krambivabalt endisaegse telemaastiku ideoloogilise võitluse küsimusi filmis „Disko ja tuumasõda” (2009).

Selle kainestava, ent ometi mitte pessimistliku noodiga lõpetagem lühiülevaade eesti filmiloost. Meie filmi saavutused pole sündinud tühjale kohale, vaid on aastate ja aastakümnete pikkuse tegevuse vili. See tõsiasi annab meile Eesti filmi juubeliaastal 2012 kindlust tulevikku vaadata.

Animafilm:

Kõige sujuvamalt on uute oludega kohanenud meie animafilm. Stuudiod Eesti Joonisfilm ja Nukufilm on suutnud säilitada eesti animatsiooni kunagise hea maine. Moodsa klassiku Priit Pärna tööd on jätkuvalt oodatud, olgu selleks „Hotell E” (1992) või koos Olga Pärnaga (1976) valminud „Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja „Tuukrid vihmas” (2010). Nauditavalt kõrget kunstiproovi pakuvad Mati Küti filmid (viimati „Taevalaul” 2010).

Riho Undi „Kapsapea” (1993) sai järje filmis „Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse” (1997) ja „Saamueli Internet” (2000). Janno Põldma (1950) ja Heiki Ernits (1953) tegid täispikad joonisfilmid „Leiutajateküla Lotte” (2006) ning „Lotte ja kuukivi saladus” (2011). Mait Laasil on valmimas täispikk S3D nukufilm „Lisa Limone ja Maroc Ornge tormakas armulugu”.

Animafilmi on tulnud mitmed nooremad filmitegijaid nagu näiteks Mari-Liis Bassovskaja (1977) ja Jelena Girlin (1979), Kaspar Jancis (1975) ja Pärtel Tall (1977), Priit Tender (1971) ja Ülo Pikkov (1976).

 Eesti filmiajaloo lühispikker (kronoloogia)


1896
  Eestimaal demonstreeritakse esmakordselt vendade Lumière’ide kinematograafi

1908   Tartus avatakse kino Illusioon, esimene paikkino Eestis

1908   tehakse esimesed teadaolevad filmivõtted

1912   kaamera käivitab esimene eestlasest filmitegija Johannes Pääsuke

1914   valmib esimene mängufilm „Karujaht Pärnumaal”

1923   valmib esimene täispikk mängufilm „Must teemant”

1926   Tallinnas avatakse esinduskino Gloria Palace

1931   valmib esimene joonisfilm, Voldemar Pätsi „Kutsu-Juku seiklusi”

1931   asutatakse Eesti Kultuurfilm

1932   valmib esimene helifilm, Theodor Lutsu „Päikese lapsed”

1935   jõustub Kinoseadus

1940   Eesti Kultuurfilm natsionaliseeritakse

1947   Lenfilmis valmib esimene Nõukogude Eesti mängufilm, Herbert Rappapordi „Elu  tsitadellis”

1955   valmib Tallinna Kinostuudio esimene mängufilm, kontsertfilm „Kui saabub õhtu”

1955   Tallinnas avatakse kahe saaliga kino Sõprus

1958   valmib esimene nukufilm, Elbert Tuganovi „Peetrikese unenägu”

1960   Eesti  Televisioonis valmib esimene mängufilm, Virve Aruoja „Näitleja Joller”

1962   asutatakse Eesti Kinoliit

1964   Tallinnas avatakse kino Kosmos

1965   moodustatakse Eesti Telefilm

1967   tegevust alustab Eesti Reklaamfilm

1972   Rein Raamatu filmiga „Veekandja” algab regulaarne joonisfilmide tegemine

1982   ilmuma hakkab ajakiri „Teater. Muusika. Kino“

1987   toimub 1. Pärnu Rahvusvaheline Dokumentaal- ja Antropoloogiafilmide Festival

1992   Tallinna Pedagoogikaülikoolis alustatakse filmihariduse andmist

1993   filmitootmise riiklik finantseerimine muutub projektipõhiseks

1997   luuakse Eesti Filmi Sihtasutus (hilisem Eesti Filmi Instituut)

1997   toimub 1. Tallinna Pimedate Ööde Filmifestival

2001   Tallinnas avatakse kobarkino Coca-Cola Plaza

2005    Asutatakse Tallinna Ülikooli Balti filmi ja meediakool (hilisem TLU Balti filmi, meedia ja kunstide instituut,  BFM)

2012   tähistatakse Eesti filmi 100 aasta juubelit